Töö ja jänes

Edmonton on muutunud pisut tolmuseks, minu siiajõudmisest saati pole siin sadanud tilkagi vihma. Poed on täis luukeresid, mis kinnitab minu veendumust, et halloweenist on siin kontinendil saamas suurem püha kui jõulud. Muidu pole midagi erilist juhtunud. Ma kobin keskpäeval (peale õhtuse aktuaalse kaamera vaatamist) oma kabinetti ning väntan õhtupimeduses tagasi koju. Nii peaaegu iga päev. Ma olen suutnud hakata üsna süstemaatiliselt tööle ning praegu tegelen ma peamiselt sellise tööga, mida (mu ema aiapidamise-alast väljendit kasutades) pole silmaga kohe näha.

Ma olen üha selgemini aru saanud sellest, et antiikfilosoofiaga tegelemine on üks kõige keerulisemaid ning nõudlikumaid akadeemilisi valikuid. Ühelt poolt pead sa olema suurepärane klassikaline filoloog, mõistma kreeka keelt, kultuuri, ajalugu, saama sarnaseks haritud ateenlasega, kellele Platon ja Aristoteles oma tekste kirjutasid. Teiselt pead pead sa olema suurepärane filosoof, kes on üksiti kursis moodsas filosoofias toimuvaga, kasvõi selleks, et saada teadlikuks omaenda eelarvamustest ning mitte lugeda klassiklistesse tektidesse sisse moodsaid vaateid ja lahendusi. Seda silmas pidades pole muidugi ime, et tõeliselt häid klassikalise filosoofia uurijaid pole sugugi palju.

Mina täidan hetkel peamiselt kahte auku, uurin kreeka ajalugu ning viin end kurssi kaasaegse epistemoloogiaga (teadmist puudutavate küsimustega). Need kuidagi täiendavad üksteist, üks annab võimaluse teisest puhata. Iga kord, kui ma olen avastanud midagi uut ja põnevat, mõistnud midagi, mida ma varem ei mõistnud (isegi kui ma seda teadsin), näinud läbi midagi, mida ma varem ei näinud, tunnen ma end raasukese võrra rikkamana. Need hetked on võrreldavad armumise tundega, sellise pool-eufoorilise-ekstaatilise-õhus-käimise tundega. Samas on selles kõiges midagi vaevalist-kurnavat ning kastreerivat. Iga kord, kui mul õnnestub oma mõistmise piirid vaksa võrra kaugemale nihutada (mis on iseenesest pingutav tegevus), saan seda selgemini aru sellest, kui palju on kõike seda, mis jääb nendest piiridest väljapoole. Ja see toob lihtsasti kaasa käegalöömise tunde. Nii et tolle armumise tunde alalhoidmine parasajagu kannatlikkust ning enesedistsipliini (mõni üllatus, eks ole).

Aga nii palju siis sellest. Ilusat nädalavahetust teile!

Ahjaa, ükspäev haakisin endale sappa jänese, kes hüppas minu majani, ootas kannatlikult, kuni ma ülevalt fotoka tõin ning temast paar pilti tegin ning hüppas seejärel edasi. Et mitte talle pettumist valmistada, lisan siia paar pilti:

Sügis

Edmontoni on jõudnud nii ilus sügis, et tundub kuidagi kohatu millestki muust rääkida. Kui täpne olla, siis jõudis sügis kätte millalgi kolmapäeva ja reede vahepeal. Kolmapäeval pandi mulle korterisse uuesti sisse internet, mis ilmselgelt vähendas mu motivatsiooni töötada oma kabinetis. Eile linna jõudes sain ma kahe üllatuse osaliseks. Esiteks elasin ma terve päeva siiras teadmises, et tegemist on neljapäevaga, tegin oma neljapäeva asju ning pidasin pisikest reede plaani. Jenn pidi mind õhtul tükk aega veenma, et reede on juba kätte jõunud, ma arvasin, et nad teevad oma mehega minu arvel järjekordselt nalja. Ja teiseks olid puud muutunud tibukollaseks, mis väidetavalt juhtuski viimaste päevade jooksul. Edmontoni sügis paistabki olevat peamiselt kollane, mille monotoonsust tasandab siinne taevas, mis korraldab igal õhtul sellise etenduse, mille sarnast ma pole varem näinud ei siin ega kusagil mujal. Terve taevavõlv, ükskõik kuhu sa ei vaataks, on punase-lilla-roosa-kollase-oranzi-sinise-pruuni-rohelise kirju. Ma proovin selle ükskord pildile saada.

Täna, laupäeval, on Edmonis erakordselt soe ilm, nii 26-27 kraadi. Ma mõtlesin teha rattaga maja ümbruses kiire tiiru, aga sattusin kuidagimoodi teeotsale, mis viis mind jõeäärsesse parki. Seda parki otsisin ma juba talvel, aga ei leidnud teda õieti kätte, ei sattunud õige otsa peale. Igal juhul rabas see mind oma mastaapsusega ning pargi lõppedes läks matkarada mööda jõeäärt muudkui edasi ja edasi. Ma väntasin peaaegu kaks tundi ühes suunas, ilma et see rada oleks kuidagi õgvenenud või ilmutanud muid lõppemise märke. Vahepeale jäid paar kanuu vettelaskmise kohta ning mõned pargid, kus inimesed päikesepaistel sõid, miilustasid või muul moel oma rahulolu välja näitasid. Ja vahepeal kiilus kinni ratta kett ning kui ma ronisin jõe äärde oma tavotiseid käsi pesema, siis tuli välja, et vesi oli pisut soojem kui suvel Randveres. Nii et kui ilm ja tervis lubavad, siis võtan ma homme kaasa ujumisriided ning lähen uuele ringile.

Aga nüüd istun ma uuesti ratta selga, et minna kooli alguse peole osakonna juhataja majas. Selles on midagi väga edmontonilikku, et selline pidu toimub nädalaid peale õppeaasta tegelikku algust. Kes siis ikka täpselt alguseks kohale jõuab.

Reede

9.30. Ukse taga on Cato. Koos kartulitega. Ma nimelt ärkan viimasel ajal suhteliselt vara. Mis on suurel määral tingitud sellest, et mul pole olnud internetti (O’Neal unustas suvel arveid maksta). Mida sa ikka teed, kui sul pole internetti. Poed kella 11 paiku koos raamatutega põhku ja ärkad kella 9 paiku hommikul (ma olen lugenud läbi umbes pool Simone de Beauvoir’i 600-leheküljelisest raamatust “Vanadusest”, ma arvasin, et see võtab mul vähemalt paar kuud, aga näed, ainult paar päeva). Igatahes, Cato. Ta pani minu naabruses elava sõbra Chloe tagaaeda maha paar kartulitaime. Tema arvas, et 1 taim = 1 kartul. Ma arvasin, et sel juhul oleks pool Euroopat surnud nälga juba mitu sajandit tagasi. Ta oli üsna üllatunud. Nüüd on mul vähemalt 20 kartulit. Laupäevasel Farmer Market’is oleks see maksnud vähemalt 2 x 7 dollarit.

12.30. Kohvipaus Jenniferiga. Jenn on mulle paar viimast nädalat saatnud sõnumeid selle kohta, kuidas mul oleks viimane aeg tulla Edmontoni. Jenn on teine Killami järeldoktorant, muusikateaduse erialalal. Ta ei saanud eelmisel aastal tööd ja on väsinud moega. Ma lubasin tal aidata koostada tema taotluse dokumente. Ostame kohvi ja istume Student Union Buildingu päiksepaistelisse tagaaeda. Mingi hetk puhkeb ta nutma. Ma saan temast aru. Ma olin ise samas olukorras ainult mõned kuud tagasi. Ja ma tean ka seda, milline tunne on olla pere ankur, see, kellest sõltub see, kuhu pere läheb. Emantsipeerumise hind, mõned ütleks. Lohutan teda nii, kuidas oskan. Ja panen endale hommikuks kella kaheksaks äratuskella, et tema CV ja muud dokumendid mõttega läbi lugeda ning mingid alternatiivid välja pakkuda. Aga üldiselt on Jenn õnnelik inimene. Järgmine hetk lagistame koos naerda. Ma räägin talle sellest, kuidas mul on minu uhiuues kabinetis (kus ma olen täitsa omapäi) laual reas 5 raamatut ning ma ei suuda otsustada, kuidas neile läheneda – et kas raisata igale raamatule tund-poolteist päevas või lugeda nad kuidagi ühekaupa järjepanu läbi. Ta leiab minu otsustamatuses midagi fundamentaalselt koomilist.

19.30. Skaibikõne O’Nealiga. O’Neal on hetkel London, Ontarios (seal on kell 21.30 ja Eestis 8.30 järgmisel hommikul) ning ta muudab meie kõne avalikuks, nii et ma näen üksiti Seani ning teisi vanu sõpru. Neil on laual pudel head veini ning nad väidavad, et nad oleks rõõmsad, kui ma nendega ühineksin. Ma väidan, et mul on samuti seljakotis pudel head prantsuse veini ning ma oleksin rõõmus, kui ma saaksin seda nendega juua. Elu muutub üha mitmetahulisemaks. Küsimus pole enam ainult selles, kuidas hoida alal elu Tallinnas ja Tartus, vaid nimekirja on lisandunud London, kus mul on siiski veel umbes neli lähedast sõpra. Ilmselt tuleb seal oktoobris ikkagi ära käia, seal on lisaks suur konverents ja kõik. Ja peale seda võiks ka Chicogost läbi põigata, sest ma ei mäletagi, millal mul viimati õnnestus veeta blondi sünnipäeva koos temaga.

20.30. Õhtusöök Levas. Leva on mu lemmik kohvijoomise ja kiire-millegi-pintsisse-pistmise koht. Seal on surepärane itaalia köök, kõrged aknad ning hea muusika. Võtan vaagna hummusega leiba ning pudeli külma Alberta õlut. Edmontoni kõrge taevas on erkroosa ja sinise kirju. Akna taga istuvad kolm prisket jänest, kes on hakanud juba karva vahetama, on sellised valge-halli kirjud. Kohalikud räägivad, et jäneste nägemine on hea/õnne märk. See tähendab, et loodulik söögiahel on paigas. Kõik toimib nii, nagu peab.

23.30. Pidu Jasemini majas, mis on pühendatud uutele doktorantidele ja magistrantidele. Ma satun pikemalt rääkima uue doktoranti Andyga, kes on Detroitist, teab Mart Laari ning uurib, et kas ma olen samuti uus doktorant (näed, mitte enam magistrant, jumal tänatud). Ma räägin talle, kuidas Detroiti lennujaam on mu lemmiklennujaam kogu maailmas, kuidas ma olen selle valguse- ja moodsa klassikalise muusika showdest valgustatud tunnelis veetnud nii mitmedki head tunnid. Jasemin räägib mulle, kuidas kuu aega Türgis polnud sugugi piisav. Mõni ime. Mulle pole isegi kolm kuud Eestis piisav, kuu aega oleks täiesti vastuvõetamatu. Õhtu lõpul saadavad Hande ja Octavian mind rattaga koju. Hande on Türgist ning Octavian Brasiiliast. Nad abiellusid umbes kaks aastat tagasi ning suvel kohtusid lõpuks nende vanemad. Handel, vaesekesel, polnud eriti aega süüagi, sest ta pidi tegema kogu tõlkimistöö emade ja eriti isade vahel (“Mina püüdsin suure kala”. “Mina püüdsin samuti suure kala”). Minu maja nurgal hüüavad nad mulle järele, et kas ma olen eluga rahul. Olen vist küll.

Burlington

Jõudsin täna Edmontoni. Lennuki maandudes oli mul näos samasugune kohtlane naeratus nagu tavaliselt Tartusse jõudes. Hoolimata 28 soojakraadist oli õhk kuiv ja karge ning taevas oli veel kõrgem ja sinisem, kui ma mäletasin. Minu maja ümbruses aega veetev indiaanlasest kodutu oli vahepeal kuskilt kitarri hankinud, pinistas laulda ning uuris särades, et kuidas mu suvi möödus. Korter, tundub mulle, oli puhtam kui ära tulles ning lisaks seisis laual pudel head punast veini selle tüdruku poolt, kellele me suveks korteri välja üürisime.

Õigupoolest ei tahtnud ma kirjutada Edmontonist, vaid hoopis Burlingtonist, kust me neljapäeval läbi hüppasime, et oma tulevane elukoht selge silmaga üle vaadata. Ameerikas valitseva majanduskriisijärgse ning presidendivalimiste-eelse ärevuse ja kaootilisuse taamal mõjus Burlington paraja nukulinnana, muutustest puutumata jäänud kääbiklana. Uhked puust häärberid, lillepeenrad, mis ei jäänud alla minu ema omadele, ning paadisadam, mis jättis mulje, et pooltel linnakese 40 000 elanikust on oma jaht. Linnake oli täis turiste, kes klõpsutasid muudkui pilte teha – millest, jäi mõneti segaseks, aga väidetavalt on paljud neist kultuurituristid. Burlingtonis pidid vahepeatuse tegema kõik suuremad üritused ja etendused, mis liiguvad Montreali ning Bostoni (või New Yorgi) vahet ning mida soojal ajal pidi olema eriti rohkesti.

Iseenesest peaks Burlington olema tudengilinn, seal on Vermonti Ülikooli kõrval veel neli kolledžit. Samas ei jätnud ta sugugi niisugust tudengilinna muljet nagu Tartu või London, Ontario. Sealsed tudengid paistsid olevat pigem seda tüüpi, kes loevad kohvikus raamatut või jalutavad koeraga kui seda tüüpi, kes joovad künkal õlut. Vähemalt ei hakanud mulle ühtki sellist küngast silma. Kohvikuid oli seevastu rohkesti. Õigupoolest pidi burlingtonlaste elu keerlema toidu ümber, nagu üks professor mulle tööintervjuu ajal teatas, hääles kerge irooniavarjund. Isegi nüüd viis üks teine professor mind esimese asjana osakonna lähedal asuvasse toidupoodi, kus ei hakanud silma mitte ühtegi imporditud kaupa, kõik oli mahe ja öko ja pakendatud võimalikult keskkonnateadlikult. Mahetoit ja keskkonnateadlikkus pidi olema üks nende vankumatuid uhkuseallikaid, see, mida vermonti osariigi elanikud enda puhul kunagi rõhutamast ei väsi. Eks näis, kuidas see mulle mõjub, võibolla tekib trots, hakkan imporditud õunu igatsema.

Kokkuvõttes võib sinna kolida küll, tundub olevat selline koht, kus saab hästi elada (reisida ja süüa ja matkata) isegi mõistliku sissetuleku puhul. Selliseid kohti pole idarannikul just ülemäära palju.

P.S. Siinkohal ei saa ma kahjuks toetada oma juttu sobilike piltidega, kuna mul õnnestus jätta fotoaparaat autosse. Aga paar pilti õnnestus mul ära sõites auto aknast siiki teha.

Champlain'i järv, mida peetakse üheks Ameerika maalilseimaks järveks




Burlingtoni peatänav.


Raekoda

Head uut aastat

Ma jõudsin üleeile päikesepaistelisse Montreali, kus hetkel veel valitseb selline suvi, nagu Eestis juulikuus. Ja sellega seoses tuli mul meelde seesinane pikalt tähelepanuta jäänud blogi. Ma ei oskagi öelda, kas asi on selles, et piiri ületamine tekitab otsemaid mingisuguse emotsionaalse tühimiku, mida ma selle blogiga täita üritan. Või on asi lihtsalt selles, et mul on siin rohkem aega maha istuda ning järele mõtelda.

Igatahes, ma elan Montrealis olles Université de Montréali lähistel, mis on hiigelsuur prantsuskeelne ülikool, tudengite arvu poolest Tartust kolm korda suurem. Eile toimus siin samasugune kibelus ja kihelus, nagu Tartus selle nädala algul. Tänavad olid tudengeid täis, kõigil silmad säramas ning mõnel seljas valge triiksärk (sellised oli küll Tartus oluliselt rohkem kui siin). Neid vaadates tabas mind suur kergendustunne. Esiteks ja ennekõike seepärast, et ma ise enam tudeng pole. Teiseks seepärast, et ma ei pea tudengitega kohe sel sügisel jändama hakkama. Ja kolmandaks seepärast, et mul järgmisel sügisel on võimalik nendega Vermontis jändama hakata. Seda kombinatsiooni silmas pidades võiks loota, et tuleb hea aasta.