Vaba nädal

Ülikoolis on vaba nädal, mis kannab uhket nime “lugemisnädal” (reading week), aga mis sisuliselt kujutab endast kevadpuhkust. Inimesed sõidavad tavaliselt kuhugi sooja, milleks sel aastal on küll vähem põhjust, sest Edmontoni talv on olnud erakordselt malbe ja soe. Minul on nohu. Istun oma arvuti taga, taamal õõtsumas hunnik pabertaskurätte ning loen oma tudengite esseede kavandeid.

Eelmine nädal oli suhteliselt pöörane, ma magasin keskmiselt viis tundi päevas. Kulminatsioon saabus neljapäeval, mil ma võtsin hommikul kaks tundi tudengeid vastu, seejärel pidasin kahetunnise loengu. Vahetult peale loengut pidasin tund aega ettekannet osakonna kollokviumil, millele järgnes tunniajane küsimuste voor. Nagu ikka, mindi peale ettekannet Faculty Clubi õlut jooma, seejärel restorani õhtust sööma ning öö hakul leidsin ma end veel mingisugusest baarist. Reede hommikul ärkasin kell kuus, et valmistuda oma iganädalaseks kohtumiseks siinse juhendajaga ning õhtul läksin suurele sünnipäevapeole. Laupäeval oli nohu veel kahevahel, et kas tulla või mitte. Aga siis hakkasid tekkima ähmased reisimisplaanid, mille peale mu organism ilmselgelt otsustas, et on kindlam siiski nohusse jääda. Muidu ehk ei saagi magada.

Ettekanne läks hästi, eriti arvestades seda, millist eneseületust see minult nõudis. Kümme minutit enne ettekande algust tundus mõte tund aega intensiivselt rääkida täiesti vastuvõetamatu, aga kuidagimoodi tõmbasin ma end rääkimise käigus uuesti käima. Ma arvan, et ma olen üsna hea ettekandja, ma kunagi ei loe oma teksti kuivalt paberi pealt maha, vaid ma räägin selle läbi, pooleldi peast (kui ma olen oma teksti kord juba läbi kirjutanud, siis see on mul reeglina pooleldi peas). Mu ettekanded mõjuvad väidetavalt väga vahetult ning selgelt, jätavad mulje. On täiesti võimalik, et mu tekstid jätavad minu poolt ettekantuna parema mulje kui paberilt loetuna (seda silmas pidades oleks muidugi hea, kui ajakirjadele saaks esitada suulist teksti). Igatahes, kohal oli hämmastavalt palju inimesi, eriti arvestades seda, et samal ajal toimus Chicagos APA igaaastane filosoofiakonverents ning seda, et tegemist oli reading week’i eelse nädalaga, mil paljud inimesed olid Edmontonist juba jalga lasknud. Howard, kollokviumide organiseerija, saatis mulle just meili, et meie restorani arve oli 600 $, mis on suurim arve, mida tema silmad on senini näinud. Nii et see kahtlase väärtusega rekord on nüüd minu käes.

Aga nii palju sellest. O’Neal on praegu Edmontonis ning kuigi meil mingit suuremat reisimist plaanis pole, mõtlesime me nädalavahetusel korraks Calgarysse põigata. Calgary pidi olema igavam kui Edmonton, mis pole samuti mingi eriline turismimagnet. Aga ma tahaks Calgary siiski oma silmaga üle vaatada (mul peaks senini kuskil alles olema lapsepõlveaegsed Calgary olümpiamängude tulemusi kajastavad vihikud). Ma olen senini näinud Calgaryt ainult läbi lennujaamaakna ning ta näeb välja paraja ulmelinnana. Käputäis kõrghooneid keset lauspreeria kollakat lagedust, mida ääristavad siniselt helkivad mäed.

Veel üks nädal

Täna ärkasin kell neli päeval. Eile pidi mul olema suur tööpäev, aga pärastlõunal astus mu juurest läbi Jen, kes lahkus alles südaöö paiku. See lükkas mind jälle öösüsteemile. Jenil on järgmisel nädalal väga oluline tööintervjuu ühes Ameerika ülikoolis. Ta on sellest ilmselgelt elevil, sest see on tema unistuste töö ning on seda olulisem, tal pole veel järgmiseks aastaks tööd. Nii et ma lasin tal oma diivanil vedeleda ning oma pulbitseva elevuse välja valada.

Minu plaanid on seevastu lõplikult paika loksunud. Sel nädalal võtsin ma end kätte ning täitsin ära USA tööloa saamiseks vajaliku küsimustiku, mis koosnes oma 40 küsimusest. Näiteks pidin ma üles loetlema kõik USA külastused, mille meeldetuletamine võttis mul terve päeva ning mis oleks ilma selle blogita oleks osutunud täiesti kaelamurdvaks ülesandeks. Vermonti rahvas saadab selle küsimustiku koos muude dokumentidega edasi juristidele, kes hakkavad asju ajama immigratsiooniametiga. See kõik läheb ülikoolile kõvasti maksma, nii et ega mul enam tagasiteed pole. Järgmiseks aastaks olen ma paari pandud Vermonti Ülikooliga.

Sel nädalal olin ma praktiliste küsimuste koha pealt üdse kuidagi produktiivne. Ma korraldasin endale üksiti Edmontoni numbri. See võttis aega umbes 20 sekundit ning on täiesti arusaamatu, miks ma seda juba varem pole teinud. Senini on mul olnud Ontario number ning ma olen maksnud kohalike Edmontoni kõnede eesti kaugekõne hinda. Igatahes, kui tahate mulle helistada või sõnumit saata, siis mu uus number on +1-780-604-2646.

Mis siis veel? Sain teada, et ajakiri lükkas tagasi mu artikli. Kahest anonüümsest arvustusest oli üks positiivne, teine negatiivne. Õigupoolest polnud teise arvustaja kriitika mitte konstruktiivne, vaid suisa materdav. Seejuures ma aiman, kes on selle arvustuse autor, sest sama teemaga tegelevaid inimesi pole kuigi palju; ma olen talle ilmselt kuidagi varvastele astunud. Jõin selle peale paar õlut ning nüüd mõtlen, et eks ma kirjutan selle artikli veel kord ümber. Nende arvustuse põhjal jäi mulje, et minu kõige uudsem ning põnevam point oli neile jäänud paljuski kättesaamatuks. Nii et eks ma siis proovin läheneda veidi teise nurga alt.

Aga enne kui ma asun selle artikli ümberkirjutamise kallale, pean ma valmis kirjutama ettekande, mille ma pean sel neljapäeval Alberta Ülikooli osakonna kollokviumil ning täpselt kuu aja pärast Duke’i Ülikooli osakonna kollokviumil. Duke’i ettekanne väärib eraldi märkimist, sest see on mu esimene invited talk. Nad maksavad kinni kõik mu reisikulud ning lisaks veel pisut honorari ka. See on minu jaoks väga uudne kogemus. Kes oleks võinud arvata, et inimesed on valmis maksma selle eest, et ma räägiksin sellest, millest ma iga päev niikuinii räägin.

Edmonton

Kuumalaine Edmontonis muudkui kestab, ma olen praeguseks visanud varna nii kindad kui salli. See on vist esimene kord, mil Edmontoni ilm on nii radikaalselt erinev Eesti omast. Tavaliselt jätavad mõlema kandi ilmaprognoosid mulje, nagu nad oleks üksteise pealt maha kopeeritud.

Mina muudkui õpetan. Vahetult enne Londonist ärakolimist sattusin ma rääkima osakonna uue noore professoriga, kes väitis, et kahe loengukursuse pidamine tähendab igapäevast ettekande pidamist. Ainus erinevus konverentsist on see, et sa ei saa peale ettekannet aega maha võtta, vaid pead samal õhtul hakkama uut ettekannet kirjutama. Ja nüüd ma saan aru küll, mida ta silmas pidas. Kui sa õpetad midagi, mis sulle endale tõesti korda läheb, siis sa ei lähe välja neutraalse ja pool-improviseeritud ülevaate andmise peale. Iga loeng on sisuliselt ettekanne sellest, kuidas sinu meelest asjad on. Ja selle väljamõtlemine võtab aega.

Minu nädal näebki välja umbes nii, et esmaspäeval ma valmistan ette, sageli kuueni hommikul. Kell kaksteist helistab mulle ema, et olla kindel, et ma olen üles ärganud, sest äratuskell mulle alati ei mõika. Teisipäeval õpetan kaks tundi ja peale seda võtan tudengeid vastu. Kolmapäeval hakkab kogu trall otsast peale. Ja reedel panen kokku materjali, mida tudengid peavad lugema järgmise nädala loenguteks. Oma uurimistööks ülemäära palju aega ei jää.

Need, kes on olnud kusagil järeldoktorantuuris, teatavad peaaegu alati üksmeelselt, et ooo… see oli minu elu kõige produktiivsem periood, avaldasin nii ja nii palju artikleid. Mul pole mingit erilist produkti ette näidata, aga mingisugune muutus on toimunud. Mul on tekkinud üsna selge pilt sellest, mida ma tahan kirjutada, mida lugeda ja mille üle põhjalikumalt järele mõelda. See on selline piitsutav (ehk polegi öösiti vaja magada rohkem kui paar tundi?), aga samas inspireeriv tunne, nagu oleks peas väike uks lahti läinud.

Edmonton mängib siin oma rolli. Mulle meeldib Edmontoni isoleeritus – siin on vaikne. Londonis, kus elab neli korda vähem inimesi, oli müra ja närvilist saginat hoopis rohkem. Siin oleks keegi justkui sahina ja ragina maha keeranud, oma mõtted on selgemini kuulda. Samuti on Edmonton kuidagi päikeseline linn, seda nii sõna otseses kui ka emotsionaalses mõttes. Meenutab mulle Tartut. Teine sarnasus minu algusaegade Tartuga on see, et ma olen kuidagimoodi üles leidnud ning enda ümber koondanud inimesed, kes on kuradi andekad ning samas kuidagi eluterved (mis filosoofide hulgas pole kuigi tavaline). Nad teevad päeval kõvasti tööd, joovad õhtul väikese õlle ja on eluga rahul. Ainult et 32-aastane mina oskab seda hoopis rohkem hinnata kui 22-aastane mina.

Täna poodi minnes tegin mõned pildid ka:

See maja asub täpselt minu maja vastas. Hea näide siinsest 70ndate stiilist. Seejuures on tegemist uhiuue maja, mille valmimisele ma oma rõdult ootusrikkalt kaasa elasin. See pidev kopsimine muutus lõpuks pisut tüütuks.

See pilt on tehtud minu maja lähedal, kohe turu kõrval, kus üksiti asub trobikond teatreid, kuhu ma küll, pean piinlikult tunnistama, senini jõudnud pole.

Need pildid on samuti tehtud minu elamise lähedal Tee keskel seistes võib vasakut kätt näha ülemist vaadet ning paremat kätt alumist vaadet. Avarust on siin nii et tapab.