Võitlusest tööturul

Hakkasin juba magama minema, ent kuivõrd ma käisin täna just üht "job talk'i" kuulamas, siis tundsin inspiratsiooni kirjutada võitlusest kohalikul akadeemilisel tööturul. Euroopas on doktorandi pingutuste kese doktoriväitekirja ärakaitsmine ning kui ta peaks sellega hakkama saama enne 35. eluaastat, siis on ta üsna noor ja vinge tegija - Tartus on küllaga neid auväärseid lektoreid, kes on oma doktorit teinud rohkem kui 10 aastat. Siin on dissertatsiooni kaitsmine ainult esimene ja ettevalmistav etapp tööturule sisenemiseks. Nimelt käib tööturul verine võitlus ning isegi sel väljendil "job market" on kurjakuulutav kõla. Samuti paistab valitsevat vaikiv arvamus, et kui sa 35.-40. eluaastaks enamvähem korralikku professori kohta ei leia, siis võib su suure tõenäosusega maha kanda.

Välja näeb see "tööturule sisenemine" umbes nii, et Põhja-Ameerikas ilmub poole aasta takka ajakiri "Jobs for Philosophers", kus headel aastatel pakub tööd umbes pooltuhat ülikooli ja eriti headel aastatel sa umbes poolte profiiliga ka sobid. Seejärel veedad sa paar nädalat neile paarisajale ülikoolile (tõsi!) taotlusi saates - paljundades, printides, marke ja ümbrikuid lakkudes. Seejärel närid paar kuud küüsi ja kui hästi läheb, siis saad 5-10 intervjuu kutset (eriti halbadel aastatel võid ka ainult ühe saada) Kanada või/ja Ameerika Filosoofia Ühingusse, kus kõige kõvemad kalad sind tunde ja päevi intervjueerivad (sisuliselt eksamineerivad). Mida kauem intervjuu aega võtab, seda suurem shansid sul on (Devinil, näiteks, läks eriti hästi, tal kestis intervjuu 2 päeva). Ent see on ainult esimene etapp, mille eesmärgiks on selekteerida välja kandidaadid (umbes 4 kohale), kes pääsevad intervjuule ülikooli, kus sind pinnivad nii tudengid kui kohalikud professorid ning kus sa pead muuhulgas pidama "job talki", meie mõistes "venia legendi". Ja konkurents on üsna jõuline. Minu Western Ontario otsib hetkel kahte - teadus- ja vaimufilosoofia - professorit. Ja neile kahele kohale laekus 300 (!) avaldust (see ei pruugi küll olla tüüpiline, sest Western Ontario on siiski kõige magusamate ülikoolide seas). Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et 8 kandidaati käivad meil "job talke" pidamas. Ja ülikooli seisukohalt on see samuti paras ettevõtmine - vastuvõttev ülikool peab igat kandidaati mitu päeva söötma-jootma ja lõbustama, sest ülikooli huvi on see, et nood kandidaadid mitmete pakkumiste seast just neid valiksid. Lisaks käib ülikoolide endi seas väga pingeline luuretegevus, et kõvemad tegijad üle osta. Nii et igati pull mäng. Mina saan muidugi öelda mäng, sest minu seljatagune on enamvähem kindel ning erialase töö ma Eestis ikka leian. Paljude jaoks on see ilmselt kõike muud kui mäng (eriti kui sa oled oma hariduse all matnud umbes paar miljonit eesti krooni). Igatahes on mul seda pealt vaadates tekkinud teatud hasart, nii et vahest ma mingil hetkel väiksel määral proovin ka selle "tööturule sisenemise" omal nahal järele. Ent nüüd lähen küll magama.

Riin

Mis ma peale kooliskäimise teen

Selle eelmise jutu peale päris üks, et mis ma siin Kanadas peale kooliskäimise teen. Küsimus selle kohta, kas mul siin ka mingi eraelu on, on mingis mõttes põhjendatud, kuivõrd Põhja-Ameerika doktoriõppe kohta ringleb müüt, mille kohaselt tamp on nii kõva ja tempo nii kiire, et inimestel ei jää aega isegi magamiseks, rääkimata eraelust. Kõige esimene semester peale Kanadasse jõudmist oli tõepoolest üsna intensiivne, ent praeguseks, mil inglise keeles kirjutamine-rääkimine ei võta enam nii palju energiat, on eraelu jaoks piisavalt palju aega. Samas on tõsi see, et pereelu elamine doktoriõppe kõrvalt oleks küll üsna keeruline ja neid, kes seda teevad ja hakkama saavad, on vaid mõned üksikud. See tähendab üksiti seda, et pereplaneerimise peale ei hakka siin keegi enne kolmekümnendaid isegi mõtlema mitte. Teise müüdi kohaselt tabab välismaal elajaid, lähedastest äralõigatuna, suhtlemisvaegus. Ka sel on mingi tõepõhi all, sest ma isegi tabasin end hiljuti mõtlemast selle peale, et kui tore ka poleks veeta üks semester kuskil mujal, näiteks Chicagos, on uuesti otsast alustamine ja mingi elu tekitamine parasjagu kurnav. Paraku paistab kehtivat see, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on leida uusi sõpru (ma ei pea silmas lihtsalt lõbu- või kasu-sõpru, kui Aristotelese liigitust kasutada, vaid päris-sõpru). Ja see, et mul on siin aegamisi tekkinud umbes kaks sõpra, on üsna märkimisväärne saavutus. Londoni eelis on see, et kuivõrd siin linnas pole eriti midagi teha, siis on tudengipere üsna kokkuhoidev ja ettevõtlik. Nii et kui sul on tahtmist suhelda ja askeldada, siis siin võimalusi jagub. Ma arvan, et selles ongi nipp – tuleb tekitada võimalused, mille realiseerimine on igaühe enda asi; suhtlemisvaegus tekib siis, kui võimalusi pole.

Kui konkreetsemaks minna, siis minu teisipäeva õhtud täidavad ära kreeka kamba kogunemised ning kolmapäeva õhtutel püüan ma osaleda doktorantide kollokviumidel, mis reeglina lõppevad grad clubis ehk kraaditudengite baaris. Samuti püüame me Niciga ellu viia möödunud sügisel antud lubadust hakata korra nädalas käima jõusaalis. Ja treeningprogrammi teise osana käin ma mõnikord pühapäeviti klubis-pubis-urkas nimega “Call the Office” retropeol tantsimas, mis on üksiti osakonna doktorantide kogunemiskoht. See on ka enam-vähem kõik, mis ma kooliskäimise kõrval teha suudan, nii et mul jääks aega ka mõnede oluliste eestlastega lobisemiseks, ilukirjanduse lugemiseks ja filmide vaatamiseks. Ma loodan, et see oli ammendav vastus ning sellega saab duoloogia teemal, mis ma teen Kanadas, ametlikult otsa.

Riin


"Call the Office's" on tantsinud nii Peep kui Mihkel ja sinna satub ilmselt igaüks, kes peaks mulle siia külla tulema

Mis ma Kanadas teen

Kui ma hiljutises sissekandes mainisin, et Kanadas on kõik täpipealt samamoodi, siis niipalju on siiski muutunud, et on tekkinud doktorantidest koosnev bänd, mis käib teisipäeviti meie majas proovi tegemas. Kuivõrd selle lärmi keskel ei saa niikuinii keskenduda, siis ma kirjutan vastuse paari inimese küsimusele, et mis ma siin Kanadas teen. Palka saan ma sel semestril selle eest, et assisteerin kursust uusaja filosoofiat. Üsna juhuslikult tuli välja, et samanimelist kursust peab kaks professorit, nii et peale teatud madinat selle üle, kumb neist mu endale saab, lõppes see kompromissiga, et ma assisteerin teatud määral mõlemat. Mis puutub koolitöösse, siis ma kuulan oma rootslasest juhendaja Henriku kursust emotsioonide ajaloost, mis on ligi tõmmunud üllatavalt palju tudengeid ning muuhulgas kõik meie kenad magistrandi-neiud (ikkagi emotsioonid). Selle peale sügas Nic kukalt ja leidis, et ta on järjekordselt valinud valed kursused. Lisaks on mul kaks lugemiskursust, mis on mõlemad seotud mu dissertatsiooni võimaliku teemaga. Mul on ähmane idee, millest väitekiri kirjutada, ning nende kursuste käigus peakski selguma, kas see idee on teostatav. Seda silmas pidades on tegemist üsna oluliste kursustega, sest kui see idee on teostatav, siis on isegi lootust, et ma lõpetan ettenähtud nelja aasta jooksul (alati on võimalus, et see idee on täielik jama ja ma pean uue teema otsima). Lugemiskursuste häda on see, et kuivõrd nad on privaatsed (s.t. ma kohtun professoritega korra nädalas nelja silma all), siis ei saa ma nendeks ettevalmistamata jätta, mis tähendab, et mu lugemiskoormus on umbes sada lehekülge päevas.

Üldiselt on mu suhtumine siinsesse doktoriprogrammi oluliselt muutunud. Ma olen vist juba selgitanud, et peamine erinevus Põhja-Ameerika ja Eesti (või üldse Euroopa) doktoriõppe vahel on selles, et Euroopa doktoriõpe seisneb peamiselt iseseisvas töös, samas kui Põhja-Ameerikas leiab kahel esimesel aastal aset intensiivne õppetöö. Alguses ma tõrkusin selle süsteemi vastu, sest mis tähendab, et mina, kes ma olen viimased aastad pigem loenguid pidanud ja üleüldse pigem õppejõu kui tudengi staatuses olnud, pean järsku hakkama koolipinki nühkima ja hunnikutes uurimistöid kirjutama. Ent nüüd ma just avastasin, et see on viimane semester, mil ma rangelt võttes koolis käin. Sügisel peaks algama iseseisev uurimistöö dissertatsiooni jaoks. Selline avastus tegi mu üsna murelikuks. Mida ma siis sügisel teen? Istun päevad läbi raamatukogus? Nii võib ju hulluks minna.. Nii et tuleb nautida loengutes käimist, nii kaua kui saab. Samuti on praeguseks kindel, et veebruari lõpus näeme me Peebuga Miamis, mis peaks sel ajal olema kõige ilusam. Ja see tõsiasi, et ma saan viie nädala pärast ujuda ja rannas vedeleda, võiks olla piisav motivatsioon, et end nendeks nädalateks kokku võtta.

Riin

PS. MIHKEL! Kuidas on lood Islandil?

Mõned pisiasjad

Väidetavalt puhkab inimene kõige paremini välja siis, kui ta teeb midagi täiesti teistsugust. Ses mõttes pole ilmselt paremat puhkust, kui viibida teises keele- ja kultuurikeskkonnas, suhelda teiste inimestega ja mõtelda teisi mõtteid. Mina puhkasin Eestis end ilmselgelt väga hästi välja, mida näitab juba see, et mu inglise keel on soravam kui kunagi varem. Ma tean, et mõne nädalaga läheb mul keel uuesti pisitasa sõlme, ent hetkel on inglise keeles kõnelemine lausa nauditav. Samuti on mu pilk veel terav ja paneb tähele mõningaid erinevusi, õigupoolest pisiasju, mis aja möödudes enam silma ei hakka. Näiteks panin ma Eestis valitsenud prügi sorteerimise ümber käiva melu taustal järsku tähele seda, et siin on kõikjal, ülikoolis, hiigelpoodides, raamatukogudes, jne. erinevad prügikastid erineva sodi jaoks, rääkimata eramajadest. Ja kui ma mõni päev tagasi poes käisin ning kilekottide asemel oma toidu seljakotti ladusin, teatas müüjanna mulle armsasti, et “thank you for saving the environment”. Kahtlemata toodab Kanada Eestist oluliselt suuremal hulgal pakendeid ja muud sodi, ent müüt Põhja-Ameerika äärmisest keskkonnavaenulikkusest pole kaugeltki õigustatud. Samuti on mulle silma torganud kohalik teeninduskultuur, või õigupoolest kontrast Tartu “Volga” ettekandja vingus olekuga. Tundub, et siin inimesed naudivad oma tööd. Just täna oli mul osakonna WCs inspireeriv vestlus meie korruse koristajaga, soliidse daamiga, kes teatas, et tema jõuluvaheaeg oli küll tore, ent ta ootas kannatamatult tööle tagasitulekut. Ma pole ammu sellist juttu kuulnud. Ja minu maja kõrval asuva hiigelpoe müüjanna lagistas mind nähes naerda ja uuris, et kus ma kõik need nädalad olen olnud. Viin talle järgmine kord ühe eesti šokolaadi, lihtsalt selle eest, et ta on kõik need kuud olnud nii kuradi rõõmus. Võta nüüd kinni, kust see vahe tuleb. Ilmselt mitte palgast, mis on siin samasugune kui Eestis. Pigem kuskilt mujalt. Mul on Eestis hea sõber, kes on mitu aastat olnud ettekandja ning kes just otsis uut ja teistsugust tööd. See oli mulle mõneti üllatav, sest ta oli omas vallas väga hea ja see valdkond paistis talle ka omal moel sobivat. Minu küsimuse peale, miks ta teistsugust tööd otsib, ütles ta muuhulgas, et ettekandja amet pole Eestis lihtsalt respektaabel. Eks see tõsi ole. Nii et hoidkem oma teenindajaid. Kuigi Eesti eelised Kanada ees on läbinisti selged, saab kõiki neid omamoodi armsaid pisiasju arvesse võttes siiski ütelda, et võiks ka hullemini minna.

Riin

Tagasi Kanadas

Olen järsku tagasi Kanadas. Just eile hommikul sõitsime lennujaama poole ja vihma tibutas ning bussipeatustes seisid üksikud längus õlgadega ning mossis nägudega inimesed. Ja ma olin nende peale siiralt kade, sest nemad läksid oma igapäeva asju ajama ega pidanud sugugi teise maailma otsa lendama. Seekord oli siiajõudmine kuidagi eriti järsk - ühel hetkel sõitsin ma mööda Kadaka puiesteed ja järgmisel hetkel leidsin end Toronto kiirteelt. Kuivõrd inimese identiteet paistab väga suurel määral olevat seotud kohaga (kuigi veelgi enam ilmselt keelega), siis tekitas selline järsk kohavahetus üsna omapärase kõrvaltvaataja tunde. Nii ma istusin seal Londoni bussis, vaatasin suurlinna tulesid ja püüdsin aru saada, kus ja miks ma parasjagu olen. Kontinendi vahetus läks seekord eriti möödaminnes, mis oli ilmselt osalt tingitud sellest, et ma lendasin eriti suure ja moodsa lennukiga, kus vastasistme küljes oli puutetundlik ekraan, kust sai valida erinevate ja üllatavalt heade filmide vahel. Nii et ma jõudsin ära vaadata paar filmi, lugeda suts raamatut ja olingi päral. Ja mingid asjad on seekord ümberpööratud. Väga sageli inimesed, kes on olnud pikemalt välismaal, on Eestisse tagasi jõudes üllatunud või pettunud selle üle, kui samamoodi seal kõik on. Mind jahmatas pigem see, kui kuradi samamoodi on kõik siin Kanadas, ainult lund on veidi vähem kui ära minnes – nagu ma polekski vahepeal ära olnud. Ja muutunud on ka minu staatus. Esimest korda ei uuritud minult piiripunktil, mida ma teen Kanadas, vaid mida ma tegin Eestis. Nii et ma pole enam eestlane, kes käib aegajalt Kanadas, vaid Kanada resident, kes käib mõnikord Eestis. Kummaline. Ent üldiselt teadvustasin ma endale just täna, et olen ma siin Kanadas ainult kolm kuud, mis tähendab, et mul pole seekord aega sisseelamise ettekäändel niisama lösutada, vaid peaksin end otsemaid töö alla matma, et aprilli lõpus mõnusasti tagasi lennata. Ja muide, kuigi ma kõiki, keda ma näha oleksin tahtnud, näha ei jõudnud, ning mõningaid, keda ma nägin, oleks tahtnud pikemalt näha, oli Eestis seekord kuidagi eriti mõnus. Aitäh teile kõigile!

Kallistades,
Riin

Jõulukuusk kolis Randverre

Eile kolisime meie jõulupuu ära Randverre. Selleaastane kuusk oli tegelikult väike pontsakas nulg, juuripidi potis, mis tuli Pääskülla Stockmanni kuusemüügist ja kohe plaaniga maanduda lõpuks Randverre. Eile käisime siis seal - Riin, Riinu ema, Magda, kuusk ja mina. Kuusk, st. nulg sai endale mõnusa pesa, seest vanade puulehtedega vooderdatud, juure ümbert ka, et isegi kui talv peaks sel aastal Eestisse veel saabuma, ei tohiks see talle miskit halba teha. Iseküsimus, kas seda talve üldse tulebki, sest selle paari-kolme sentimeetrise külmunud mullapinna alla askeldasid rõõmsalt vihmaussid, kes teoreetiliselt peaksid sellel aastaajal kenasti kõik talveunes olema. Aga kuskil pidid sinililled väljas olema, jäi mulle silma ja siin Pääskula aias tahaks tegelikult muru pisut pügamist saada, kusjuures nii rohelist muru ei kohta siin enamasti suvelgi mitte, sest siis on see ju päikesest ja kuivusest pigem pruun. Pärast kuuseistutamist tegime väikese tiiru ka mere äärde, kus Magda kaifis jäätükkide otsas turnimist ja külmas merevees sulberdamist. Vahepeal jagasid nad Riinuga koos ühte jääkamakat ja see balansseerimine õnnestus neid päris hästi. Muuseas on selle tee ääres, mis Riinu suvilast mere äärde viib, õnneks arendustegevus soiku jäänud. Arutasime omavahel, et äkki jäävad need põllud seal, mille vahel see tee kulgeb, nüüd mõneks ajaks põldudeks, sest nende sadade ja sadade juba valmis "põllumajade" müük olla ühe kinnisvaramaakleri sõnul suht võimatu. Õieti ütles ta mingis intervjuus, et nende majade eest paku inimestele või raha peale, ikka ei pidavat neid tahetama. Oleks mõnus küll, kui see tee seal just selliseks vana aja põlluvaheteeks jääks ja ei muutuks mingisuguseks plaaditud sissesõiduteeks ilmetutesse pappamajadesse.

Ja see mereääreskäik jäi Riinule selleks korraks viimaseks, sest täna keskpäeval istus ta juba Tallinnas Frankfurdi lennukile ja sealt edasi stardib ta pärastlõunal Air Canadaga Torontosse. Mina pean nüüd oma neli eksamit ära tegema ja Katziga uuesti saksa keele käsile võtma, sest ma kohe mitte ei ole vahepeal raatsinud aega sellele kulutada. Nii et: Enschuldigung, meine lieber Lehrerin. Ich bin jetzt zurück und warte dich (kas läks õigesti?)...

Terv., Peep

Saaremaal

Selle aasta esimesel nädalavahetusel vedelesime Saaremaal sanatooriumis või spa's, nagu neid moodsalt kutsutakse. Põhiliselt just vedelesime. Ei teinud midagi asjalikku, kui söömine, lugemine ja hea bordoo (Chateau Pedesclaux 1997) limpsimine välja jätta. Vahepeal heitsime pilgu aknast välja, kust avanesid päris meeliülendavad pildid - need müstiliste pilvedega taevad Kuressaare lossi kohal püüdis Riin oma kaameraga ka kinni meie rõdult... Nojah, tegelikult tehti Riinule ikka üks näoilu ja soojade kividega ihumõnu ka, aga ega me sellele nüüd väga suurt rõhku ka ei pannud. Minul oli väike plaan üks sörk ka teha, aga see jäi küll ära, sest Saaremaal puhus selline tuul, mis oleks lehmad ka lendu tõstnud, kui need kuskil laudas talvekorteris parasjagu poleks. Aga peab ütlema, et köök on Georg Otsas suurepärane ja teenindus ka tasemel, kodanik Kilk peaks oma Volga-staffi saatma sinna koolitusele, sest kontrast vana-aasta viimase päeva Tartu lõunaga oli tõepoolest tohutu.
Mulle tundub, et ma polnud sel sajandil veel Saaremaale saanudki. Seda on pisut piinlik tunnistada, aga see-eest olen ma viimase poolteise aasta jooksul korduvalt Londonis käinud. Kusjuures Riinu Ontario Londonis, mitte päris Londonis. Võta nüüd kinni, kas ma oleksin sinna ka ilma Riinuta kunagi sattunud, ilmselt mitte, eriti kui arvestada, et ma sellise Londoni olemasolustki miskit ei teadnud. Aga Saaremaal peab vahepeal ka käima, seda enam, et ega meie sanatooriumid millegagi muu maailma omadele ilmselt küll alla ei jää. Vähemalt need, kellel selliste asutustega rohkem kogemusi on, teavad seda kinnitada. No kui ainult natukene joriseda, siis see nende solaariumimasin oli küll paras termotuumaaparaat, sest vaid 7-minutine seanss võttis naha üsna punaseks ja palju ei puudunud, et oleks miskit ka maha hakanud kooruma. Ma sügelen siiamaani...
Aga enne äratulekut käisime korraks Kuressaare lossihoovis, kuhu me läbi kontidest läbilõikava tuule murdsime. Ilus oli. Ja taevas oli kaunis, Riin siin püüdis pilvi ja lennukeid ja linde ühe pildi peale ära mahutada. Ja mandirile jõudes nägime imekena päikeseloojangut. Kokkuvõtteks tasub ikka Kanada ja USA ja mis iganes kohtade kõrval käia kodustes kohtades ka, aga ega see nüüd miski põhjapanev ja revolutsiooniline tõdemine ka just pole...

Terv., Peep

Tartus

Uus aasta saabus sel aastal Tartus. Mina sõitsin Tartusse juba paar päeva varem, et veeta oma mõningate oluliste tartlastega paar kvaliteetpäeva, mis lõpuks päädis küll sellega, et me läksime Tomiga kohe esimesel õhtul välja ja saime pisut külma, nii et ülejäänud päevad möödusid mul kusagil lösutades, peamiselt Tomi juures teleka ees, aga ka Estri juures Lootuse tänaval. Nii et aktiivse askeldamise asemel leidis aset põhjalik lösutamine, mis vanade sõprade puhul on vist isegi olulisem kui intensiivne jutustamine. 31. päeval jõudsid ka teised Tartusse ning me läksime “Volgasse” lõunat sööma. “Volga” on teatavasti legendaarne koht, mille taasavamist on pikalt oodatud ja vahest just seetõttu oli see natuke pettumus, üllatada ei suutnud ei söök, interjöör ega teenindus, mis Tartus pole teatavasti kuigi heal tasemel. Mingis mõttes olen ma endiselt Tartusse väga kiindunud, bussi pealt maha astudes oli mul nägu naeru täis, nagu vana sõbraga kohtudes. Ent teisalt on Tallinna ja Tartu erinevus aastatega järjest kahanenud, millest on veidi kahju, sest Tartu võiks ju püüelda millegi enama kui jõuka igava keskpärasuse poole. Nojah. 31. õhtul oli me Tomi juures ja vaatasime ta verandalt ilutulestikku, mis oli päris uhke. Ja öösel läksime me Peebuga Lutsu teatrimajja diskole, mis kujutas küll endast Tartut vanas heas eheduses. Seal oli suur saal, mille keskele oli kuhjatud hunnik patju, kus inimesed vedelesid ning muusikat mängis äärmiselt stiilne meesdiskor, kel olid värvitud silmad, must lateksist pluus ja valgest tüllist seelik. Peep väitis, et see oli nagu filmis. Ja eile toimus mu ema sünnipäeva lõunasöök ja täna sõidavad Katz ja Clerg tagasi Šveitsi. Mul on jäänud veel nädal..

Head uut aastat,
Riin













Tartu on ikka ilus. Eriti peale Põhja-Ameerikat..













"Volgas", Katz ja Clerg













Noore teenindaja-tüdruku ehmatasid meie laudkonna läbi lillede tehtud märkused (peale seda kui me olime üle tunni eelrooga oodatud) küll nii ära, et ta ei tulnud lõpuks isegi raha võtma.













Tomi juures













Katz Tomi muhku ravimas













Gabor ja Hent













Uinunud neiu Lutsu teatrimajas













See pilt on tehtud öösel, kui me Peebuga diskolt hotelli poole tuterdasime ja Peep selili kukkus. Väidetavalt oli väga libe...













Mustamäel lõunasöögil













Mihkel järjekordses Leonhard Lapini poosis