Nädalavahetusel otsustasime Justiniga
korraldada sünnipäeva puhul väikse väljasõidu. Algul
mõtlesime minna Colchesteri, mis on Burlingtoni kõrval suuruselt teine linn
(oma 20 000 elanikku), aga kiire guugeldamise tulemusel selgus, et Colchester
asub minu majast 9-minutilise taksosõidu kaugusel, mis ei anna just väljasõidu
mõõtu välja. Seepeale otsustasime minna Vermonti osariigi pealinna Montpelier’i,
mis asub Burlingtonist pooletunnise bussisõidu kaugusel, aga mis oli nii oma
nägu ja tegu, nagu oleks teise riiki reisinud.
Ma olen aru
saanud, et tõelised vermontlased ei peagi Burlingtoni õigeks Vermonti linnaks.
Burlington on oma 40 000 elaniku ja 6 ülikooliga paras suurlinn, kus ajavad
asju kõikjalt kokku tulnud linnainimesed (flatlanders, nagu nad neid kutsuvad,
kel pole õiget sotti elust mägedes). Tõeline vermontlane elab mägede vahel
väikelinnas või talus, ei lukusta uksi, käib kõikjal jalgsi ning on rahulik,
uhke ja otsekohane (sellest, kuidas siinkandi inimesed eestlasi meenutavad,
tuleks omaette lugu kirjutada). Aga sellest hoolimata on vermontlased äärmiselt
edumeelsed (nii et kindlasti mitte maamatsid). Vermont oli esimene osariik
(õigupoolest oli ta sel ajal veel Vermonti Vabariik, mitte osariik), mis
keelustas orjapidamise (1777) ja ühtaegu ainus osariik, kus Ku Klux Klanil ei
õnnestunud kanda kinnitada. Vermont oli esimesi osariike, mis andis naistele
valimisõiguse (1870) ning esimene osariik, mis legaliseeris samasooliste abielu
seaduste tasemel (2009). Minu meelest üsna muljetavaldav. Ja kõik tulised
vaidlused ülalmainitud teemadel toimusid sealsamas Montpelier’i
parlamendihoones.
Montpelier asub vahetult keset
Rohemägesid (Green Mountains), mis
siit Burlingtonist vaadatuna paistavad erksinised, aga mis lähemal vaatlused
osutusid siiski rohelisteks. Kuna seal puudus Champlaini järve tuul (meretuul,
nagu ma seda kutsun), siis oli seal nii tapvalt palav, et isegi restoranid
sulgesid keskpäeval uksed ning linnake pidas siestat. Restorane oli seal 7000
elaniku kohta omajagu, mis pole muidugi ülemäära üllatav. Vermontlased võtavad
söömist äärmise tõsidusega ning võivad tundide kaupa näiteks erinevatest
peeditoitudest rääkida (sellest tuleks ka omaette lugu kirjutada). Lisaks Šveitsi
mägiküla atmosfäärile tundsin ma pidevalt värskelt hööveldatud puidu lõhna, mis
minul seostub Mõisakülaga, kus elasid mu vanavanemad. Ainult et erinevalt
Mõisaküla sovjetlikulst funktsionalismist ääristasid Montpelier’i tänavaid
sajandivanused uhked häärberid. Me kõiki tänavaid ei jõudnud läbi käia, aga kui
peatänavate järgi otsustada, siis pole sinna viimase saja aasta jooksul ühtegi
uut maja ehitatud. Lisaks kõigele eelnevale oli seal sügav Edmontoni taevas,
kus tähed särasid eredamalt kui augustikuus Randveres (valgusesaaste oli seal
muidugi olematu). Nii et suhteliselt omanäoline ja jõuline segu. Ja üldse, mida
rohkem ma seda osariiki tundma õpin, seda sümpaatsemaks ta mulle muutub. Väike,
aga munadega. Tundub, et ma olen pimeda kanana siit hiigelriigist leidnud üles
kõige minulikuma (seega
eestilikuma) paiga
Ronisime ühe mäeotsa peale, kust siis avanes selline vaade.
Lisaks eelkirjeldatule, oli seal ka pisut Veneetsiat.
Supirestoran, mis vääris oma nime. Need supid viisid keele alla.
Parlamendihoone.
Kevadhommik
