Otsustest

Istun Tartu-Tallinna rongis ja mõtlen, kerge tülpimusega, et järgmise nädala lõpus sõidan ma tagasi Kanadasse. Üleüldse olen ma viimasel ajal palju välismaal elamise peale mõtelnud. See on ilmselt osalt tingitud sellest, et mu enda lähim sõpruskond on üle maailma laiali ning ka ajakirjaduses on mul järjest silma hakanud lood kellestki, kes on kusagil ja kes lubab “kunagi” tagasi tulla või “oma tuleviku Eestiga siduda”. Ma ei saa lahti tundest, et midagi on selles kõiges imelikku. Seda rõõmsam oli ma oma vana, senini Tallinnas elanud sõbra üle, kes otsustas kolida Vormsile. Mind ei rõõmustanud niivõrd selle otsuse sihtkoht, vaid pigem otsuse teadlikkus. Tundub, et see, mis mind “välismaal elamise” vaimustuse juures kõige rohkem ärritab, on selle ebateadlikkus või suvalisus või, võiks ju isegi öelda, kiretus.

Äärmiselt lihtsustatult võiks teha vahet nende vahel, kes elavad seal, kus nad parasjagu elama satuvad ega mõtle eriti selle peale, miks nad seda teevad. Teised käivad, kas lühi- või pikemaajaliselt, kusagil “ära” – ja paistab, et ka Eestis hakkab üha enam levima see Euroopas nii tavaline komme, et eriti noored võtavad mingil hetkel aja maha ja reisivad maailmas ringi. Kolmandad teevad teadliku otsuse – ükskõik kas see otsus puudutab kodumaal elamist, mujale kolimist või mujalt tagasi tulemist. Mulle tundub, et ma olen oma asjadega praeguseks jõudnud kolmandasse staadiumisse. Ma olen sellel suvel valmis küpsenud selle otsustamiseks, et ma tulen tagasi. Muidugi pean ma oma valitud akadeemilisest eluviisist sõltuvalt maailmas ringi käima, aga see otsus ei puuduta seda, vaid on põhimõttelisem. Kahtlemata pole see mugav otsus. Palju lihtsam oleks otsad lahti jätta ja vaadata, mis võimalused teele satuvad. Ja ilmselt on see otsus, millest nad Kanadas kunagi ei hakka aru saama, sest “võimalusi on ju nii palju..”. Ja üleüldse on see üks nii fundamentaalne otsus, et endalgi hakkab kõhe. Aga nii see igatahes on. Nii et enam ei pea minult küsima, nagu sel suvel on eriti palju küsitud, et kas ma Kanadast ka tagasi tulen. Aga nüüd hakkan Tallinna jõudma ja vaatan, et internetiühendus on nagu kiuste ära kadunud..

Riin

Valede vale!

Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov teatas just intervjuus Euronewsile, et mitte ükski Vene sõdur pole Gruusia territooriumile astunud. Et kõik nad on rangelt Lõuna-Osseetia piirides. Ivanovi järgi pole seega Gorisse tanke saadetud, Poti sadamat ja Thbilisi sõjaväelennuvälja pole pommitatud jne. See kõik olevat Gruusia-poolne Goebbelsi-stiilis vale, millele pole mitte mitte mingisugust alust. Samal ajal näitab CNN, kuidas Vene tankikolonn liigub Gorist edasi Gruusia sisemaale. CNN-i reporter rääkis Vene sõduritega, kes ütlesid, et "meil kästi siin Gruusias olla ja edasi liikuda ja seda me ka teeme..." Täitsa lõpp! Selline vale nii kõrge Vene poliitiku suust tervele Euroopale on ikka lausa ennekuulmatu. Isegi venelaste RTR näitas kindralstaabi ülema asetäitja pressikat, kus too teatas, et "jah, meie mehed on Gruusias sees, sest peame ju luurama, mida grusiinid plaanivad, sest oleme niigi suuri kahjusid kandnud." Ja kui üks vene reporter küsis, et "kuidas siis nii, et meie väed niis uuri kaotusi on kandnud?", ütles too kindral, et "nojah, Berliini vallutamine käis ka vere sees..."

Ma olen vaadanud viimastel päevadel CCN-i ja Euronewsi kõrval ka päris palju RTR-i, et näha, millist ajupesu siis ikkagi venelased omadele (ja paraku ka meie venelastele) teevad. See on sõnukirjeldamatu! Ma ei räägigi ühtedest ja samadest nutvatest ning värisevatest osseedi mammidest, keda näidatakse järjest ja järjest või põlemapandud Gruusia tankidest, aga mu "lemmik" oli üks kuskilt kinnipüütud ameeriklane, kes, ROSSIJA-kirjaga pesapallimüts peas kirus inglise keeles mõrtsukatest grusiine ja USA-d, kes vaimuhaige Saakašvili osseete tapma ajas, ja kõige lõpuks venelasi kiitis, kes selle hulluse ära lõpetavad. Tore oli ka see, kui RTR näitas Tshinvalis ühte purukspommitatud kirikut ja rääkis, et näe, grusiinid on rikkunud mingit konventsiooni, mille järgi ei tohi arhitektuurimälestisi lammutada ja sellega on pandud toime järjekordne rahvusvaheline kuritegu, samasugune, nagu genotsiid... Ja siis kui teisi Vene telekanaleid klõpsida, tuleb kolmest ülejäänust vähemalt kahest mingi Vene sõjafilm. Üks tavaliselt Teisest Maailmasõjast (vabandust: Suurest Isamaasõjast) ja teine lihtsalt mingitest 70-80-ndate vapratest punaväelastest. Ja mida siis tahtagi kasvõi meie venelastest, kui nad sellist ajupesu saavad päevast päeva ja ööst öösse! Ja siin ei aita ka mingi ETV2 või mis iganes, sest ma ei usu elu sees, et Eesti suudaks siinseid venelasi panna sellisel puhul, nagu praegu, kanalit vahetama...

Aga jah: see Ivanovi intervjuu oli ikka nii uskumatu, et seda ei julge venelased ilmselt isegi oma kodus näidata! Aga reporteri küsimuse peale, et kuidas Ivanov kommenteerib seda, et ainsa riigina on Moskva käitumise Gruusias ametlikult heaks kiitnud Kuuba (NB! Isegi mitte Valgevene või Põhja-Korea!!!), ütles Vene asepeaminister, et "see kinnitab vaid seda, kui levinud on maailmas topeltstandardid." Et siis kogu maailm, isegi kõige kindlamad liitlased, lähtuvad teistsugustest väärtustest, kui kõne all on Venemaa tegevuse hindamine. Vaene Ivanov - kõik teevad liiga! Aga vana Goebbels võiks küll uhkusest pakatada, et tal nii usinad õpilased on...

Terv., Peep

Tagasi Keskaega

Karta on, et Gruusia jääb kokkuvõttes Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ilma. Mulle tundub, et seda ei õnnestu kellelgi vältida. Venelased toimetasid selle asja osavalt ära, mõneti grusiinide endi kätega, kes üha jõhramale torkimisele lihtsalt ei saanud enam reageerimata jätta. See oleks sama olnud, kui hüpoteetilises Vostotšno-Viruski Respublikas oleks Moskva utsitatud ja Kohtla-Järvel pesitsevad venelased maha põletatud Iisaku küla ja siis Eesti valitsus oleks Kohtla-Järvele meie skaudipataljoni saatnud. Kas seda oleks saanud tegemata jätta? Jah oleks - aga ainult Ida-Virust loobumise hinnaga. Kas eestlased oleksid sellise asja sellele valitsusele andestanud? Ilmselt mitte... Gruusias läks samamoodi. Kahjuks arvestas Venemaa kõik asjad väga täpselt läbi, Gruusia oli sundviskes ja edasi on tehnika küsimus.

Mis edasi? Ma arvan, et Gruusia riik jääb ärakohitsetud kujul siiski alles. Aga see on ainult algus. Venemaa neelab Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alla, ilmselt jäävad seal küll mingid kohalikud nukuvalitsused alles ja ilmselt neid "riike" eriti keegi ei tunnusta (vähemalt esialgu mitte), aga ka see värd Transnistria on ju juba hulk aastaid olemas ja toimetab omasoodu ning Moskva näpunäidete kohaselt edasi. Suure tõenäosusega on järgmine Ukraina, kus Moskva korraldab sarnase "ülevõtmise" Krimmis. Ja võib-olla mõnes piirkonnas veel. Edasine on närvide mäng. Kas venelased julgevad tulla ka EU ja NATO täisliikmete vastu, kelle suhtes kehtib paragrahv 5, mille kohaselt rünnak mis tahes NATO liikmesriigi vastu on rünnak kogu NATO vastu ehk siis ka USA, Saksamaa, Suurbritannia, Norra jne., vastu. See saab sõltuma sellest, kuidas USA ja NATO reageerivad venelaste järgmistele "ülevõtmistele".

Ja siis edasi? Edasi kuulutavad end iseseisvaks Transilvaania ungarlased, mis tekitab madina Ungari ja Rumeenia vahel. Siis teevad oma riigi ära baskid, siis saadab Ahvenamaa kuradile Soome. Skandinaavias sünnib kolm Saami vabariiki - Norras, Rootsis ja Soomes, Korsika kuulutav välja iseseisvuse Prantsusmaast, Kosovo ehk teise Albaania serblased teevad oma Mini-Serbia... Rääkimata niikuinii kaheks või isegi kolmeks jagunevast Belgiast, omaette Katalooniast ja lõpuks ka 24-st konföderatsioonilepingu kuu peale saatnud Šveitsi kantonist. Ja jõuamegi tagasi Keskaegsesse Euroopasse, kus sajad vürsti- ning vaba- ja linnriigid omavahel jagelesid ja oma alamatele aina uusi makse välja mõtlesid.

Ja kui siis sealt kunagi tagasi vaadatakse, siis õhatakse kahetsevalt tuletades meelde, et kõik see algas kunagi sellest, et üheskoos lammastena pealt vaadati kuidas Venemaa askeldab ja muidugi seda, kui ameeriklaste eestvedamisel võeti kätte ja ühe imeliku riigi, pealkirjaga "Kosovo", iseseisvust tunnistati. Mis ju Venemaale tema trumbid kätte mängis...

Terv., Peep

PS! Ma arvan, et ma nüüd mingi aeg eelistan Prantsuse, Lõuna-Aafrika või Itaalia veinidele küll Gruusia omi. Lähen tutvun juba täna meie veinipoodide valikuga...