Londoni nimeline küla

Kuigi London pole linnana suurem asi, on siin suviti võimalik nautida mitmeid maaelu võlusid. Ausalt öeldes võin ma oma tänaval täiesti ära unustada, et ma elan linnas – seda hoolimata sellest, et ma elan ainult 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Londoni peatänavast. Öösiti valitseb mu akna taga täielik vaikus (kui poole öö ajal algav linnulaul kõrvale jätta) ning päeviti kostab hääli, mis mulle seostuvad eelkõige külaeluga – vahepeal kilkab mõni laps, keegi niidab muru, keegi saeb puid, mõnikord on taamal kosta vaikset kirikukellade kõla või mööduva rongi kõminat. Ja kui ma päeval aknast välja vaatan, siis põrnitsevad mulle vastu vähemalt kaks oravat. Pealegi asub mu maja – nagu ma täna omal käel kindlaks tegin – umbes 20-minutlise jalutuskäigu kaugusel kahest lopsakast pargist, millesarnaseid Eestis pole võimalik leida - ma arvan, et Eestis klassifitseeruks need pigem matkaradadena. Üldiselt pole London muidugi mingi eriline erand, siin kontinendil on pidevalt tunda, kuivõrd hiljuti see on asustatud, mis väljendub muuhulgas selles, et piir linna ja looduse on väga õrn – astud kaks sammu linnast välja või, nagu Londonis, kaks sammu peatänavalt kõrvale, ning satud metsiku looduse keskele.

Igatahes, siin teile paar tänast pilti.

Riin

Tööharjumus

Mulle saab üha selgemaks, et mu tööharjumus pole kõige paremat sorti. Ütleme nii, et sedasi maratoni eriti edukalt ei jookseks. Ma ilmselt longiks enamuse ajast ning teeksin vahele hingematvaid spurte. Ja häda on selles, et ma olen sellisteks spurtideks võimeline. Kui ma poleks, siis ma töötaks võibolla veidi regulaarsemalt. Umbes sellisel kombel kirjutasin ma valmis kõik oma koolitööd siin Kanadas. Ma võtsin sõna-sõnalt Henriku soovitust, et üle nädala ühe 20-leheküljelise kirjatöö peale raisata ei tasuks, ootasin laupäevani ning seejärel lugesin ja kirjutasin kaks ööpäeva järjest. Tuleb välja, et väitekirja sellisel meetodil kuigi edukalt ei kirjuta. Väitekiri on suht suur projekt, nii et kui nädal vahele jääb, siis kipub see, mida sa viimati mõtlesid ja lugesid meelest ära minema. Minu väitekiri ongi peamiselt takerdunud selle taha, et ma jõuan mingisse punkti, siis jätan asja sinnapaika ning seepeale pean uuesti otsast alustama, sest vahepeal on kõik detailid meelest läinud.

Hetkel on mul üle pika aja käsil järjekordne spurt. Peale seda kui ma 3 nädalat järjest polnud Henrikule midagi lugeda andnud, muutus ta nägu kergelt murelikuks. Ja see on väga halb märk, sest üldiselt on ta üks kõige boheemlaslikumaid tüüpe, keda ma tean. Nii et ma võtsin asja eile kell 4 päeval ette ning lõpesin just praegu, 21 tundi hiljem. Aga valmis sai 18 lehekülge teksti, mille ma uhkelt Henrikule ära saatsin. Kell on 1 päeval ning ma kobin nüüd magama.

Riin

Internetist ja raamatutest

Lähinädalatel peaksin ma uuendama oma interneti lepingut ning sellega seoses olen ma mõtelnud selle üle, et kas mitte internetist mõneks ajaks üldse mitte loobuda. Mul on tekkinud üha süvenev internetisõltuvus, mis on viimasel ajal võtnud ebameeldivalt selge kuju – ma kasutan oma arvutit telekana. Ja ütleme nii, et sellel, et ma Tartus elades endale televiisorit ei muretsenud, oli oma selge, ja sugugi mitte maaliline, põhjus – ma lihtsalt võin tundide kaupa ekraani jõllitada. Mul on tekkinud sõltuvus lehekülgedest nagu tv shack ja muud sarnased, kus ripuvad ülevad peaaegu kõigi ingliskeelsete (nii ameerika kui inglise) seriaalide peaaegu kõik osad ning kus on olemas muljetavaldavalt suur valik filme. Ainult vajuta nupule ja vaata, ei mingit allalaadimise ega muud vaeva. Ja minus pole sellist meelekindlust, et ma vaataksin ainult ühe osa mingist seriaalist. Kui ma juba vaatama hakkan, siis ma vaatan ikka oma 5-6 osa järjest.

Asi pole ainult selles, et mu seriaalisõltuvus, nagu ma seda kutsun, ei aita kaasa mu niigi kesistele katsele kirjutada väitekirja, vaid ka selles, et see on hakanud tasapisi asendama mu juturaamatute lugemise harjumust. See muudab mind veidi murelikuks. Pärast see on märk sellest, et ma hakkan amerikaniseeruma. Üldiselt on kohalike lugemus suhteliselt kesine (ja seejuures ei räägi ma eks ole inimestest tänavalt, vaid oma kaasdoktorantidest, kes võiksid ju siiski olla intellektuaalid). Seda mitte ainult klassikaliste teoste, vaid ka kanada oma autorite osas. Nad on küll kuulnud Puškinist või Kafkast, aga neil pole nende loominguga reeglina mitte mingisugust oma suhet. Ja kui ma mingil hetkel otsustasin hakata lugema kanada autoreid ning teistelt nõu küsisin, siis tuli välja, et isegi minu äärmiselt pealiskaudsed teadmised kanada autorite suhtes olid oluliselt laiemad kui kohalikel. See ei tähenda, et nad poleks oma moodi targad. Vastupidi, nad on väga ...hmm.. inglise keeles on hea sõna opinionated. Neil on arvamus kõiksuguste nähtuste ning sündmuste kohta, millest mina ei tea suurt midagi. Nii et kohati tundub mulle, et nendega võrreldes on minu info omandamise ja analüüsimise võime vägagi puudulik. Aga nende tarkus on selline asjalik, jalgupidi maas kinni, ning raamatutest rääkimine ei kuulu lihtsalt nende igapäevaellu. Nagu keegi mulle kunagi selgitas, kui sa ikka terve päeva tegeled keeruliste filosoofiliste tekstidega, siis miks peaksid sa õhtul veel mingit raamatut lugema. Tõepoolest. Kunagi suutsin ma kedagi šokeerida väitega, et ma loen keskmiselt 2-3 juturaamatut nädalas. See ei tähenda tegelikult muud kui seda, et mul on harjumus lugeda tunnike igal õhtul enne magamajäämist. Aga nüüd tundub see väide hämmastav juba mulle endalegi ning raamatu asemel on mul voodis sageli arvuti. See, ma ütleks, pole hea märk.

Riin

Sünnipäev

Eile pidasin oma sünnipäeva. Kutsusin oma siinsed kõige paremad tuttavad ja sõbrad (kaasaarvatud juhendajad) parki piknikule. Pidustuste puhul tulevad kultuurilised erinevused kuidagi eriti hästi esile. Näiteks pole siin üldse kommet sünnipäeva puhul välja teha. Sünnipäev puhul kutsutakse sind kas restorani, kus sa maksad kinni nii omaenda kui sünnipäevalapse söögid-joogid, või sind kutsutakse külla, kus sünnipäevalaps on lauale pannud paar kartulikrõpsu (keegi ei eelda, et sünnipäevalaps süüa teeb) ning igaüks võtab kaasa oma joogi. Seda oma joogi kaasavõtmise (ehk BYOB) nõuet võetakse sõna-sõnalt – igaüks tuleb kohale oma pudeliga, joob terve õhtu oma pudelist ning õhtul lõpul võtab pudeli endaga kaasa, juhul kui midagi järele jäi. Alguses tekitas see komme minus ikka täielikku hämmingut, nüüd ajab lihtsalt muigama. Samuti pole siin eriti sõpradele kingituste tegemise kommet. Eile saabus ainsana piknikule koos kingitusega Nic. Ja see, olgem ausad, on aastatepikkuse treeningu tulemus. Peale seda kui ma olin talle kaks aastat jõulude ning sünnipäevade puhul kingitusi teinud, hakkas ta neid tasapisi vastu tegema.

Tavaliselt jätab esimest korda Põhja-Ameerikasse tulnutele kõige suurema mulje kohalike sõbralikkus, pidev keep smiling. Aga see esmamulje on väga petlik. Mingis mõttes on kanadalased oluliselt kinnisemad kui eestlased. Nendega on väga lihtne jutule saada, nad jätavad kiiresti meelde su nime ning selle, millega sa parasjagu tegeled, aga nendega on väga raske lähedaseks saada. Nii et ehkki inimsuhted on väga viisakad ja sõbralikud, pole nad eriti lähedased ja soojad, pigem pisut pealiskaudsed. Ja ma arvan, et see on üks oluline põhjus, miks ma ei suuda selle kontinendiga lõpuni ära harjuda; minu ootused suhete kvaliteedile on veidi teistsugused kui kohalikel, ainult pealiskaudsest lobisemisest ning tähelepanelikust viisakusest ei piisa (vähemalt mitte pikas perspektiivis). Viimasel ajal olen ma aru saanud, et ma peaksin tegelikult muutma ka omaenda suhtumist, alandama oma ootusi ning olema ise veidi aktiivsem. Näiteks ei käi nad siin üksteisel eriti niisama (ilma kindla põhjuseta) külas. Nii et kui keegi sind külla kutsub, siis ei tohiks ma seda võtta endastmõistetavalt (nagu ma senini teinud olen) ning teiseks peaks ma haarama kohe härjal sarvist ning külla minema. Eile ma juba võtsin asja ette. Läksin ja kallistasin oma külalisi kohe kõvasti. Lõpuks kallistasid ikka vastu, sama kõvasti. Ja pärast tulid ütlema, kuidas oli ikka eriti mõnus ja tore pinknik. Oli küll tore, täitsa mõnus, aga ei midagi nii väga erilist mu meelest. Eks ma pean olema vist veidi kannatlikum.

Riin