Kolmas nädal

Sel nädalal on mul asjad pisut ülepea kasvanud. Aga mu kurtmised pole olnud just kõige edukamad. Püüdsin Tomile rääkida, kuidas Burlington on sama hirmus koht nagu London, mille peale ta leidis, et ma võiks sellele kohale ikka paar nädalat aega anda, enne kui ma teda liigitama hakkan. Siis püüdsin Katzile rääkida, kuidas võiks ju olla pisut lihtsam, mille peale ta sirgjooneliselt teatas, et no kui asi on lihtsuses, siis Tartus oleks ju eriti lihtne. Ja Justinile proovisin rääkida sellest, kuidas ma olen kade nende peale, kes elavad Edmontonis, mille peale ta leidis, et lõpetagu ma jama, mul on väga hea töö. Aga ta vähemalt saatis mulle inspektor Morse’i lood, mis on teatavasti parim ravim stressi vastu.

Mingi sarnasus Burlingtoni ja Londoni vahel muidugi on, mis  võib küll olla tingitud sellest, et ma alustan jälle kord uut elu uues riigis, millega käib möödapääsmatult kaasas teatud kultuurišokk. Ja mõlemad on tudengilinnad, igal nädalavahetusel voorib mu akna alt mööda kari röökivaid undergraduate’e, omavanuseid inimesi eriti näha pole. Ja samas on tõsi ka see, et asjad oleks mul praegu pisut ülepea kasvanud niiehknaa, ükskõik kus ma siis parasjagu poleks. Kuidagi on juhtunud nii, et ma pean järgmisel kuul pidama kolm ettekannet. Ühe ettekande teksti esitamise tähtaeg oli täna. Asi pole ainult selles, et ma pole seda veel kirjutama hakanud – ma pole isegi vajalikku uurimistööd alustanud. Muidu poleks hullu, aga minu kommentaator lendab selleks ekstra kohale Inglismaalt. Ja samuti peaks ma sel nädalal ära lõpetama ühe tõlke ning panema septembri jooksul kokku eriväljaande meie kevadel toimunud konverentsi ettekannete põhjal. Nii et võibolla on Toomasel õigus ning ma peaks Burlingtonile veidi aega andma, vähemalt ära ootama selle aja, kui see muu hullumaja otsa saab.

Sest mõned asjad mulle siin linnas ju ometigi meeldivad, eelkõige nende hiigelsuur järv. See ei meenuta mulle Kanada suurjärvistut, vaid pigem meie merd. Ta lõhnab nagu meri ning aegajalt tuhiseb linnast läbi meretuul. See mulle tõesti meeldib. Ah, olgu, ootan veel paar nädalat. 

Teine nädal

Seljataga on teine nädal ning vahepeal on toimunud teatud edasiminek. Reedel jõudsid lõpuks kohale mu asjad, nii et nüüd ei istu ma enam tühjas, vaid kaste täis korteris. Nii palju raamatukaste, kohe näha et tudeng, nagu mu kolimismehed mulle ütlesid. Üldiselt olen ma aru saanud, et enamus asjade ja eriti mööbli transportimine oli täielik idiootsus – pakkematerjal on rohkem väärt kui asjad ise. Aga asi oli ilmselt selles, et ma jõuliselt alahindasin Burlingtoni, kartes, et pärast siin polegi mööblipoode.

Samas toimus ka teatud tagasiminek. Reedel oli ma minemas sotsiaalkindlustuse numbrit taotlema, kui avastasin, et mu passi vahelt on kaotsi läinud i-94 kaart, valge paberilipakas, mille saab piiri ületades. Nagu ma juba kirjutasin, on  sotsiaalkindlustuse numbrit vaja igal sammul, nt. ka palga saamiseks. Aga ilma i-94 kaardita seda ei saa. Ja uue kaardi taotlemine võtab ametlikult vähemalt kolm kuud ning hunniku dollareid. Võtsin siis ühendust ülikooliga, kes soovitas mu teha seda, mida internet kindlasti teha ei soovitanud – nimelt, minna Kanadasse ning lasta tagasi tulles endale uus kaart välja kirjutada. Nii et for better or for worse, kolmapäeva varahommikul sõidame me koos kolleegiga Quebeci hommikust sööma. Temast on muidugi väga kena mind niimoodi sõidutada.

Eelmisel nädalal algas peale kool, siin on kooliaasta kaks nädalat pikem kui Kanadas. Ma õpetan kahte ainet, kahel päeval nädalas. Mul on kaks loengut järjest ning nende vahele jääb vastuvõtuaeg. Need päevad on suht intensiivsed, üheksast kuueni, peale mida ma kukun kopsti voodisse, sest minu harjumused pole Kanadaga võrreldes märkimisväärselt muutunud. Ma endiselt valmistan loenguid ette öö enne, eriti ei maga, ainult et nüüd ma valmistan ühe loengu asemel ette kaks loengut. Produktiivsus on tõusnud. Mul on umbes 90 tudengit, kes on jätnud mulle väga sümpaatse mulje, aga sellest kirjutan ma kunagi eraldi loo.

Mis siis veel? Laupäeval käisin osakonna juhataja juures õhtusöögil, kus oli veel paar osakonna inimest. Õhtu algus oli pisut kramplik, meenutas mulle mu Kanada kogemust. Inimesed loopisid järjest nimesid ning rääkisid kohtadest ja asjadest, mis mulle midagi ei öelnud – vahepeal küsiti viisakalt midagi ka minu käest, a la kas su asjad on juba kohale jõudnud. Aga peale paari õlut muutus õhkkond hoopis lahedamaks. Mulle meeldis eriti osakonna juhataja naine (nad on mõlemad minust ainult 5-6 aastat vanemad). Ta oli suurepärane lugude jutustaja, mõnusalt vürtsika huumorisoonega – meenutas mulle väga Katzi, isegi juuksed oli krussis. Koju minnes oli kuidagi hea tunne. Eks näis, mis järgmisel nädalal saab.

Esimene nädal seljataga

Eile öösel istusin oma pooltühjas korteris (mu asjad pole ikka kohale jõudnud ning kolmismehest pole ammu kuulda olnud) ning vaatasin kuidas mu käevarred kattuvad pisikeste punaste punnide kardinaga. Neljapäeval õnnestus mul suhtelist järsku ja rängalt haigeks jääda, reedel võtsin kokku kogu oma tahtejõu, lebasin kummimadratsil ning sisendasin endale, et mul tõesti pole aega haigeks jääda. See aitas küll, ma rögisen nagu vana mees, aga pea töötab. Üksiti lahmisin ma sisse maksimaalse annuse Tylenoli tablette ning see allergiline lööve on ilmselt reaktsioon sellele tableti annusele. Igatahes, silmitsesin oma üha täpilisemaks muutuvat keha, mõtlesin tegemata töö laadungi peale ning leidsin, et no hullemaks küll ei saa minna.

Esmaspäeval algas kahepäevane kohustuslik üritus nimega New Faculty Orientation. Ma polnud ainus, kes oli õhtu lõpuks infotulva all kössi vajunud. Öö möödus erinevaid avaldusi ja taotlusi täites, kuigi peale seda, kui ma olin end pooltest blankettidest läbi närinud, avastasin ma, et kui ma samamoodi jätkan, siis ei jää mu palgast eriti midagi järele. Nii et nüüd on mul näiteks nelja erineva kindlustuse asemel ainult kaks. Elukindlustuste peale läks ka omajagu aega, pidin üksiti välja mõtlema, et kes mu sõpradest kõige rohkem raha vajab, juhul kui ma peaks pillid kotti panema.

Mulle tundub, et erinevad oskonnad on praeguseks juba üsna hästi kursis sellega, kes on professor Sirkel. Kuna ma pole päris standartne, on minuga pidev jama. Peamine jama on sotsiaalkindlustuse numbri puudumine (mida ma saan taotlema hakata alles järgmisel nädalal). Kolmapäeval tegime osakonna sektretäriga kahe peale oma 20 kõnet, et aktiveerida (ilma sotsiaalkindlustuse numbrita) minu UVMi meilikonto. Lõpuks saime selle lahti, kust siis vaatas mulle vastu oma 30-40 meili, mis kõik lõppesid sõnadega, et palun vastata niipea kui võimalik. Samal ajal on siin olnud kõrbekuumus ning siseruumid on muidugi jõuliselt konditsioneeritud. Nii et ma arvan, et minu haigus oli paljuski pideva erinevatest  kabinettidest ja kauplustest sisse ja välja jooksmise tulemus.

Praegu on pühapäeva õhtu ning olukord on kontrolli all. Keha on endiselt täpiline, aga Toomase venna sõnul peaks see paari päevaga üle minema ning näkku ei pidavat see lööma. Nii et loodetavasti ei pea ma teisipäeval klassi ette astuma nagu vana puberteetik. Kuna ma kodus süüa teha ei saa (asju pole, eks ole), siis jalutasin täna järve äärde ning sõin suurepäraseid pannkooke peetidega. Tagasiteel eksisin ära, nagu ikka, ning sattusin väga toredasse kvartalisse – Old North Histrical District – kus oli palju vikerkaarevärvilisi puust maju, lapsed jooksid ringi ning täiskasvanud jäid verandal külma õlut. Tundus kuidagi hoopis tsillim kui see minu vanadest punastest tellistest häärberitega kant. Tee peal tegin mõned pildid ka.

Burlingtoni peatänav

See on see värviliste majadega tänav, kuhu ma ära eksisin

Minu maja, rõdu on külje peal

Minu elutuba, üksiti võib siin näha minu ainust mööblieset (taamal paistev kapp on sisseehitatud), mis praegu on kirjutuslaud, aga edaspidi peaks sellest saama  köögilaud.

Burlington

Ma pole nii ammu oma blogi kasutanud, et pidin meelde tuletama, kuidas siia uut lugu riputada. Kõigepealt riputan siia üles selle loo, mille ma kirjutasin täpselt nädala eest, möödunud pühapäeval. Need, kes on seda lugu juba oma meilikastis kohanud, leiavad siit uue loo esmaspäeva hommikul. 

Jõudsin eile Burlingtoni. Ma natuke pelgasin esmamuljet, sest esmamulje on minu jaoks arusaamatult oluline. Aga see kant võlus mu ära juba lennuki maandumise ajal. Sinkavonkalised künklikud teed, kümned päikese käes sillerdavad järvesilmad, metsad ja muidugi Champlain'i järv, mida peetakse üheks Põhja-Ameerika maaliliseimaks järveks, taamal sinakad mäeahelikud. Burlington on oma uhkete koloniaalstiilis hoonetega tõesti ilus. Edmonton oli ka ilus, aga tema ilu oli metsikum ja industriaalsem, selle nägemiseks pidi pisut kohapeal elama. Burlingtoni ilu on selline, mis tõmbab ligi karjade kaupa turiste. Ma arvan, et isegi Mihkel, vana turist, satuks sellest linnakesest vaimustusse. Eile õhtul olid tänavad rahvast täis, kellest 70% olid ilmselt turistid. Aga ta pole selline tüüpiline turistilinn nagu Jasper või Banff. Mul pole silma jäänud ühtegi turistiträni müüvat poodi. Peatänava poodide kaubamärkide järgi võiks pigem arvata, et sa oled sattunud mõnele New Yorgi kallile kaubatänavale. 

Peamine turistimagnet on muidugi Champlain'i järv oma mädege ning suusakuurortitega. Kui ma eile oma korterist mäest alla kesklinna poole jalutasin, siis võttis järvele avanev vaade mul hetkeks hinge kinni. See järv on hiiglaslik, seal liikleb mitu kruuisilaeva, millest üks läheb otse New Yorgi osariiki, kust Bostonisse ja New Yorki on kiviga visata. Turismi kõrghooaeg on septembri keskpaik, millal siin algab sügis, mis tundub olevat esimene asi, mis põhja-ameerikalstele Vermontiga seostub. Edmontonis ei jätnud keegi mainimata seda, et oo, kas sa ikka tead, et seal on imeilus sügis. Nii et olete mulle külla oodatud, seda enam, et ruumi mul jagub.Eile ma nägin lõpuks ära ka oma fotode põhjal üüritud korteri. See oli oluliselt suurem, kui ma arvasin. Ma võiks kogu oma olemasoleva mööbli (mis jõuab küll siia alles järgmisel nädalal) panna magamistuppa ning ruumi jääks kõvasti üle. Samuti on tegemist vana majaga (ehitatud 1912). Elutoas ja köögis on eelmise sajandi alguse puidust viimistlus ning mõnualt kriuksuv laudpõrand. Nii et ma peaks tegelema pisut kodukaunistusega, sest mulle tundub, et minu odav IKEA mööbel lihsalt ei sobi sellesse korterisse. Ooo, ja minu minu käsutuses on selle maja peaaegu ainus rõdu, mis on sama suur kui mu Edmontoni korteri magamistuba.

Üldiselt on mul natuke tundmatus kohas vettevisatu tunne, aga ma olen meeldivalt elevil. See on selline hea elevus, nagu omal ajal Tartusse kolides. Nagu alustaks uuesti iseseisvat elu, aga veidi upgraded'itud versioonis, suurem korter, uhkem tiitel, kõrgem palk...

Jasper (jälle)

Ma olen vahepeal otsapidi Vancouverisse jõudnud, aga kõigepealt paar sõna eelmisest reisist. Peale konverentsi käisime me Tomi, Hendi ja Seaniga Jasperi rahvuspargis. Me moodustasime peaaegu ideaalse reisiseltskonna, keegi ei käinud kellelegi närvidele, isegi peale nädalapikkust pead-jalad koos elamist minu kahetoalises korteris. Kambavaim ja küünarnukitunne nagu keskkoolis. Sean juba leidis, et kui Tom sügisel Berliini läheb, siis me peaks seda kõike kordama.

Sealsamas Edmontoni külje all asuvas rahvuspargis käisime me märtsi lõpus blondidega, aga park oli vahepeal oluliselt muutunud. Lume alt olid välja sulanud türkiissinised järved ning tee ääred olid loomi täis. Tomil tekkis otsemaid obsessioon karude suhtes. Oli tükk tegemist, et ta välja saada poest, kus ta oli kätte saanud raamatu karu rünnakute kohta. Tuleb välja, et on oluline vahe, kuidas käituda pruuni ja musta karu puhul – grislit kohates tuleb surnut teeseldada, musta karu puhul elu eest võidelda. Kui nad segamini lähevad, on jama majas. Aga peale seda, kui me tee ääres kaks korda grislit kohtasime (kuigi ilmselt oli tegemist ühe ja sama karuga) hakkasime me Tomi karujuttu oluliselt tõsisemalt võtma. Aga vaadake parem pilte. Need vana kooli kollakad ja stiilsed pildid on Seani omad, ülejäänud minu omad.  

Kanada Antiikfilosoofia Kollokvium

Elu on olnud nii kiire, et blogi on täiesti unarusse jäänud. Proovin selle lähiajal tasa teha. Kõigepealt tuleb muidugi rääkida mai algul toimunud konverentsist, mille korraldamine algas juba aasta tagasi. Tegemist oli uue algatusega, mille õnnestumist või ebaõnnestumist sõltus see, et kas sellest saab iga-aastane üritus või mitte. Samuti oli kohal terve posu superstaare, mis lisas meie vastutusekoormale veel omaette kihi. Kokkuvõttes läks see konverents suurepäraselt korda, me saame senini tänukirju ja postkaarte. Üldse oli see pisut eriline üritus.

Esiteks oli osakond mul sajaprotsendiliselt selja taga. Nähes meid Seaniga konverentsieelsel nädalal osakonnas ringi sebimas, tuli terve hulk tudengeid meile appi mööblit liigutama, raamatukogu koristama jne. Kolm sekretäri jooksid meie asju ajades jalad rakku, erinevad sõbrad sõidutasid meid mööda erinevaid poode. Ja mis kõige olulisem – osakonna inimesed võtsid konverentsist aktiivselt  osa, ruum oli pidevalt rahvast täis, mis selliste ürituste puhul pole üldse tavaline. See mõjus kuidagi väga hästi, pani õhu liikuma. John Thorp Westernist tuli mulle korduvalt ütlema, kuiväga talle meeldib mu osakond, kõik on kohal, küsivad küsimusi (hoolimata sellest, et antiikfilosoofia pole nende uurimisvaldkond) ning on igatpidi avatud ja abivalmis, Westernis ei tuleks selline asi kõne allagi.

Teiseks moodustasime me Seani ja Michaeliga väga hea meeskonna. Igaüks võttis endale oma roll, ilma et me oleks tööjaotust eelnevalt detailselt läbi arutanud, kõik sujus kuidagi iseenesest. Mulle tundub, et meie omavaheline klapp mõjutas ka konverentsi üldist meeleolu. Tegemist oli kuidagi väga rõõmsa ja energilise konverentsiga. Inimesed tegid kõike üheskoos, keegi ei kadunud pärast oma ettekannet kuhugi ära. Ja üleüldse sattusid mu erinevatest linnadest pärit sõbrad üksteisest suurde vaimustusse, kõik tulid mulle pärast ükshaaval ütlema, kuidas mul on kohutavalt toredad sõbrad. 

Kolmandaks kulges konverentsi sisuline poole ilma eriliste viperdusteta. Me olime kõige rohkem mures posterettekannete pärast. Sisuliselt tähendab see seda, et ettekandja esitab oma uurimustöö tulemused suurel plakatil, seisab selle kõrval ning jagab seletusi. Selline formaat on üsna levinud teadustes, aga mitte niivõrd filosoofias. Aga posteri sessioonid olid üllatavalt hoogsad, tundub, et need andsid inimestele eraldi ettekäände sotsialiseeruda.

Mis siis veel? Toomas kommenteeris üht ettekannet, mis läks minu meelest väga hästi. Ta oli ühtaegu üks posteri ettekandjatest ning nagu ma aru sain, sai ta häid kommetaare. Hent lõi samuti laineid, mitu sõpra tulid mulle pärast ütlema, kuivõrd suure mulje ta neile jättis. Samuti olid konverenstil paar ettekandjat, kelle peamine uurimisvaldkond polnud kreeka filosoofia ning kes tundsid end algul kõige nende skolaaride seltsis ehk pisut kohmetult. Nad leidsid üsna pea üles Hendi, kes on teatavasti võimeline arutama mistahes teema üle ning kõik olid rõõmsad.

Laupäeva õhtul toimus suur konverentsi õhtusöök minu lemmik india restoranis. Seal oli meeleolu peaaegu eufooriline. Kõik laudkonnad lõid vahepidamata klaase kokku, nii eduka konverensi kui meie kolme terviseks. Lõpp hea, kõik hea.