Jõulupidu Majakal

Kuusk



















Katz ja Tom













Peep













Lemps













Traktor näitab keelt



















Blond













Peep ja Clerg askeldamas ajalehtedega



















Tom













Katz ja Clerg













Rubens













Jõuluvana, koos habeme ja Tupsuga, asus tegevusse













Etlemas eestikeelset dialoogi



















Mihkel laulab. Pingutas, pingutas...













... ja sai kätte



















Tupsu päkapikuluule



















Tom etlemas Masingut, peaaegu peast













Lemps laulab vist



















Katzi ja Mihkli peotants



















Peebu kohapeal valminud luule



















Tom ja luuletus













Katzi ja Mihkli saiapätsi laul



















Lempsi supermehe püksid













Kõrvuni



















Ilon Wiklandi kommid



















Kaelas armastava naise poolt kingitud kristallid

Jõululaupäev emadega

Minu ema ja kuusk, mis hakkab kasvama Randveres













Magda hoidmas pilku peal, sest kunagi ei tea, kust järgmine pala võib kukkuda













Emad ja Peep keeramas kokku sushisid













Meie isetehtud ja selgelt ülemõõdulised makid













Säherdune jõululaud

Prahas

Kell on umbes 7 hommikul ja ma passin Praha lennujaamas. Viie tunni pärast läheb lend Tallinnasse. Kanadast tulek läks üsna kenasti. See lendamine ei väsi mind üllatamast, ent minu kõige hullemad lennud olid ilmselt kõige esimesed, kus tuli sageli ette, et näiteks elekter läks ära või kellelgi hakkas paha. Seekord oli jõuludega seoses lennuk täis lastega peresid, nii et kui teatati, et väikeste lastega pered saavad lennukisse siseneda esimestena, siis jooksis pool ootesaali inimestest tühjaks. Ja seekord jõudsin ma Toronto lennujaama neli tundi varem ja tegin oma check-in'i ära enam vähem esimeste seas. Ja üldiselt soovitan ma sellest hoiduda, sest see tähendab, et sind paigutatakse lennuki etteotsa koos lastega. Ja seejuures on see paigutus neil väga süstemaatiline. Esimeses reas on imikud, siis tulevad paariaastased, seejärel veidi suuremad. Ja mingil põhjusel oli mind paigutatud teise ritta koos paariaastastega. Nii et igal pool ümber minu olid väsimusest jonnivad tited või lapsevanemad, kes vahekäigus oma titti kussutasid, et nad vakka püsiksid. Nii et praegugi kõlab mu kõrvus laste jonn. Oeh. Mul on lollil kombel ainult kanada juhe kaasas, nii et ma pean jutu ära lõpetama, sest mu arvuti ähvardab end kinni panna. Aga varsti olen kohal, näen Peepu ja söön ema tehtud sousti. Suurepärane!!!!

Liiga palju lund..

Täna pidi meil toimuma ammu kokkulepitud perekondlik jõulupidu. Pidime Niciga minema õhtusöögile ja seejärel saama kokku teiste tüüpidega ja minema tantsima. Ent tuli välja, et kõigist võimalikest päevadest valisime me väljaminekuks kõige ebasobivama, sest eile õhtul jõudis Kanadasse kõigi kanalite poolt ennustatud lumetorm, nii et täna päevaks olid hanged mulle nabani. Pool 9 telliseme me purunäljastena takso ja ootasime üheksani, seejärel kümneni. Jalgsi linna minek oleks läbi selle lume võtnud üle kolme tunni ja ühistransport oli lumetormi tõttu töö lõpetanud. Ja pool üksteist, kui meile teatati, et enam ei tohiks üle paari tunni minna, revideerisime me kriitilisel ilmel oma külmkapi sisu. Lõpuks keerasime me riisist, hapukurkidest, paprikast, peekonist ja kellegi igivanast viskist endale kokku päris korraliku õhtusöögi, küünaldega ja puha. Kuulasime 80ndate hitte ja keerutasime isegi mõne tantsu. Nii et lõppeks läks meie jõulupidu siiski asja ette. Ent sellist asja pole minu elus varem juhtunud, et peole jääb minemata sellepärast, et lund on lihtsalt liiga palju..

Meie majaesine

Nic

Hang maja kõrval

Minu tänav

Eile kuulsin ma eesti keelt

Ühel hommikul ülikooli sõites kuulsin ma järsku eesti keelt. Hommikused bussid on tavaliselt puupüsti lobisevaid-söövaid-õppivaid tudengeid täis, nii et selle melu sees ei suutnud ma tuvastada, kes rääkis kellega, et ma kuulsin selgelt mõningaid fraase. Need eestikeelsed faasid olid nii kontekstivälised ja nii omased ja täiesti rabavad. Väga huvitav tunne. Tuletas meelde Katzi aastatetagust lugu, kuidas ta Šveitsis vahetusaasta keskel eesti keelt kuuldes mingile eesti perele nende jahmatuseks kaela langes. Kuigi tänapäeval on olemas skaip ja minus ei ole tekkinud kõige õrnematki soovi ühendust kohalike eestlastega, kel isegi Londonis peaks olema oma väike kogukond, ma sel hommikul igatahes võpatasin, vist isegi kergelt hüppasin.

Ilmselt on tõsi see, et välismaal elades muutub igaüks mingil määral patriotistiks või vähemalt PR töötajaks, kes muudkui selgitab, seletab, täpsustab. Mihkligi võis leida üsna pea peale siiajõudmist selgitamas Nicile eesti kodakondsuspoliitika nüansse. Mina olen Kanadas olnud oluliselt laisem kui mujal. Sageli ma siin lihtsalt teatan, et olen Eestist ning ei lase end teise segaduses näost häirida. Mõneti on sel olnud akadeemilises ringkonnas lausa suurem mõju. On juhtunud, et mu vestluspartner on läinud koju ja teinud kas siis piinlikustundest või vahest siirast huvist uurimistööd, et siis järgmisel korral mind kohates demonsteerida oma vastomandatud teadmisi Eesti kohata. Eelmisel aastal teatati mulle korduvalt, et “Eestis on Euroopa riikide seas kõige suurem protsent ateiste” – ilmselt tuleb selline fakt Eestit guugeldades kuidagi esimeste seas esile. Sel aastal olen ma pidanud selgitama pigem seda, et miks ma tahan minna tagasi Eestisse, kui ma võiks saada tööd Põhja-Ameerikas. Viimasel ajal pole ma isegi seda viitsinud teha. Paarile ma teatasin (ja üks jäi vist uskuma), et Eestis on paraku kõik eestlased üles loetud ja ära nummerdatud ning valitsus peab nende üle rangelt arvet. Minu kõige lühem ja löövam eestialane vestlus leidis ilmselt aset oktoobrikuisel filosoofikonverentsil ühe ameeriklasest professoriga. Peale seda, kui oli selgunud, et ma olen Eestist, kõlas see umbes nii: “Tõnu tunned? Ikka tunnen. Tervita teda. Loomulikult”. Palju Eestis ikka neid Tõnusid on, kes on tegelenud filosoofiaga Ameerikas, peale Viigi mitte ühtki. Selle peale leidsid teised, et minu ülesleidmisega Eestis ei teki ilmselt palju raskusi, küsib lihtsalt küsida: “Riinu tunned?”

Riin

Seksismist

Ma ajan Kanadas pidevalt inimesi segadusse sellega, et ma vahetan ära “he” ja “she”, ent sugude puudumine on eesti keele oluline eelis. Võib vaielda eesti naiste palgatingimuste üle, ent vähemalt keel neid ei ahista. Sattusin nimelt just lugema osakonna juhendeid kirjatööde hindamiseks, kuhu oli uue punktina lisandunud märkus, et õppejõu asi on kontrollida seksistlikku keelekasutust. Sisuliselt tähendab see seda, et kui tudeng kasutab oma kirjatöös sõna “man”, siis on minu asi see koos kommentaaridega asendada sõnaga “human being”. Viimase aja teaduslikus kirjanduses on üha popim kasutada standardse “he” asemel isikulist asesõna “she”. Samuti kuuleb siin mandril järjest harvemini sõnu “boy-friend” ja “girl-friend”, mis on asendunud neutraalse ja igava sõnaga “partner”. Ma olen siin olnud piisavalt kaua, et hakata tajuma sõna “man” seksistlikku alatooni, ent muuta sõna “human being” kasutamine ametlikuks ettekirjutuseks on siiski samm edasi.

Muidu on olukord Kanadas üsna sarnane Eestiga ja kindlasti pole asi nii drastiline kui Rootsis, kus mehed lausa trügivad enne sind uksest sisse, et mitte sind mingil moel solvata. Kanadas teevad kõik kõigile uksi lahti, nii mehed naistele kui naised meestele, ning selles, et meesterahvas sulle lõunasöögi välja teeb, pole ka miskit ebaharilikku, nagu Rootsis. Samas on siin ülikoolis väga palju kursusi ja lugemisgruppe feminismist, mis võib küll olla osalt tingitud sellest, et see ülikool on Kanadas tuntud selle poolest, et siia bakalaureuseõppesse kogunevad Kanada rikkad ja ilusad. Ja kui uskuda mu tuttava Catherine’i lugusid, kes peab feminismi kursuse kõrval kummalise nimega kursust “Naiste tervis”, siis on bakalaureuse tudengite seas asi emantsipatsioonist ikka väga kaugel. Samuti on siin ametlikult sisse viidud kvoodisüsteem, nii et seesama Catherine armastab lõõpida selle üle, et ta võetaks vastu mistahes ülikooli, sest ta pole mitte ainult naine ja musta nahavärviga, vaid ka lesbi – kolm kvooti ühe hoobiga. Ma tõesti ei tea, kas eesti naistudengitele oleks vaja feminismi loenguid, mulle jätavad nad niisamagi asjaliku mulje, Tartus on pigem lõõbitud selle üle, et tuleks viia sisse kvoodisüsteem poiste osakaalu suurendamiseks. Nii et vahest me hüppame sellest üle, nagu tšekisüsteemist.

Riin

Hakkas peale!

Nonii, jõuluüritused hakkasid pihta. Eile olin Tartus, Eesti Meedia aastalõpusöögil, mis sel aastal peeti "Volgas". Seal üleval nurga peal on VIP-saal, kust avaneb mõnus vaade ülikooli peahoonele ja kuhu EM 30-inimeseline seltskond üsna täpselt ära mahtus. Jäi isegi veel ruumi "Lindpriide" jaoks, keda ju tegelikult polegi nii väga palju, aga kes väga mõnusa kontserdi andsid. Noh, kõik need vanad laulud, et "peagi saabun tagasi su juurde" ja "wer wird bei der Laterne stehn, mit dir Lili Marleen" ja mõned uuemad, aga ka piisavalt vanad, nagu "kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud" ka. Aga EM selle aasta kõige edukamaks, edasipürgivamaks, tublimaks ja paremini juhitud ettevõtteks tunnistati... no mis te arvate mis? Jajah, otse loomulikult "Sakala", kui ma niimoodi juba küsin, eksole! Ja ma olin just enne seda oma aastakokkuvõttes ausalt üles tunnistanud, et olen viimased kolm aastat eelkõige iseendaga tegelenud. Eks ma siis auhinnavaasi vastu võttes pidin tunnistama, et ju on "Sakala" tõesti nii hea, et tal isegi hoolimata minu jõupingutustest hästi läheb ja võib-olla oleks tark tegu mul temaga veelgi vähem tegeleda (ma seda neile igaks juhuks ei ütelnud veel, et mingil hetkel kavatsen niikuinii mingi pikema pausi teha). Tegelikult oli see üllatus küll, sest muidu tõstetakse kilbile ikka mõni suurtest, eelmisel aastal oli selleks Kanal2, kes paksust miinusest uhkesse plussi tõusis.

Ja siis käisime "Sakala" Eve ja Margusega pärast õhtusööki kohustuslikul pokkeriringil ja jälle ei õnnestunud mul Armin Karu miljarditele omapoolset piskut lisada. Teatavasti on mul siiras soov jätta kord aastas talle üks 500-kroonine, aga see kavatsus luhtus juba mitmendat aastat järjest. Kell pool neli öösel oli meil toss väljas ja minu 500-st saanud 800 ning ma andsin alla ja kobisin magama Tartu uude hotelli peakirjaga "Dorpat", kus on nii kitsad voodid, et isegi mina pean unes keerates teatud ettevaatust säilitama, et mitte maha veereda. Aga Tartu on kenasti illumineeritud ja seal oli täitsa mõnus jalutada isegi hoolimata sellest, et õige Tartu peal jalutamine on ikka koos Riinuga, mitte üksinda. Teisalt jälle ei ole Riinu tulekuni enam väga palju aega jäänud ja loodetavasti toob Riin Kanadast veidi lund ka kaasa, sest lumine jõulukaunistet Tartu on kindlasti palju ilusam kui must ja märg jõulukaunistet Tartu. Muuseas rääkis tagasiteel Tallinna raadios Peep Taimla, kes nüüd paistab olevat Eesti ülemmeteoroloogiks ülendatud, et 20. detsembri paiku lähebki külmaks ja hakkab lund sadama. See oleks temast ju ütlemata kena, eksole...

Terv., Peep

Kiire

Koos detsembri ja lumetormiga on jõudnud kätte aeg, mida tuntakse “busy” nime all. Sel ajal pead sa parandama suurtes kogustes esseid ja eksamitöid (sest sa töötad ju assistendina) ning kirjutama suurtes kogustes ettekandeid ja kirjatöid (sest sa oled ju doktorant). Selle aja kättejõudmisest annavad märku sellised pisiasjad, et minu meilile saabuvad üha harvemad peokutsed algavad reeglina sõnadega “hoolimata sellest, et kõigil on kiire ...” ning igapäevane “howareyou?” on asendunud küsimusega “busy eh?”. Ja sellisele küsimusele on lausa ebaviisakas vastata, et “no, not really”. Samas pean ma tunnistama, et ma polegi veel nii busy. Vähemalt võrreldes eelmise aastaga. Või vähemalt võrreldes oma sõbra Seaniga, kes just teatas, et tal on olnud jälle selline nädal, kus ta magas keskmiselt 2 tundi öösel. Samas hakkab minu “kiire” ilmselt täiel rinnal pihta homme, mil ma pean kaitsma oma esimese pika kirjatöö kontseptsiooni ning saan tudengitelt esimese pataka esseid. Seda kõige silmas pidades loodan ma Kanadasse jõudnud lumetormi peale. Eile öösel hakkas järsku vihaselt lund sadama, praeguseks on seda üle 10 sentimeetri ning sajab üha juurde. Seesama juhtus eelmisel aastal samal ajal, mil kahe päeva jooksul sadas maha selline kogus lund, et esmakordselt üle neljakümne aasta lõpetas ühistransport töö ning ülikool pandi lihtsalt kinni – mina sain sellest muidugi teada alles siis, kui ma end läbi hiigelhangede olin kuidagi ülikoolini vedanud. Eelmise aasta kogemust silmas pidades olen ma ilmselt ainult üks paljude seas, kes loodavad, et midagi sarnast juhtub ka homme, nii et ma ei pea veetma tänast ööd seda pagana kontseptsiooni välja mõeldes...

Riin

Meie maja. See pilt on tehtud hommikul, nii et see ei peegelda enam asjade seisu, praeguseks on lund mõned sentimeetrid juurde sadanud.

Võrdluseks pilt, mis on tehtud sellest majast, mille keldris ma eelmisel aastal elasin, peale eelmisel aastal asetleidnud lumetormi lõppu.