Mu esimene ingliskeelne loeng

Peale selle, et too hull mees järjekordse maratoni maha jooksis, pole vahepeal juhtunud muud, kui et laupäeval sõitsid kõik minema, Mihkel Eestisse ja Kalad Niagara Fallsi ning meil Nicidega oli üks külalistevaba nädalavahetus. Nicid on olnud hirmus tublid – ma ei tea, kui rahul mina oleks, kui kuu aega jutti oleks maja nende külalisi täis, kuigi eks see muidugi sõltub külalistest – ja asjad on kenasti tasakaalus. Mihkli ilmne lemmik oli Nic 1, kellega nad mu meelest said lõpuks päris headeks sõpradeks, nii et Nic oli isegi veidi löödud Mihkli ärasõidust, sest ta just hakkas teda tundma õppima. Ja Oskar, kes küll vaimustatult silkab mõlema Nici vahet, võttis oma eriliseks lemmikuks Nic 2, kes Oskariga kannatlikult askeldab. Ja reedel käisime kogu meestekarjaga söömas, mis pani mind muuhulgas mõtlema, et pikemas perspektiivis oleks siiski kena, kui minu elus siin Kanadas oleks ka mõni naine, nii et tuleb kuskilt mõni leida.

Ja eile, s.t esmaspäeval pidasin ma oma esimese ingliskeelse loengu, muidu ma olen siin ju lihtne assistent. Kindlasti olen ma oma elus pidanud paremaid loenguid, aga ega tal miskit erilist viga ka polnud ja paar tudengit tulid isegi pärast kiitma. Ja see oli väga õpetlik, sest tuletas meelde, et mu inglise keel pole sugugi suurepärane, nii et mu soravus sõltub suuresti sellest, kui põhjalikult ma olen ette valmistanud – ma ei saa, nagu Eestis, minna välja selle peale, et küll ma end kuidagi välja räägin. Mingis mõttes tähendas see Kanadasse tulek umbes 5-6 aastat ajas tagasi liikumist, mu loengki meenutas oma rabeduses ja sõnade otsimises minu esimesi eestikeelseid loenguid. Teisalt on sellises otsast alustamises oma võlu ja mõnu, loengute ja ettekannete pidamine on jälle põnev (Eestis, ma mäletan selgelt, tundsin ma end vahepeal juba magnetofonina, muudkui vajuta nupule ja jutt hakkab käima). Ja üleüldse, hoolimata sellest, et ma olen siinsest keskmisest dokorandist siiski mõni aasta vanem ja vahest ka sellevõrra kriitilisem ja skeptilisem kogu akadeemilise masinavärgi suhtes, on mulle viimasel ajal lipsanud pähe sellised toredalt naiivsed mõtted nagu filosoofia on põnev! sellest rääkida on mõnus!, nagu ma oleks mingi kahekümnene, kes veel asjadest suurt miskit ei tea. Igatahes, ilm on meil jälle ilus, Peep ja Oskar tarbivad kuskil linna peal midagi, mina proovin kirjutada mingit artiklit ja kui ma selle valmis saan, siis sõidame lemmiklinna Chicagosse.

Riin

Buffalost Niagara Fallsi. Joostes...

3 tundi, 50 minutit ja 30 sekundit kulus mul elu teise maratoni läbimiseks. Ligemale 11 minutiga parandasin oma isiklikku tippmarki ja kui ma enne arvasin, et ilmselt jääb see maraton mul viimaseks, siis täna, 20 tundi pärast jooksu, ma enam nii ei mõtle. Ma usun, et jooksen veel, sest see on ikka päris suur kaif, kui sa pärast kopikatega 42 kilomeetri läbimist finišijoone ületad ja aru saad, et see asi on jälle tehtud. See teadmine, et sa oled võimeline oma keha ja vaimu sellisel kombel kontrollima, et sa suudad kõik maratonidistantsil paratamatult ette tulevad valud ja vaevad ületada, et sa saad hakkama asjadega, millest sa kunagi varem isegi mõtelda pole julgenud, annab ikka päris vägeva laksu edaspidisteks toimetamisteks.

Maratoni start oli New Yorgi osariigis Buffalos kell 10. Juba seitsmest väljusid kollased koolibussid jooksjatega Niagara Fallsist. USA piiri peal Fort Erie's kontrolliti passe-viisasid, ma olin eelmisel õhtul juba üle silla Niagara Ameerika poole peale jalutanud ja oma viisa ära registreerinud (selleks tuleb anda sõrmejäljed, lasta end pildistada ja kogu selle asja eest 6 dollarit maksta), seega minul mingit probleemi ei olnud, küll oli aga meie bussis üks suht umbkeelne japs - muuseas viimane inimene, kes meie bussi mahtus -, kel see protseduur tegemata, mille pärast me kõik ülejäänud pidime bussis lihtsalt mingi 40 mintsi niisama istuma ja ootama, ja mis pisema põiemahuga kodanikud lõpuks pisut ärevaks muutis. Aga kõik olid sõbralikud ja kui siis japs pärast oma asjaõiendusi bussi tuli ja kenasti "leidis änd jentelmen, ai äm veli solli" ütles, sai ta aplausi osaliseks ja meie buss jätkas politseieskordi saatel stardipaika. Poolteist tundi kuni stardini oli jooksjate käsutuses Buffalo muuseum, kus Henry Matisse'i ja teiste kuulsate poolt aegu tagasi maalitud piltide all istusid, lebasid, venitasid, tukkusid, jutustasid või kreemitasid oma jalgu sajad veel väga optimistlikud inimesed, kellest paljud ei olnud mõne tunni pärast enam üldsegi nii rõõmsate nägudega.

Aga siis sai kell 10. Mõni minut enne seda laulis üks pisut kesise viisipidamisega tädi ette hümnid - Kanada ja USA oma, kusjuures eridi viimane läks vahepeal suht metsa - ja kõlas stradipauk. Hakkasin rahulikult minema, just nii, nagu Meelis mulle ette kirjutas - umbes 5:20-ga kilomeeter. Tundus, et minust lähevad mööda absoluutselt kõik inimesed. Kontrollisin korda viis oma kella, et kas ma äkki liiga aeglaselt ei alusta: pole ju võimalik, et kõik sellise tempoga alusatades lõppu jõuavad. Kell näitas õigust ja mina jätkasin samamoodi rahulikult. Enesetunne oli suurepärane, ilm ilus, päikeseline ja umbes 10 kraadi. 5 kilomeetrit joostud ja ma möödusin esimesest inimesest, kes minust stardis ilge hooga mööda oli kimanud. Ta seisis tee ääres ja sirutas oma krampis säärelihaseid. "Niinii," mõtlesin ja leidsin, et minu tempo on ikka oluliselt mõistlikum. 6. kilomeetril jõin esimese topsi spordijooki ja jätkasin ikka ühesuguse tempoga. Umbes 8. kilomeetril, vahetult enne USA-d ja Kanadat ühendavat silda, lobisesime pisut ühe ameeriklase ja kanadalannaga, kes mõlemad plaanisid joosta samamoodi umbes 3:45-ga. Ameeriklasel pidi olema veel mingi eestlasest sõber ja ta arvas, et me pidime üldse kenad inimesed olema. Mina lisasin, et eriti muidugi need, kes jooksevad.

10. kilomeeter ja teine joogipunkt, ja juba Kanadas. Saan kätte esimese Kanada diabeetikute tiimi särki kandva tüübi, kes minust 2. kilomeetril mööda oli vuhisenud. Minust omakorda läheb mööda üks pisike japs, kes kannab leopardimustrilisi pükse ja kollast punase päiksesemärgiga peapaela. 15. kilomeeter ja ma ampsasin ära esimese kolmest energiageelist. Tee ääres joogipunktides näeb igasugust lahedat rahvast - küll on seal halloweeni kostüümides koolilapsi, kohalikke tuletõrjujaid täies mundriss, kes oma kaaslasele ergutusi hüüavad, küll Harley-klubi rahvast nahas ja metallis, naised nõidadeks kostümeeritud. Japs jookseb minu ees, ta on värviline ja ei kao silmist, rahvas elab talle eriti kaasa. Tuul, mis eelmisel õhtul oli lausa noore tormi mõõtu, on üleelatav - mitte liiga tugev ja põhiliselt küljelt. 21,1 km - pool maad läbitud, aeg 1:52:30, väsimust pole, põlved ei valuta, neid, kes must alguses mööda kimasid, tuleb pisitasa üha rohkem selg ees vastu. 25. kilomeeter - teine energiageel, japsile olen uuesti kõrvale jõudnud, lähen temast mööda, ameeriklast ja kanadalannat, kellega enne silda lobisesime, pole enam tükk aega näha olnud. 30. kilomeeter - kõik ok!, tempos ikka sama, väsimust pole, põlved ei valuta, elu tundub ilus, arvan, et saan oma 3:45-e kätte. 33. kilomeeter - ilm keerab järsku täitsa ära. Juba veidi aega tagasi läks pilve ja tuul läks päris valjuks. Aga, mis kõige hullem, nüüd hakkab see puhuma otse silma. Samm muutub raskeks, keskmine kiirus langeb joonelt 5:30-ne peale. Mõned jooksjad hakkavad üle hulga aja taas minust mööduma - kõik sellised pisemad, lühemate jalgadega, kellel ilmselt tuulest kergem läbi murda - või vähemalt nii ma arvan. Mina möödun ka päris mitmest inimesest, kes samamoodi pikemad vibalikud. 35. kilomeeter - neelan viimase energiageeli. Tundus, et aitas õige pisut, aga mitte kauaks. Üha rohkem rühin mööda inimestest, kes on tuulele ja kilomeetritele alla andnud ning jooksult üle kõnnile läinud. Jõuan järgi esimestele poolmaratoni distantsi jooksjatele, kes tegelikult ka kõnnivad. Sisendan endale, et järgi on jäänud vähem, kui üks 7-kildine Veskimöldre ring... 40. kilomeeter - keskmine tempo on kuskil 5:40-5:50-ne juures. Niagara joalt kerkiv tossu- (loe: udu) sammas paistab. Minus seda tossu väga palju enam järel pole... 41. kilomeeter - õnneks puude vahel ja varjus, tuult enam pole, lõpp on käeulatuses, tõstan tempot nii palju, kui veel kuskilt - kurat seda teab, kust - tuleb. Finiš paistab. Inimesed ergutavad. Plaksutavad. Hüüavad mingeid fraase. Valjuhääldist kostab: "and... piip kiila!" Mõtlen endamisi: "That's me!", ja vajutan kella kinni: 3:50:30 ja 42,46 km ja 315. koht 900 lõpetaja hulgas.

Nojah, siis edasi oli juba lihtne: medal pandi kaela, termokile ümber ja nägin ka Oskarit, kes mind üle aia tervitas. Kõikusin tema juurde ja üritasin teda suht eufooriliselt emmata. Vastureaktsioon oli tüüpiliselt teismelilik: "Kuule isa, katsu olla... Pealegi: su riided haisevad higi järgi ja üleüldse..." Nojah, eks see vist vastas tõele. Seekord siis selline jooks...

Peep

* Pilt, mida minust ilmselt väga sageli teha ei saa. Oleme Oskariga hilisel lõuna või varajasel õhtusöögil ja ma tõepoolest lubasin endale tervelt kaks õlut. Njah - nii see algab...

Mihkli sissekanne, 25. oktoobril 2007

Täna 2 nädalat tagasi jõudsin ma peale väikest ekslemist Londonisse (Ontario provintsis). Lend kestis Varssavist Torontosse 9,5 tundi ja möödus üsna valutult. Elu kulgeb meil siin mõnusalt omas rütmis; peaaegu Tartu rütmis, aga veel rohkem omasoodu. Elame Londoni eeslinnas vaikset väikekodanlase elu, ehkki Riin keeldub seni minu vihjeid “veerevast hernest”uskumast. Et siis ideaalne puhkus. Meid on siin 4 – Riin, mina ja 2 Nic-i (Nicid on Riinu koolikaaslased). Nic 1 on selline anti-establishment kuju, kellega Riin elas ka keldris. Tema on minu lemmik. Nic 2 on selline Karlssoni-nägu tüüp kellel on hetkel deprekas ja kes ei räägi suurt (aga tore on ikka).

2 nädalaga olen siinse eluga nii ära harjunud, et asjad mis mind esmalt häirisid on kuidagi omaks saanud. Ehkki ma lubasin endale, et siia tulles ei võta ma kaasa oma euroopa ootuseid, ei õnnestunud see mul ikka 100%. Ikka otsisin ma Kanada linnadel kesklinna Euroopa mõttes, ehkki Põhja-Ameerika linnaplaneerimine on sootuks erinev – elatakse eeslinnades, shopatakse kaubanduskeskustes ja kesklinnas aetakse äri. Samas on hooned siin super-sized, mul on pidevalt selline kärbes koolapurgi juures tunne. Ja need kiirteed – suurim mida nägin oli Torontosse sisse sõites - 16 rida kõrvuti (4x4), see on täiesti uskumatu. Ma olen Peebule üdini tänulik, et ta mulle oma tomtomi laenas, ilma selleta oleks ma olnud pidevas stressis (ja eksinud). Aga üldiselt on mõnus. Loodus on siin sedavõrd eestilik, et mul on kiirteel paar korda tekkinud Pärnu mnt tunne. Aga siin on oravad. Neid on sama palju kui Eestis tuvisid, ainult oravad on nunnud. Inimesed on samuti toredad (kodused), neid supertüsedaid siin eriti pole, ilmselt rohkem USA mure. Ja ikka ja jälle imestan ma aeg-ajalt kui hästi kõik inglise keelt räägivad.

Jah aga minu idüll saab ülehomme läbi. Riin jääb oma (meeleheitel) koduperemehest ilma ja mina pean harjuma taas oma koduse eluga. Aga vahepeal on Helkur mu kodul silma peal hoidnud ja minu naasmise ajaks on ka ilmsed peo märgid koristatud. Ja Riinul pole häda suur, tema lover tuleb homme koos oma järglasega, nii et hernes veereb edasi!

Mihkel

Mihkel ja Riin pillerkaaritamas

Pühapäev rannas

Täna oli meil täiuslik pühapäev. Kõigepealt sõime pika ja põhjaliku hommikusöögi ning seejärel sõitsime Nici ja Mihkliga randa, kus me mitu tundi võtsime päikest, vedelesime ja lugesime raamatut ning mina käisin hiigelsuurte lainete vahel ujumas. Vesi oli muide märkimisväärsemalt soojem kui eelmisel suvel Palangas. Seepeale läksime päikesest õhetavatena Port Stanley kalarestorandi, kust avanes imeilus vaade sadamale ning kus me mitu tundi mõnuga erinevaid roogi sisse kühveldasime ja vaatasime päikeseloojangut. Teiselt poolt on see muidugi uskumatu. Sest ma elan väidetavalt Ontario kõige lumerohkemas kohas, kus esimene lumi tuleb tavaliselt maha peale tänupüha ning eelmine aasta samal ajal sattusime me Peebuga üsna uhke lumetormi sisse. Nii et taoline ilm on kaasa toonud selle, et kliimasoojenemine ning Al Gore'i film on igapäevane kõneaine. Mihkel on igatahes rõõmus, sest homme pidi samasugune ilm tulema, mille ta kavatseb rannas veeta, nii et ta saab kaks kärbest ühe hoobiga - lisaks Kanadale ka soojamaa puhkuse.

Riin

Nic ja Mihkel nautimas ilusat ilma ja head seltskond

See seal lainete vahel olen mina ujumas

Mina ja Nic, õe ja venna pilt, nagu Mihkel seda kutsub

Ottawas ja Algonquinis

Jõudsime täna Mihkliga tagasi oma minimatkalt Põhja-Kanadasse. Ottawa jättis mulle oodatust palju uhkema mulje. Mulle oli millegipärast jäänud mulje, et Ottawa on rohkem või vähem kõrvaline linn, mis sai oma pealinna tiitli peamiselt sellepärast, et vältida võimuvõitlust Toronto ja Montreali vahel. Ent Ottawa vanalinna osa (ja eriti parlament) oli seninähtutest vast kõige uhkem, nii et teatud nurga alt vaadates oleks võinud arvata, et me oleme Pariisis või Berliinis. Ja Ottawa on kuulus oma muuseumide poolest, seal on näiteks Kanada suurim kunstimuuseum ning kanada tsivilisatsiooni muuseum. Viimase üht, indiaanlastele pühendatud osa me ka külastasime. See oli võibolla suts pealiskaudne, ent ma sain näiteks teada, et hoolimata oma mitmetähenduslikkusest võib indiaanlaste kohta ametlikult kasutada sõna "Indian", nii et Devinil ei olnud mingit põhjust minu üle itsitada, kui ma viimati seda sõna kasutasin. Ja eile matkasime Algonquini rahvuspargis, mida ma tunnen praeguseks juba üsna hästi, sest ma olen seal kaks korda kreeka kambaga juba matkanud. Rada, mille me valisime, oli kindlasti raskem kui "keskmine raskusaste", nagu teatmik meile väitis. Matka haripunkt saabus siis, kui me ronisime üles hiigelmäest, et näha mingit veetorni, ning higistena üles jõudes teatas teatmik meile, et nüüd kujutage ette, kuidas siin veel paarikümne eest oli suur torn, millest praeguseks pole miskit järele jäänud.

Ja Mihkliga on lõbus, ta on täpselt nagu mina aasta tagasi - teeb riburadapidi samasuguseid tähelepanekuid. Kilkab oravate üle, kes on siin sama tavalised nagu meil tuvid, itsitab mu tsekiraamatute üle, mis peaks ju muuseumisse kuuluma, ning nendib mõnesuguse üllatusega, et siin maal on tõesti palju ruumi ja maad. Eks ta ise kirjutab lähipäevil täpsemalt.

Riin


Vaade Ottawa parlamendile

Aasta oli siis 1929, mil viis võimukat naist võitlesid naistele välja "persooni" staatuse, mis lubas neil osaleda valitsuse töös, varemalt olid naised "disqualified persons"

Algonquinis matkamas

Mihkel

Minu esimene päris konverents!

Meil lõppes täna too suur konverents ja ma olen veel veidi elevil. Henrik ja Devin olid teinud seda konverentsi korraldades ära väga tubli töö. Mõnikord on taolistele konverentsidele aetud kokku suur hunnik kõnelejaid, kelle vahel sa pead siis valima ja lõppeks teed ikka vale valiku. Sel konverentsil oli kuus kõnelejat, kelle ettekannetele järgnes kommentaar, mis kujutas endast minikõnet. Ja kõnelejad ja kommentaatorid oli väga hoolikalt valitud, kõik tuntud nimed ja kõvad tegijad. Ja iseenesest oli pull, kuidas nendele nimedele, kelle raamatuid sa oled lugenud ja kelle kohta sa oled lugenud, järsku nägu tekkis. Ma ootasin eriti kohtumist Charlotte Wittiga, kelle raamatut Aristotlese kohta ma olen oma üsna erandlikult peaaegu 3 korda lugenud. Ja ta oli väga hea, aga ei midagi nii väga vapustavat. Kes mind raputas ja mu täiesti ära võlus, oli Mary Louise Gill – selline eatu daam, üsna noor, kelle silmad lõid sädemeid ja juuksed lehvisid ning kes mulle lõpuks ära seletas Platoni “kolmanda inimese” argumendi lahenduse. Nii et homme esimese asjana laenutan raamatukogust tema raamatud.

Konverentsil pidasid ettekande 4 doktoranti, mina ja Sean ja veel kaks mingitest muudest ülikoolidest. Ja meid Seaniga upitati üsna jõudsalt, nii et kui ma kellegagi rääkima hakkasin, siis ta üldjuhul juba teadis, kes ma olen ja kust ma tulen ja millega ma tegelen (ilmselt mängis mu imelik nimi ka veidi rolli). Ja laupäevasel õhtusöögil toppis Devin mind tagatipuks istuma kõige kõvemate sägade lauda kõige kõvemate sägade vahele, nii et nad pidid minust üsna põhjalikult huvituma juba lugupidamisest Devini vastu. Ja minu ettekandeks valmistumine oli muidugi klassikaline. Minu ettekanne oli pühapäeval kõige viimane, nii et ma neljapäeval leidsin, et mul on aega maa ja ilm. Reedel oli kõnelejatele õhtusöök Johni juures ja peale seda läksime Seani juurde peole, kus ma ilmselgelt jõin liiga palju veini, nii et järgmisel hommikul oli kell 8 ärkamine paras piin. Ja laupäeva õhtul oli õhtusöök osalejatele, kus ma ka enne hilisõhtut minema ei saanud. Nii et lõppeks tegin ma pool tööd ära ikkagi viimasel ööl. Aga ettekanne läks mul kenasti ja mind patsutati päris põhjalikult. Pärast sain veel meili, et “excellent piece of scholarship”. Nii et kui mul õnnestub veel ühes heas ajakirjas miskit ilmutada, siis ma olen loodetavasti oma akadeemiasse kuulumist õigustanud. Ja siis on küsimus selles, et kas sealt õnnestub ka midagi enamat välja pigistada kui hea akadeemiku.

Nojah. Täna õhtul lähme veel tähistama, Mihkel juba triigib kõrvaltoas oma roosat särki. Ja homme alustame Mihkliga oma ringreisi Ottawa suunas, kust me peaks tagasi jõudma neljapäeva paiku. Ja, kurat, see konverents oli ikka hea – andis sellele Kanadasse tulekule-olekule kaalu juurde.

Riin

* Teel konverentsile koos Krisiga, kes konverentsi ajal elas meie majas





* Selle maja ees, mida filosoofid jagavad koos muusikute ja klassikaliste filoloogidega

Keelest

Ma hakkasin sel sügisel õpetama skaibi kaudu eesti keelt inglise keele põhjal, nii et ma olen nüüd mitu tundi hoolsalt õppinud ja leidnud, et ma ei suuda meie vältevaheldusele anda mingit mõistlikku seletust. Nii lihtsalt on. Ma tõesti loodan, et too õpetamine avardab minu enda üsna kasinat ingliskeelset igapäeva sõnavara. Minu argine asjaajamine Kanadas on nagu “Aliase” mängimine, kus tuli mingit sõna seletada teiste sõnade või kehakeele kaudu – mind võib siin pidevalt näha meeleheitlikult viiplemas, püüdes selgitada näiteks sõna “jalgratta sisekumm” või “pikendusjuhe”, mille peale siis Nic ütleb, et ta sai juba ammu aru, mida ma öelda proovin, aga talle lihtsalt meeldib mu viiplemist vaadata.

Inglise keel on keerulisem kui võiks arvata. Keskaegses Euroopas tõmmati üsna selge piir kõrg-ladina keele ja masside vulgaar-ladina keele vahele. Seesama paistab kehtivat tänapäeval inglise keele kohta, nii et minu eesti mõistes üsna sorav inglise keel on siin hädavaevu kesktasemel. Seejuures on nad ka ise oma keelega hädas, eriti selle hääldamise ja kirjutamisega (eestlastele, eks ole, üsna võõrad hädad), nii et juba nende lapsepõlve kuuluvad igasugused sõnade kirjutamise võistlused. Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et professor ei ole kindel, kuidas mõnd sõna kirjutatakse ning küsib tudengitelt nõu, ja just eile vaatasin ma lõbustatult pealt, kuidas Devin püüdis klassi ees hääldada sõna “eliminitivist” – neli korda proovis, siis loobus ja kirjutas selle tahvlile. Selle kõige taustal tundub Tartus valitsev ootus, et inimene astub doktorantuuri ja kukub varrukast puistama soravaid ingliskeelseid publikatsioone, ikka suhteliselt naiivne.

Igatahes paneb võõrkeelses keskkonnas viibimine sind tõeliselt hindama oma emakeele oskust. Eesti keeles kirjutamine tundub mulle praegu nii lihtne (mul on selgelt meeles, et Eestis ma nii ei arvanud) ja nii nauditav – ma saan sõnadega mängida ja kasutada erinevaid sünonüüme ja värvikaid adjektiive. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks mulle tõesti meeldib siia blogisse kirjutada. Selle peale leidis too akadeemilises kriisis vaevlev Nic, et ta peaks ilmselgelt mõneks ajaks Eestisse tulema, et vahest ta siis suudab uuesti ingliskeeles kirjutamisest mõnu tunda. Igatahes, homme tuleb Mihkel ja kahe nädala nädala pärast tulevad Peep ja Oskar. Nii et paistab, et läheb jälle reisimiseks.

Riin

Ps. ULF, kui sa mingil põhjusel satud seda blogi lugema, siis ma põhimõtteliselt olen nõus võtma endale veel ühe õpilase.

Omadega rabas...

Me tegime täna Oskari ja Magdaga ühe pärastlõunase matka rappa. Kui siit Pääskülast võtta suund Haapsalu poole ja Risti ristist Virtsu peale keerata, siis näitab kahe kilomeetri pärast paremale silt "Marimetsa matkarada". See on siit minnes mulle teadaolevatest rabadest kõige ligemal. Kusjuures tegemist on mõnusalt suure rabaga, kus saab kokku mingi ligemale 8-kilomeetrise ringi teha, millest 5 kilti on laudteed. Olen seal mõni aasta tagasi kunagi korra käinud, aga siis oli suvi. Sügisene raba on muidugimõista teistmoodi: natuke nukker selline ja luitunum, samas on mingit sorti taimede - mille nimest mul muidugimõista aimugi pole - suvel nii sügavrohelised lehed praegu eriti iseäralikku oranžikat ja pisut neoonjat tooni. Maadligi taeva all lõunasse suunduvad hanekolmnurgad lisavad sügiseses rabas minekumeeleolu, mida ei suuda leevendada ka kuskil eemal läbi pilveaukude laukasilmadeni tungivad üksikud päikeselehvikud. Tõesti selline tunne on, et lumi ei ole enam kaugel.

Aga Magda tšillis mööda laudteid täiega. Jooksis ette ja siis tagasi, pressis meist mööda selja taha, siis jälle edasi, vahepeal ka raja kõrval kõhuni mudas ähkides. Ainult siis, kui me Oskariga üles vaatetorni ronisime, läks ta paanikasse ja undas trepi otsa all, nagu segane. Võib-olla see muidugi polnudki paanika, vaid hoopis must kadedus, et tahaks ju ka üles! Teda ei seganud ka poolel teel suht vingeks pööranud tuul ja sadama hakanud vihm, mis vahepeal lausa lörtsiseks muutus. Hea, et meil termosetäis kuuma teed kaasas oli, aga kindad oleks võinud ka muidugi kätte panna, nagu Oskar minnes välja pakkus, ja mille peale mina muretult ütlesin, et mis kindad, väljas on mingi 10 kraadi ning ega siis nii soojaga mehed veel kindaid kätte pane. Eks ta ole...

Riinul oli veel eile Londonis +28, ma internetist vaatasin. Ta ütles mulle skaibis ka, et olla on raske: palav, higi voolab ja autot pole, et Erie järve äärde ujuma sõita. Aasta tagasi, kui ma umbes samal ajal esimest korda Kanadas olin, siis oli Toronto maratoni stardis +4 ja veel paar päeva hiljem Riinuga Goderichi sõites sattusime lausa lumetormi. Sellised erinevused siis. Aga prognoos ütleb, et juba homme läheb ka seal jahedaks, nii +14-ne peale. Et Mihkel, kes neljapäeval sinnapoole stardib, peaks siiski ka jope ning meie tänase kogemuse põhjal kindadki kaasa võtma.

Terv., Peep
* Esimest korda oma elus rappa sattunud Magda oli laudteede peal üllatavalt osav.

* Marimetsa raba laukad, kus suvel on hiigla mõnus ujuda, aga tänase ilmaga sinna küll ei meelitanud mitte ühegi nipiga.

* Vesi all, vesi üleval - selline on rabamatk sügisvihmas.

Gröönimaast ja koduigatsusest

Meil on siin thanksgiving, kõik on suletud, vaikne ja igav. Mõlemad Nicid sõitsid koju, nii et ma uitan ringi tühjas majas ning mõtlen, et kui ma oleks kasvõi 4000 kilomeetrit lähemal, siis ma sõidaks ka paugupealt koju.

Seal blogi-raamatus “Minu Ameerika” oli juttu sellest, et lendamine on mõneti ebaloomulik või ebainimlik. Tekib tunne, nagu hing jääks maha. See on kuidagi tabavalt üteldud – kui sa oled helikiirusel Kanadasse jõudnud, on su hing umbes Soomes, nii et läheb veel vähemalt kuu, enne kui ta järele jõuab ja sa tunned end jälle enamvähem ühes tükis olevat. No ja mulle tundub, et minu hing hõljub konstantselt seal kuskil Gröönimaa kohal, enamvähem Eesti ja Kanada vahepeal. Sest minu elu on siiski üsna erinev näiteks Katzi elust, kes elabki Šveitsis – tal on seal töö ja mees ja sõbrad ja oma kümneaastane suhe selle maaga. Mina lihtsalt olen Kanadas, kuni jõuludeni ja siis kuni suveni, nii et siiski – ajutiselt. Nii et ma ei ela ei Kanadas ega Eestis või, kuidas võtta, ma elan nii Kanadas kui Eestis. Ühelt poolt toob see kaasa pideva hõljumise tunde, millega me tegelikult olen juba ära harjunud. Ent teiselt poolt tähendab see pidevat navigeerimist, pingutust selle nimel, et see hing olekski enamvähem täpselt seal Gröönimaa kohal. Sest mida rohkem ta on Kanada poole peal, seda raskem on ümber lülituda oma eesti elule. Mida rohkem ta on Eestis – ja, olgem ausad, tavaliselt ta siiki passib seal –, seda raskem on sisse elada oma kanada elusse. Ent täna ma ei proovigi mingit balanssi taga ajada ja näiteks oma bloody konverentsi ettekanne valmis kirjutada, vaid vedelen Eestis ja viin ennast kurssi sellega, kuidas need Tartu Ülikooli aastapäeva pidustused on läinud.

Riin

PS. Eesti kübersõjad on järsku jõudnud kanadalasteni, peamiselt tänu sellele, et Wired Science tegi selle kohta lühiloo, mida mulle on korduvalt edasi saadetud. Nii et kel huvi, vaadaku YouTube’is: http://www.youtube.com/watch?v=QNQJ47vwhd8. Või otsigu: WIRED SCIENCE World War 2.0 PBS

Matkamas Algonquinis

Sel nädalavahetusel käisime kreeka kambaga Alqonquinis rahvuspargis, kust kandist on pärit too minu toakaalsane Nic nr 2, nii et me olimegi tema vanemate majas. Seda peetakse Kanada üheks kaunimaks kandiks, kus püsielanikke on vaid näputäis, ent inimesed käivad seal puhkamas, matkamas ja kala püüdmas, sest seal on imepuhas õhk ja hunnikutes maalilisi järvesilmi. Ja sealsete järvede ääres on trobikond käsitöökodasid, kus pikkade habemetega mehed – me nimelt külastasime eelmisel aastal neid päris mitmeid – nokitsevad mõnuga peamiselt kanuude, aga ka puumööbli kallal.

Taoline matk on aset leinud 3 või 4 aastat ning eelmisel aastal käisin ma samuti nendega kaasas, ent siis me väga pikka matka ette ei võtnud, kuna teised eesotsas Johniga hakkasid koidu eel veel viskit jooma ning olid matkahommikul üsna kahvatu olekuga. Sel aastal viskit eriti ei joodud ja matk oli palju tõsisem. Ma olin lausa üllatunud, kui tublid matkajad nad on, kuigi aegajalt tuli ikka ette, et keegi jooksis jutuhoos peaga vastu puud või tegi midagi muud sellist, mis reetis, et päris tüüpiliste matkajatega tegemist ei ole. Ma käisime läbi kaks matkarada, kokku umbes 10 kilomeetrit, mis koos põhjalike tõusude ja laskumistega teeb välja korraliku matka. Sellegipoolest olen ma ilmselt paar kilo raskem kui enne, sest Johni noorema põlvkonna õpilaste eripära on see, et nad – Johni eeskujul ja ilmselt ka teataval õpetusel – oskavad imehästi süüa teha. Seda silmas pidades peaks ma muidugi kaaluma juhendaja vahetust. Kokkuvõttes oli meil täitsa mõnus ja väga lõbus, sest ma olen juba ammu tähele pannud – õigupoolest oli see üks esimesi asju, mis ma siin tähele panin –, et kanadalastel on eestlastega üsna sarnane huumorisoon, selline veidi mitmemõtteline, hea maitse piiripealne ja suts irooniline. (Keegi kunagi kusagil arendas teooriat, et huumorisoon on tingitud paljuski geograafilistest ja klimaatilistest eripäradest, mis ei pruugigi täielik jama olla, sest lõppeks on ju mõlemad, nii Kanada kui Eesti, Põhjamaad ja veel sellised maad, kus on vähe rahvast ja palju maad.) Mul isiklikult pole vaja nalja tehagi, selle asja ajavad ära minu eest ära keele- ja muualased prohmakad, mida mul ikka endiselt ette tuleb. Näiteks rääkisime me Nici isaga kanade ja hanede kasvatamisest, millest, nagu maaelust üldse, paistan mina – linnatüdrukuna, aga Eestist tulnuna – siiski rohkem teadvat kui keskmine põhja-ameeriklane. Ja teadjal moel formuleerisin ma lause, et hanedega on see jama, et nad “sometimes eat you”, selle asemel, et öelda “bite you”. Maakeeli öeldes teatasin ma niisiis, asjalikul toonil, et hanedega on jama selles, et nad mõnikord söövad su ära. Sellele järgnes sekund vaikust ja naerupahvakas. Nagu ikka.

Riin

PS. Ja laupäeva öösel põrkusin ma kokku imeilusa, valge tagumikuga hirvega, kes ragistas aias õunu süüa.

Üks kümnetest järvesilmadest, millest meie rada mööda viis.

Bonnie, klassikalise filoloogia professor ja Johni naine. Vaimustavalt terava vaimu, silma ja keelega daam.

Sellist looma kohtasime me juba Peebuga oma matkadel. Mina kogu aeg arvasin, et tegemist on mingit triibulist liiki orava titega. Ent tuleb välja, et see on hoopis teist liiki loom (ja mitte mingi titt ega orav), kelle pika ja keerulise nime olen ma ära unustanud.

Devin, kes on ilma kahtluseta lugenud läbi kõige suuremas koguses minu kirjalikke töid, ning kes oma vaheda mõistuse, intensiivsuse ja ühe erakordselt hästi kirjutatud artikli tõttu on siinsete professorite seas üks minu vaieldamatuid lemmikuid.

Selline vaade järgnes ühele eriti tüütult pikale ja järsule tõusule.

Vasakult: Christine (Devini naine ja kunstide professor, uurib filme ja on selles väidetavalt Põhja-Ameerika tippude seas), Sean, Byron (Johni endine õpilane ja praegune Trenti Ülikooli filosoofia professor, kes sõidab ringi kanuu katusel ja kitarr tagaistmel ning kasvatab selle kõige kõrval umbes 3 last) ja Devin.

Jälle üks järv

Sean. Õigupoolest olemegi me Seaniga hetkel ainsad aktiivselt õppivad antiikfilosoofia doktorandid. Nii et me jagame kahekesi umbes 5 professori tähelepanu. Nii et tähelepanu puudumise üle me küll kurta ei saa.