Õuntest

Ma lugesin hiljuti mingist Eesti ajakirjast, et sellest, mida kunagi peeti kasinuse tunnuseks, on praeguseks saanud luksuse tunnusmärk. Näiteks omatehtud moosid ja asjade mitmekordne kasutamine ja üldiselt, loodussäästlikkus. Ses mõttes on Eesti – kus on võimalik tundide kaupa mööda metsi ja randu uidata, ilma et teisi inimesi kohtaks – väga lukuslik paik. Võiks ju arvata, et Kanadaga on sama lugu, kuivõrd siin on samamoodi palju maad ja vähe inimesi. Kanada loodus on üsna sarnane Eesti omale, ainuke erinevus on see, et siin on kõik mastaapsem, paar numbrit suurem. Näiteks keskmine õunapuu on Eesti õunapuust umbes kolm korda suurem ja meenutab suuruse poolest pigem paju või tamme.

Viimastel nädalatel on mu saanud tavaks teha ülikoolist tulles peatus pargis, kahe suure õunapuu all, kus ma õpin oma järjekordseks suureks eksamiks ja näkitsen magusaid õunapabulaid (võrreledes veatute ja väetisi täis pumbatud poeõuntega näevad nad tõesti pabulad välja). Kui ma sellest kohalikele rääkisin, siis olid nad üllatunud. Sest tuleb välja, et nad on harjunud (või neid on harjutatud) mõtlema, et vabas looduses kasvavad õunad on hapud ja seened mürgised. Selline, eeldavasti korporatiivne ajupesu on viinud selleni, et inimesed söandavadki asju vaid poest osta. Näiteks üllatasin ma Nici pruuti Jenni sügavalt sellega, et ma rääkisin, kuidas me Kõrvemaa matkal korjasime hunnikutes mustikaid, pohli ja seeni. Tema sõnul jääb mustikametsi Kanadas järjest vähemaks (s.t. enamus on muudetud kultuurmaaks), nii et mustikas seotub neile millegi veel haruldasemaga kui viinamari. Ning seenetundmine olevat siin peaaegu et ära kadunud, ainult põhjapool elavad inimesed pidid neid veel tundma ja korjama. Kujutad pilti. Nii et paistab, et loodusest võõrdandumine, mis ilmselt hakkab tasapidi jõudma ka Eestisse, on siin (vähemalt Ontarios kui Kanada kõige tihedamalt rahvastatud osas) juba juurdunud.

Eile oli mul sarnane vestlus Seaniga, kes sellest innustatuna leidis, et me võiks ronida campus’e keskel asuvale künkale, kus kasvab üksik õunapuu ja vaadata, kas õunad on söödavad. Mida me ka tegime (vt. alljärgnevat pilti) – üsna imelik, aga tõsi.

Riin