Harvard ja muu

Saatsin täna teele avalduse Harvardisse. Töökoht Harvardis tähendab muidugi seda, et sind loetakse automaatselt maailma tipptegijate hulka ning su postkast ummistub kutsetest tippkonverentsidele. Üldiselt on suht üllatav, et Harvard üldse turul on, arvestades, et nende kaotused olid kõigist kõige suuremad - Harvard kaotas kriisi käigus 8 biljonit (!) dollarit. Mul pole Harvardi suhtes mitte mingisuguseid illusioone, aga samas ei tulnud mul ka hetkekski pähe mitte kandideerida - dokumendid on ju kõik valmis, nad otsivad kedagi, kes tegeleb sellega, millega mina tegelen, ning kellegi peavad nad ju lõpuks tööle võtma. Samas rääkisin ühe meie doktorandiga, kes tegeleb samuti antiikfilosoofiaga ning kes ütles, et tal jällegi poleks hetkekski pähe tulnud sinna kandideerida. Ma ei saa sellest aru. Võibolla siin mängib tõepoolest rolli mu eesti taust, mis (nagu Tom on ütelnud) annab selle eelise, et sa ei tunne erilist aukartust autoriteetide ees. Samas ma võibolla saan sellest doktorandist ka mingil määral aru. Praeguseks on asjad ilmselt veidi muutunud, aga kui mina Tartusse astusin, siis käis veel Tartuga kaasas teatud erilisuse aura - mõned võibolla ei söandanudki sinna astuda. Ja Põhja-Ameerikas, kus ülikoole on mustmiljon, on harras aukartus tippülikoolide ees hoopis sügavam.

Sel nädalal olen ma praktiliselt hommikust õhtuni tegelenud dokumentide saatmisega - seejuures olen nad ära saatnud ainult kümnesse kooli. Iga kooli puhul tuleb kirjutada eraldi taotlus ning palju tahavad, et sa seal kirjedaks, miks ja kuidas sa nende profiiliga sobid, nii et alustuseks tuleb tutvuda nende koduleheküljega, ja nii muudkui edasi. Kunagi tähendas dokumentide saatmise periood seda, et inimesed (kes kandideerisid oma 50-90 kooli) nädal aega ei maganud - paljundasid, tegid erinevaid hunnikuid, kirjutasid aadresse jne. Tavaliselt saadetakse igasse ülikooli oma 50-80 lehekülge teksti, nii et suht suur töö. Praeguseks on asjad lihtsamad. Alates eelmisest aastast saab kasutada programmi Interfolio, kuhu saab dokumendid üles laadida, aadress sisestada, nende arvele raha kanda ning nad saadavad dokumendid ise laiali. Samas, kuna ma kandideeringi ainult umbes 15-20 ülikooli, siis pole Interfolio eelis teab kui suur. Pealegi tuvastasin ma just paar tundi tagasi, et mu kõigisse koolidesse saadetud research statement'is on paar idiootset keeleviga (nt. revival of interest asemel revival on interest, jne.). Ma olen kindel, et kui ma oleks dokumendid ise välja printinud ja teele saatnud, siis ma oleks need vead juba varem tuvastanud. Aga noh, mis seal ikka.

Nii et nii on lood siin pool sood. Kuidas Eestis asjad on?

Riin

Sügis

Sel aastal on Kanada suurejooneline sügis minust paljuski mööda läinud. Mitte sugugi ainult seetõttu, et ma olen oma paberimajandusega rakkes olnud, vaid peamiselt seetõttu, et ilm on üle keskmise kehv olnud - jäine ja tuuline ja vihmane. Ma proovisin just rääkida ühele värskelt Floridast Kanadasse kolinud tudengile, kes pole kunagi lund näinud, kuidas üleeelmisel aastal käisime me oktoobri keskel Mihkli ja Niciga Erie järve ääres päevitamas ja ujumas. Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda. Ja sel aastal ongi seda raske uskuda. Eile just otsustasin, et ilmselt on aeg talveriided kapist välja otsida. Aga täna oli järsku ebaharilikult ilus ilm, päikseline ja soe. Nii et sain ülikoolilinnakust mõned sügise pildid ikka kätte.

Riin

Nokitsemine

Tuleb välja, et see tööturule sisenemine on muuhulgas ka paras nokitsemine. Ma kujutasin ette, et ma kirjutan kõik paberid valmis ja asi vask. Aga tuleb välja, et sellest veel ei piisa, kuna mõnedest paberitest tuleb kirjutada mitu varianti. Kandideerimine toimub kahe kriteeriumi alusel. Üks on AOC (ehk Area(s) of Competence). See on sinu põhiuurimisvaldkond, milles sa kirjutad oma doktoritöö ja milles sa oled võimeline avaldama artikleid. Teine on AOS (ehk Area(s) of Specialization). See hõlmab valdkonda või -kondi, mida sa hästi tunned ning milles sa oled võimeline pidama magistritasemel kursusi. AOS-i valimisega tuleb olla veidi ettevaatlik. Kui sa paned oma AOS-iks nt. uusaja filosoofia (nagu ka mina seda teinud olen) ja kui nad seepeale sinult intervjuul küsivad, et kuidas ja milliste tekstide põhjal sa peaksid näiteks kursust Malebranche’ist. Ja kui sa seepeale ei oska ööd ega mütsi kosta, sest sul pole täpset aimu, mida see Malebranche ütles või tegi, siis on muidugi jama majas. Devin rääkis mulle kunagi loo sellest, kuidas ta oli mingisse kooli kandideerides pannud oma AOS-iks keskaja filosoofia, kuna kool oli seda tahtnud. Intervjuu toimumise ajaks oli ta selle muidugi ära unustanud. Nii et kui nad siis temalt küsisid, et millised teemad teda keskaja filosoofia puhul kõige rohkem huvitavad, siis ta oli neile jäänud imestunult otsa vaatama ja teatanud, et nad on millestki valesti aru saanud, kuna ta ei tegele keskaja filosoofiaga.

Mina kandideerin eelkõige kohtadele, mille AOC on Kreeka filosoofia (või mille AOC on lahtine). Aga AOS-iga tuleb hakata kombineerima. Mõned koolid (nagu seesama mu Havaii ja New School New Yorgis) tahavad, et AOS oleks kontinentaalfilosoofia (milles mul ju mõningane taust on, ehkki öelda, et ma olen selles võimeline pidama magistritasemel loenguid, on muidugi bluff). Teised ülikoolid ei taha sõna “kontinentaalfilosoofia” kuuldagi. Vastavalt tuleb kirjutada mitu varianti CV-ist kui ka research statement’ist – ühes räägin, mis mind kontinentaalfilosoofia juures huvitab, teises salgan oma kontinetaalfilosoofia tausta täielikult maha. Nii et eks see üks paras müügitöö ole. Aga lõpp juba paistab. Tom just täna kurtis, et ta hakkab mu tööturu juttudest ära väsima. Aga pole midagi teha – mis meelel, see keelel.

Riin

Bluffimisest

See tööturule sisenemine eeldab parajat bluffimisoskust. Kuigi ma olen oma väitekirja umbes kuuest või seitsmest peatükist valmis kirjutanud vaevalt kaks, peavad kõik dokumendid olema kirjutatud positsioonilt, nagu oleks see mul ammu valmis. Ma just avastasin, et ma olen praeguseks suutnud iseennastki üsna põhjalikult ära veenda selles, et mu väitekiri on juba lõpetatud. Nii et mind tabas teatud halva uudisena tõdemus, et ma pean nüüd hakkama kibekähku ülejäänuid peatükke kirjutama, kui ma tahan neist intervjuudel (eeldusel, et ma saan mõne intervjuu) vähegi adekvaatselt kõneleda.

Kuigi ma olen suht okei bluffija, olen ma alati olnud väga halb valetaja. Juba varases nooruses, kui näiteks oli vaja koolist poppi teha, pidi mu parim sõber pooled mu valetamisest ise ära tegema. Viimastel päevadel olen ma püüdnud kirjutada oma research statement'i, mis peaks lugejaid veenma selles, et ma olen võimeline tegema tõsist teadustööd ja avaldama tippajakirjades. Seal statement'is pean ma üsna põhjalikult kirjendama artikleid, mida ma lähitulevikus avaldama hakkan (nimetama nende esialgseid pealkirju, jne). Ausalt öeldes pole mul hetkel aimugi, mida ma avaldama hakkan. Nii et see pole enam bluffimine, vaid juba sulaselge valetamine (või "optimistlik ennustamine", nagu Henrik seda nimetada eelistab). Praeguseks olen ma kirjutanud sellest statement'ist juba õige mitu versiooni. Ja iga kord on Henrik selle mulle jälle tagasi saatnud ja öelnud, et see pole veel veenev, tööta edasi. No muidugi pole mu jutt veenev, kui sel tõepõhja all pole. Igatahes pean ma selle täna valmis saama, nii et hakkan uuesti tööle.

Riin

Jobs For Philosophers

Eelmisel nädalal toimus lõpuks see suursündmus, et ilmus ajakirja "Jobs For Philosophers" ("Tööd filosoofidele") iga-aastane väljaanne. Mina pole selle ajakirja käekäiguga ennast kursis hoidnud, aga räägitakse, et majanduskriis on tööturule oodatust suurema paugu pannud ning ajakiri on kaks korda õhem kui tavaliselt. Prantsuse-Nic rääkis, kuidas sel aastal kvalifetseeruks tema (kui loogik ja teadusfilosoof) umbes 15-20 töökohale, samas kui eelmisel aastal oli selliste töökohtade arv 50-70. Sama lugu on antiikfilosoofiaga, mis on minu spetsialiteet - ma hakkan kandideerima umbes 15 töökohale. Nii et tavaline olukord, kus inimesed kandideerivad 90 töökohale ei tule sel aastal kõne allagi. Mõnes mõttes on see ka kergendus. Peamised tööandjad on reeglina olnud pisikesed kurat-teab-kus asuvad kolledzid, kus filosoofia osakond koosneb 3 inimesest, kes kõik õpetavad 5 kursust semestris. Ja üldiselt kehtib reegel, et esimene töökoht on nõrgemas ülikoolis, kui see, mille sa lõpetasid. Nii et kui sa tuled Harvardist, hakkad tööle minu UWOs, kui tuled UWOst, hakkad tööle mõnes pisikeses kolledzis. Ma kõige rohkem kartsingi seda, et ma pean kandideerima kohtadele ülikoolides ja kolledzites, kuhu ma tegelikult minna ei taha. Seda ohtu sel aastal pole, sest enamus pisikesi kolledzeid on oma palkamispoliitika külmutanud.

Sel aastal on turul peamiselt suured, jõuakad ja võimsad ülikoolid, niiöelda raskekahurivägi. Nende ülikoolide nimistu, kes otsivad inimest, kelle spetsialiteet on antiikfilosoofia, on väga imposantne - ma usun, et sellist kombinatsiooni lähiaastatel uuesti ette ei tule (nt. Harvard, New School, Chicago, Pittsburgh, UCLA, Tufts, jne). Häda on aga paraku selles, et kui ma just lähinädalatel paari murrangulist raamatut ei kirjuta, siis on nad mu liigast nagu natuke väljas. Ja mitte ainult minu liigast. Töökoht Harvardis, mis kuulutati just maailma parimaks ülikooliks, on ilmselt ka paljude mu professorite liigast väljas. Nii et kui ma ühest neist ülikoolidest kasvõi ainult intervjuu saan, siis on see suur kompliment. See on mind pannud mõtlema valikuprotsessi üle. Need on sellised ülikoolid, kus ühele kohale laekub ilmselt üle 500 avalduse. Ütleme, et esimesed 400 avaldust võid sa ju kõrvale jätta põhjal, et näide kirjatööst või soovituskirjad pole piisavalt veenvad, või pole publikatsioone. Aga viimased 50-100 inimest on näitajate poolest ilmselt suht-koht võrdsed - briljantsed ja paljulubavad. Ma usun, et sel etapil peab tulema mängu juhuslikkuse moment ja pisiasjad (nt. sugu, sest kuna naisprofessoreid on siiski oluliselt vähem, võivad naised olla eelistatud). Nii et asi pole ainult akadeemilistes näitajates.

Ahjaa. Minu tänase päeva pärl oli see, et vahetult enne osakonnast äratulekut saabus mingisse listi teada, et Havaii ülikooli otsib antiikfilosoofiale spetsialiseerunud inimest. Kui me kunagi kolm aastat tagasi arutasime Niciga selle üle, et milline oleks ideaalne akadeemiline tulevik, siis minu ideaaliks oli töötada Havaii ülikoolis. Ja ma hakkangi sinna kandideerima. See muutis mu tuju kohe paremaks.

Riin

Arvestus

Sisse (ehk olemas):
CV – 4 lk.
Dissertatsiooni abstrakt – 0,5 lk.
5 soovituskirja – vähemalt 8 lk.
2 arvamusavaldust minu õpetamiskogemuse kohta – 2 lk.
2 diplomit – 2 lk.
PhD “hinneteleht” – 1 lk.
Kokku: 17,5

Välja (ehk puudu):
Teaching statement – max 2 lk.
Research statement (ehk kuhu mu uurimistöö pikas perspektiivis sõuab) – max 2 lk.
Research proposal (ehk kuhu minu uurimistöö lühikeses perspektiivis sõuab) – max. 2 lk.
Cover letter (“saatekiri”? "tiitelleht”) – 2 lk.
Kanada mobiilinumber – 2 päeva tegelemist = 2 lk.
Writing sample (ehk kirjatöö) – 3 päeva kõpitsemist = 3 lk.
Kokku: 13 lk.

Optimistlike arvustuste tulemusel selgub, et sisse on tulnud rohkem, kui välja peab minema. Seega võib küll päevakeseks Torontosse sõita.

Riin

Õpetamine

Viimased 10 päeva olen ma vaeveldnud oma teaching statement’i kirjutamise kallal, mis peaks andma ülevaate sellest, milline õppejõud ma olen. Esimene häda oli see, et ma lugesin liiga palju näidiseid, mida internetis ripub lugematul hulgal. Mõned neist olid päris säravad, aga enamus oli lihtsalt segu käibfraasidest (“ma olen tudengitele alati kättesaadav”, “ma kasutan alati sokraatilist meetodist, kuigi suuremate kursuste puhul on see keerulisem”), mille sekka oli lisatud mõni emotsionaalne hüüatus (“ma armastan filosoofia õpetamist!”), millisteks mina niikuinii natuurilt võimeline pole. Esimeses versioonis püüdsin ma taolist stiili jäljendada. Selle peale leidis meie placement officer, et see on täielik jama ja ma peaksin kirjutama, mida ma mõtlen. Siis ma kirjutasin – mitme magamata öö tulemusel – järgmise versiooni, kus ma rääkisin sellest, mis ma arvan, et filosoofia on, ja kuidas see mõjutab minu õpetamist. Selle peale leidis Devin, et kuigi selline lähenemine tõstab mind teiste seast esile, on see liiga provokatiivne. Tõepoolest, ma väitsin seal näiteks, et filosoofia pole ahistooriline, vaid sünnib alati traditsioonis, mis paljudel ameerika valdavas osas analüütiliselt meelestatud professoritel ilmselt juuksed püsti tõstab. Siis ma kirjutasin uue versiooni, kus ma rääkisin sellest, mis mu eesmärgid on õpetajana – seal oli rohkem käibfraase, aga võrreldes esimese versiooniga oli see siiski oluliselt veenvam ja siiram. Selle peale teatas just pool tundi tagasi Sean, et peale selle versiooni läbilugemist sattus ta pooljuhuslikult lugema vanemat “provokatiivset” verisooni, mis on oluliselt autentsem ja veevam ja ta ei saa üldse aru, miks ma selle ümber kirjutasin. Kurat võtaks, ma ütlen. Kui see nii edasi läheb, siis mul jääb sinna tööturule sisenemata.

Üldiselt on kogu see protsess pannud mind mõtlema Põhja-Ameerika õpetamismajanduse peale laiemalt. See on siin ikka väga standardiseeritud. Sellist asja ei tule peaaegu üldse ette, et keegi töötab välja oma kursuse, mida ta peab aastaid ja aastakümneid (nagu Luige “Filosoofia-ajalooline sissejuhatus filosoofiasse” seda oli). Siin on erinevad teemad, mida erineval ajal õpetavad eri inimesed. Nt. kursust nimega “Surm” õpetab ühel semestril üks inimene ja teisel teine ja lõpptulemus on üsna sarnane. See, mida sa õpetad ei lähe sinu sisse, vaid sa teeb kursuse professionaalselt ära – pakud teenust. Brr. Üldiselt tundub mulle järjest enam, et ma peaks ikka minema provokatiivsema versiooni teed ja neid oma teeninduskultuuris veidi ärritama. Kuigi mida see mulle annab, on muidugi iseküsimus.

Hea uudis on see, et ma sain vist oma dissertatsiooni abstakti valmis. Võibolla Sean lihtsalt väsis selle esimese lõigu ümbersõnastamisest ära. Igal juhul jäi ta mu sõnastusega rahule.

Riin

Esimene etapp

See tööturule sisenemine on üsna pikaajaline protsess, mis algab hiljemalt septembris ning kestab erinevate etappide eduka läbimise korral märtsi või aprillini. Paljud muidugi ütleks, et see algab sel hetkel, kui sa astud doktoriõppesse. Isegi Nic, kes muidu on seesuguste asjade suhtes üsna ükskõikne ja üleolev, teatas mulle, kuidas ta võttis enda peale mingi administratiivse kohustuse, sest “selline kogemus peab CVs kirjas olema” ja tal seda veel polnud. Ja mu oma juhendaja kippus mu CVd lugedes hädaldama, et ma olen liiga “kitsas” – peaaegu kõik asjad, mis on toimunud, on toimunud kas siin või Tartus, ja paljusid asju pole üldse toimunud. No tõesti, kolm aastat tagasi Kanadasse tulles oli see, milline mu CV hakkab välja nägema, tõesti viimane mure minu peas. Ja noh, vähemalt saan ma öelda, et kõike, mida ma olen teinud, olen ma teinud seepärast, et ma olen tahtnud seda teha ja mitte seepärast, et see näeb mu CVs hea välja.

Praegu on mul käsil tööturule sisenemise esimene etapp, mis tähendab peaasjalikult erinevate paberite kokkukogumist ja valmiskirjutamist. Üldiselt on see võtnud oluliselt rohkem aega ja vaeva, kui ma arvasin ning mul pole aimugi, kuidas ma kõik asjad kahe nädala jooksul valmis jõuan. Ma olen enam-vähem valmis kirjutanud oma väitekirja abstrakti, mis on üks olulisemaid asju, kuna selle puhul on kindlalt teada, et kõik hakkavad seda tähelepanelikult lugema. Samas on see üks keerulisemaid asju, mida kirjutada. See ei tohi olla pikem kui pool lehekülge, peab olema piisavalt detailne, et olla tõsiseltvõetav, ja samas piisavalt üldine, et olla arusaadav ka neile, kes ei tea su uurimisteemast ööd ega mütsi. Ennekõike peab see neis, kes seda lugema hakkavad ja kes ei pruugi sinu teemast teada ööd ega mütsi, tekitama tunde, et “Ohoo, see on tõesti üks erakordselt põnev projekt – selle inimesega tahaks küll lähemalt vestelda”. Proovi siis sellist kirjutada. Praeguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et mu sõbrad ja professorid on sellega juba enam-vähem rahul. Välja arvatud Sean, kes on jätkuvalt kriitiline selle abstrakti esimese lõigu suhtes ning kes on proovinud seda oma sõnadega ümber kirjutanud. Kuigi ma pean tunnistama, et mõnes aspektis on Seani sõnastus olnud väga hea, ei ole ma saanud seda ju lihtsalt üle võtta, vaid olen proovinud selle jälle oma sõnadega ümber kirjutanud. Selle peale on Sean selle omakorda ümber kirjutanud. Mille peale mina olen tema sõnastuse ümber kirjutanud. Jumal teab, millal see lõpeb. Igatahes on selle esimese õnnetu lõigu ümberkirjutamine saanud mu igapäevaseks harjumuseks.

Aga hetkel – s.t. pool neli öösel – proovin ma kirjutada ülevaadet selle kohta, milline on minu lähenemine õpetamisele. Ja see on olnud hoopis keerulisem ja piinarikkam (ja samas ka koomilisem) ettevõtmine kui abstrakti kirjutamine. Aga sellest juba järgmine kord.

Riin