(Bluesi)klubielu

Siis, kui Riin Londonis oli, käisin mina Siimutidega Chicago (bluesi)klubieluga tutvumas. Leidsin netist koha, millele antud hinnangud olid väga head ja kus esmaspäeva õhtul võõrustas keegi Jimmy Burns jammijaid. Koha ise leidsime päris juhuslikult, sest mingeid suuri ja vilkuvaid silte seal pole. Õieti hakkas Merikesel külm ning ta tahtis enne klubi leidmist kuhugi suvalisse kohta sisse astuda, et üks soojendav tsutsakas teha. Ja äkki olimegi õiges kohas...

No ei andnud Buddy Guy's Legends, nii on selle klubi nimi, meie mõistes korraliku koha mõõtu välja. Vanas, sisseelatud ja mõnusalt räämas ning kulunud klubis, mille Eesti tervisekaitse jalamaid kinni paneks, on väike lava, umbes kolmkümmend lauda nende ees, baar niikuinii ja hunnik piljardilaudu. Ning seintel ohtralt nende meeste allkirjade ja tervitustega pilte, kes selles klubis kunagi üles astunud on. Teiste seas vana Muddy Waters ise, Eric Clapton, Bob Dylan ja kes kõik veel.

Aga Jimmy Burns, mõnusalt käheda naeru ja hea jutuga vana must mees, oli väga hea. Nagu te ka sellelt Youtube'i klipilt, mille ma siia riputasin, kuulata võite. Mees on esinenud igal pool USA-s, aga ka Jaapanis, Pariisis, Londonis, Skandinaavias ning ka Riias. Ta tinutas lugude vahepeal mõnusalt konjakit ja tuletas meelde aegu 50 aastat tagasi, mille kohta ta ütles, et isegi ei mäleta enam, mis siis tegelikult juhtus. Ja laulis, mängis kitarri ning suupilli, nagu Jumal ja nagu oleks tema ees tuhandepealine publik. Ning seda kõike kindlasti vähem kui sajale inimesele, kellest igaüks oli lunastanud kõigest 10-dollarise pileti.

Kui vana Burns lõpetas, kutsus ta lavale jammijad, keda astus üles kokku kolm koosseisu. Uskumatuid pillikäsitsusi sai nautida ja ühe laulja suhtes oli hirm, et see annab kohe otsad - nii ekspressiivne oli tema ülesastumine. Ja bluesid, üks vägem kui teine, ei jätnud küll hetkekski tunnet, et äkki aitab või et hakkaks ära koju minema. Sattusin kunagi aastaid tagasi, kui oli veel Vene aeg ja ma esimest korda Ameerikas ning New Yorgis, ühte sealsesse bluesiklubisse. See jättis toona minu sisse emotsiooni, mis kõik need aastad alles olnud ja millele selles vallas pole konkurentsi leidunud. Nüüd lõpuks tekkis võrdlusmoment.

Aga neid klubisid on siin ju palju. Nagu nurga peal kodukõrtsis üks kohalik ütles, et pole see Buddy's place nii kuum koht midagi. Olevat paremaid...

Terv., Peep

Palgest palgesse Ameerikaga....

Hi, how´re you doing today? Nii küsib igal hommikul mingi laia naeratusega noor, kes minust trepil kogu aeg mööda tormab... täna hommikul lausa nimepidi. Ja tormab nii kiiresti edasi, et ma ei jõua talle vastatagi, et mulle kuluks nt üks Bud Light ära!

Jeeee.... Vastlapäevatervitus! (n.) Vabariigi aastapäevatervitus! (91.) Pulma-aastapäevatervitus! (20.)

Siin me nüüd oleme ja teisiti me ei saa. Idiootide unistused läksid täide ja nii me siis naudime Ameerikat. Äärmiselt vastuoluliste tunnetega. Eelarvamused on ikkagi vägevad ja üllatus seda suurem, kui siin, Kesk-Läänes, polegi asjad nii nagu Eestist paistavad. Ilmselt on tegemist siiski teistsuguse Ameerikaga kui Eesti nimelisest konnatiigist seda näha on. Chicago on meeldiv, puhas, ilus, korrektne... ütleks isegi et tagasihoidlik linnake, kus on mõnus ja mugav. Ma tunnen end hästi. Inimesed on valged ja sõbralikud, pole sellist närvilisust ja kiirustamist, mis justkui peaks olema. Ometi on ju pilvelõhkujad siit linnast pärit ning "šikaagõu imidž" eeldab nurgapealset tulistamist ning permanentset "räkitit". Ei midagi sellist. Pigem jäi mulje, et täring-vähemused tunnevad end (vähemalt kesklinnas) kuidagi ebamugavalt. Ma ei tea, igatahes siin pole sellist paksude-ja-lollide-ameeriklaste domineerimist...õieti öeldes on siiani kõik kohalikud, kellega on koos napsutatud, teadnud Eestit... enamgi veel, selle bluusiklubi eileõhtused peaesinejad on isegi meil gastroleerinud (või oli see siiski Riia, kus nad käisid)... igatahes ma tunnen end siin suurepäraselt ning saan aru Peebust, kes siia kolis elama. Kui siin poleks praegu nii krdi külm (keegi ei tea kui palju C-kraade on alla nulli, kuid tunne on justkui -8...-10 C). Hea et tuul vähemalt ei tõmba. Kuigi seda võiks ju windy-city hüüdnime järgi siin rohkemgi olla. Igatahes olen ma rahul. Ausalt.

Merike ja Raul

Tegemised

Sel nädalal algas meie külaliste hooaeg. Neljapäeval tuli Chicagosse Nic ning täna saabus prk. Siimut. Sellega seoses tuli meil jalad lõpuks kõhu alt välja võtta ja linna peale kolama minna. Niciga leidsime kodu lähedalt ühe tartuliku-kanadaliku ning mõnusalt räämas tantsukoha, ning käisime legendaarses stand-up komöödiaklubis Second City üht tudengietendust vaatamas. Selle üks sketsh oli kiirkohtingute teemal, kus kaks tüdrukut endale publiku seast "ohvrid" valisid - üheks osutus muidugi vaheldumisi kahvatav ja punastav Peep.

Samuti toimus sel nädalal Chicagos Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni "keskosa" aastakonverents. Tegemist oli üsna mastaapse üritusega, mis võttis enda alla Hiltoni luksushotelli ning kus toimus paralleelselt oma paarkümmend kollokviumi-sümpoosioni. Minu jaoks oli kõige põnevam debatt teemal relgioon (teism-kreatsionism) vs. teadus (evolutsiooniteooria). Eesti võib ju olla ELi kõige mitte-religioossem riik, aga Ameerikas, kus üle poole elanikkonnast usub kreatsionismi, on see üks teravamaid teemasid. Debati muutis eriti põnevaks see, et sõna võtsid kaks vaieldamatut "superstaari" - Plantinga (tuntuim elusolev religioonifilosoof) ja Dennett (juhtivaid keele- ja vaimufilosoofe, kes tegeleb ka evolutsioonilise bioloogiaga). Plantinga on ilmselgelt võimekas mõtleja, kelle argumendid teaduse ja religiooni kooskõlalisuse kasuks olid vägagi tõsiseltvõetavad. Mulle kohati tundus, et Dennett, kes teda oponeeris, ei võtnud teda piisavalt tõsiselt, pigem lõõpis, kui tegeles filosoofilise analüüsiga (võibolla ta on lihtsalt väsinud pidevalt sellesama jutu rääkimisest). Ainult üks näide. Dennett möönis, et Plantingal on õigus öelda, et religioon ja evolutsionism on kooskõlalised, aga see veel ei tõesta, et kristlus ja evolutsionism on kooskõlas, sest näiteks ka supermanism (s.t. supermani kultusel põhinev religioon) on evolutsionismiga kooskõlas. Üks tõsine nooruk publiku hulgast oli Dennetti näitest (mille ta muidugi mõnuga üle võlli keeras) häiritud ja leidis, et supermanismil ja kristlusel on siiski vahe, kuna viimasesse usub suur hulk inimesi ja intellektuaale. Dennett katkestas ta poolelt sõnalt väites, et ajaloo käigus suur hulk inimesi uskunud igasugu asjadesse (nt. Zeusi), nii et see ei pruugi veel miskit tõestada ning et kui ta saaks supermanismi promomiseks kasutada paar miljonit dollarit, siis ilmselt tõeuseks ka sellesse uskuvate inimeste hulk radikaalselt. Kokkuvõttes oli väga lõbus.

Mina tulin täna pooleteiseks päevaks Niciga Londonisse asju ajama. Peep jäi Chicagosse Siimuteid lõbustama ning viimaste andmete kohaselt peaksid nad praegu hokit vaatama. Nii et järgmine kord kuulete loodetavasti juba nende muljeid.

Riin

Obama 787 miljardit

Just äsja kandsid siin kõik uudistekanalid üle president Obama USA majanduse stimuleerimise kava allakirjutamise. Õigemini sellele järgnenud avalduse Denverist, Coloradost. Show oli vägev - asja juhatas sisse Colorado kuberner, kes kiitis oma osariiki taastuvenergeetika kasutamise eest ja tänas presidenti, siis sai sõna asepresident Biden, kes rääkis, kui vinge asjaga on tegemist, kes tänas presidenti ja kes andis omakorda sõna ühele kohalikule kutile Blake Jonesile, kes on Namaste Solar Electric CEO, kes tänas presidenti, ja kes ütles, et abipakett annab konkreetselt tema firmale, mis toodab päikesepatareisid ja muud rohelise energeetika värki, väga palju abi, aga ka sellele tööstusharule tervikuna ning ka USA-le ja kogu maailmale. Ja siis tema andis sõna omakorda Obamale, kes suurte hõisetega vastu võeti ja kes omakorda kõiki tänas...

Kui aga see show pool kõrvale jätta, siis tegelikult mind Obama kõne ja kava tervikuna üllatas. Ja üllatas meeldivalt, sest kui eelnevalt oli peamiselt räägitud sellest, kuidas selle kavaga aidatakse töötatöölisi, kes hakkavad maanteid ja sildu parandama, mis on ju USA-s nii head, ja neid inimesi, kes ei jõua oma majalaenusid tagasi maksta, siis nüüd oli vähemalt selle esitluse põhirõhk selgelt uute ja eelkõige keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisele pandud. Sellest andis tegelikult juba märku ka seesama Namaste Solari venna esinemine.

Ühesõnaga - sellest 787 miljardist dollarist läheb minu arusaamist pidi põhiosa just arendusega seotud ettevõtluse toetamiseks. Obama märkis näiteks ära, et kui rohelist energeetikat toodetakse teatud paikades juba väga palju, siis kogu ülekandesüsteem pärineb Edissoni aegadest, mis on ju tõsi. Ja igaüks saab aru, et seesama alumiiniumtraate pidi elektri edastastamise süsteem on seotud tohutute kadudega, see on ebakindel jne. Veel ütles ta, et oma "rohelise" energeetika arendamisega kasvab oluliselt riigi toorainesõltumatus ja sellega paraneb kogu julgeolek. Eraldi mainis Obama, et USA transpordisüsteem on ajast ja arust, kasvõi Euroopa ja Jaapani keskkonnasõbralike, väga kiirete ja täpsete rongidega võrreldes. Ja et selle süsteemi ülesehitamine annab tööd väga paljudele tee- ja sillaehitajatele. No ja siis oli juttu sellest, et selle plaani abil kavatsetakse parandada USA tervishoiusüsteemi, mis on Euroopaga võrreldes ju jälle ajast ja arust (kogu see nende õnnetu ravikindlustussüsteem), ja mis nüüd kavatsetakse ära arvutiseerida (sic!) ning jätkub veel ka haridusele, mis on ju kõige selle uue tehnoloogia alus.

Ühesõnaga, asi tundub üsna palju parem, kui esialgu tundus, aga ühest olulisest asjast vaikisid nii Obama kui kõik ülejäänud kõnelejad ja mida ka ainult üks kommentaator vilksamisi mainis. Ja see on see teema, et kust see raha võetakse. Tegelikult on ju just siin point, sest USA-l seda raha lihtsalt kuskilt salakambrist võtta ei ole. Mis juhtub, on see, et taas lastakse välja tohutu kogus riigi võlakirju, mille eest trükitakse juurde uut raha, ja mis tuleb kunagi määramatus tulevikus kellegi poolt tagasi maksta. USA välisvõlg on niigi hiiglaslik, maailma suurim, ulatudes kuskil 13 triljoni dollarini (see on 18 nulli, eksole) ja kui võtta juurde ka üksikisikute kohutused, siis on see USA sisevõlg hinnanguliselt isegi 59 triljonit dollarit. See uus abipakett suurendab aastast välisvõlga pea kolm korda ja see tähenmab seda, et iga usalase jaoks tähenab abipakett peaaegu 3000-dollarist virtuaalset lisakohustust.

Need on nii karmid numbri, et vahepeal tõrgub mõistus neid haaramast. Ja see sunnib mind mõtlema sellele, et selline rahapoliitiline süsteem ei saa lihtsalt olla elujõuline. See lihtsalt peab pikas perspektiivis kokku kukkuma ja asenduma mingi uue (vana - kullapõhise???) valuutasüsteemiga. Mida see aga endaga kaasa tooks, ei taha ma mitte isegi mõtelda mitte. Või sünnib sellest kõigest tõesti mingi täiesti uus tehnoloogia, mis toodab energiat praktiliselt tasuta ja mittemillestki ja mis toob inimkonna õuele tõelise õnne... Heh...

Terv., Peep

Majanduskriisist

Majanduskriisist olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada. Aga nüüd laupäeval olime Loretta ja Marki poole külla kutsutud ning mõistagi tuli see ju seal jutuks. Et jaanuaris kaotas USA-s töö rekordilised 600 000 inimest, ja et president Obama enam kui 700-miljardi dollariline majanduse uuesti käimatõmbamise pakett on selline, mis võib anda lühiajalist leevendust, aga ei lahenda probleeme. Üldiselt arvas vähemalt see seltskond, et kriis kestab 5-6 aastat, ja et uue tõusu toob mingi uue tehnoloogia areng, mis loodetavasti praeguse kriisi käigus välja töötatakse.

Kriisijuttu tuleb muidugi telekauudistest ja on lehtedest, aga kui ma linnas olen mingeid kriisimärke otsinud, siis ma pean ütlema, et neid pole. Vähemalt siin Near Northis ja kesklinnas küll mitte. Poodides on erinevalt Eestist hunnikutes inimesi, kes midagi ostavad, kodutuid pole näha rohkem kui varem, meie spordisaal on vähemalt nelja ja kaheksa vahel küll üsna puupüsti rahvast täis, sügisel Floridas igal sammul majade ees kohatud silte "For Sale" ka silma ei hakka. Kui meie korteriperemehlt küsisin, kuidas kriis tema tegevust mõjutab (tal on siin mingi kaks maja korterite kaupa välja üüritud), lõi ta käega ja ütles, et äh, elu käib ja raha liigub... Tegelikult on see imelik, sest statistika järgi peaks kriis ju näha olema. Kindlasti kohtaks seda elukat linna lõunapoolses otsas, aga sinna ju ei satu, kui just Chicago Ülikooli juurde asja pole.

Aga kriis tuli minuga siia kaasa hoopis Eestist. Mu lehtedel, nagu kõigil Eesti lehtedel, on see aasta alanud väga suure tagasilöögiga. Reklaamitulud on kukkunud üle 30% ja isegi Sakalal, mis siiamaani seisis nagu raudnael ja õieti ujus terve eelmise aasta vastuvoolu, seisab nüüd tõsine vöö pingutamine ees. Kõik see tähendab aga seda, et põhiliselt olen ma siin teinud oma igapäevatööd ehk siis numbreid puurinud, analüüsinud, tabeleid koostanud ja kriisikavu kokku pannud. Ega midagi polegi öelda, seda ma peangi tegema, eksole, aga see tähendab seda, et minu Platoni hunnik seisab siin lauanurgal ja vaatab mu peale etteheitva pilguga. Et millal ometi sa meile pühendud... Millal, eksole, ongi hetkel küsimus, mis igal õhtul, st, öösel, kui ma olen Eesti hommiku ära oodanud ja meilid vastu võtnud ning laiali saatnud ja inimestega ära rääkinud, minu ees materialiseerub ning saab vastuseks ...homme!

Terv., Peep

Valentine-Shmalentine

Mulle meenub, et eelmisel valentinipäeval postitasin ma romantilise luuletuse. Sel aastal olen ma hoopis vähem romantiline. Osalt on see tingitud meedia üleküllusest. Sellest ajast, mil ma elasin korteris, kus on stabiilselt televiisor, on möödunud palju aastaid. (Kanadas oli meil küll televiisor, aga mitte kaablit, nii et seda kasti kasutati peamiselt filmide vaatamiseks). Nüüd ma elan korteris, kus on kolm televiisorit ning kümneid kordi nähtud südamekujuliste kaelakeede reklaamid on ajanud südame kergelt läikima. Teiseks on mul ilmselt aeg tunnistada, et minust on saanud interneti-sõltlane. Minu sõltuvuste tipus kroonib kahtlemata youtube. Just eile heitsin pilgu oma statistikale, mille kohaselt ma olen alates detsembri algusest vaadanud üle 1000 video, seega vähemalt 15 videot päevas, mis võtab vähemalt tund aega päevas. See pani mind järele mõtlema, et vahest on aeg ette võtta üks võõrutuskuur. Ja umbes aasta tagasi ühinesin ma kurikuulsa facebookiga, mis vähemalt Põhja-Ameerikas on mingis mõttes möödapääsmatu, kuivõrd oluline osa infi (nt kutsed nii pidudele kui ka akadeemilistele üritustele) liigub selle kaudu. See võtab rahumeeli teise tunnikese minu päevast. Ja ka seal on mind viimastel päevadel seatud sundiva võimaluse ette võtta ette kõikvõimalikke valentinipäevateemalisi samme, nt. saata sõpradele virtuaalseid kingitusi. Üldiselt võiks sotsiaalmeedia teemal, nagu FB või isegi blogimine, kirjutada ükskord omaette loo. Aga praegu jäin mõtlema selle peale, et FB'i põhimõte ei erinegi oluliselt minu vanas koolis levinud kombest, kus valeninipäeval pandi allakorrusele valvelaua juurde piluga kast, kuhu sai jätta kirju ja kaarte, mis tundide lõpus klasside kaupa kohale toimetati - mida rohkem kirju, seda popim, muidugi.

Kui meedia kõrvale jätta, siis ma lähen välja uue rekordi peale - ma tulin Eestist ära septembris ja tulen tagasi aprilli lõpus, nii et kokku olen ma ära 8 kuud. Muidugi on see aasta veidi erandlik, kuna nii Kanadast kui ka Chicagost käib läbi erakordselt suur hulk sõpru ja tuttavaid. Aga sellegipoolest hakkab ihu vaikselt imelikuks minema. Tahaks teid juba näha. Nii et võibolla siiski üks luuletus:

Roses are red,
Violets are blue,
Sugar is sweet;
And so are you.

Kallistades,
Riin

Mõni kevade pilt

Täna oli siin keskmine eesti suveilm - 18 kraadi sooja, päike paistis ja tuul oli mõnusalt soe. Ja peab ütlema, et see linn on ikka ilus, eriti päikese käes. Nii et palju õnne Mihklile ja teistele, kes otsustasid siia kevadel külla tulla.

Riin

PS. Blond, sain kätte su jõulukingi. Väga vinge. Läheb eputamiseks.

Kevad

Üllatus-üllatus, aga eile saabus Chicagosse kevad. Ühe ööga läks uskumatult soojaks - eile päeval oli siin juba +13C, päike paistis ja seesama ilge tuul, mis veel üleeile sundis toas istuma ja väljas olles salli ümber kõrvade mässima nagu Wehrmachti sõduril Stalingradi all, oli muutunud soojaks ja mõnusaks. Selliseks, mis sundis jopehõlmu lahti hoidma ja nägu silmi kissitades päikese poole pöörama. Ja mis tähendab ju seda, et lähipäevil tuleb teha üks poereha, sest näiteks minul on küll kaasas ainult paks jope ja mantel ja kui nii edasi, siis ei ole selliste riietega siin miskit mõistlikku peale hakata. Aga paljalt särgiväel või kampsuniga ka ei kannata ringi töllerdada, kuigi selliseid tüüpe kohtas sellel esimesel keavdepäeval tänavatel küllaga.

Ja muidugi tegi see tuul ja öine vihm äkilise lõpu lumele, nii et meie pargitee, mis suure autotee alt läbi läheb, oli läbimatu põlvekõrguse vee tõttu.

Nii ma siis Magdaga eile parki ei saanudki, sest paati meil ju polnud, ja selle asemel läksime järve äärde. Olime seal käinud ka paar päeva varem, mis oli karm elamus, sest me olime sunnitud ukerdama libedate jääkamakate vahel, milles päris veepiiril lained üle lõid. Ja vana silla postid vees olid kui uhked klaas-skulptuurid, igaüks isemoodi, mis jäätükkide vahelt üles kõrgusid. Aga nüüd oli see kõik kadunud. Tõepoolest ühe ööga, ja rannal jõlkusid ringi inimesed T-särkide väel ning osa proovisid isegi juba paljajalu liivas rannavollet mängida. Mulle jäi mulje, et ka Magda oli seda kõike vaadates hämmingus, igatahes haaras teda mingi omamoodi eufooria, mis sundis teda rannaliival ringi tuuseldama ja samas veel üksikuid sulalumehunnikuid nähes nende sees kaevama ja püherdama. Mulle meenus see ütlus kevadistest vasikatest ja karjamaast...

Täna on pisut jahedam, nii 6 kraadi plussi, aga päike soojendab vägevalt. Ja teisipäevaks lubab ilmateade lausa +18C, mis tundub kalendrisse vaadates üsna uskumatu, eksole. Karta siiski on, et nii ei jää ja talve saab veel ka siin näha.

Eile juhtus veel selline asi, et hakkasime Riinuga korralikeks ameeriklasteks ehk terveteks ja ilusateks ning astusime kohaliku Fitness-klubi liikmeks. See asutus paikneb meil siin kohe ümber nurga, on avatud 24/7 ja seal saab teha üsna mõistliku kuumaksu eest absoluutselt kõike, alates kõnnist-jooksust ja jõumasinatest ning lõpetades ujumise ja kaljusena mööda ronimisega ning igasuguste rühmatreeningutega. Riin lubas homme minna ja proovida kohe ära cardio kickboxingu, six pack attacki ning pilatese, pärast mida, ma arvan, pean ma ta üle üla võtma ning koju kandma. Enne seda vaatab ja mõõdab meid veel üle personaalne treener, kes jagab soovitusi, mida ja kuidas ja kuipalju teha.

Kogu see klubiliikmeks registreerimise värk võttis meil aega tubli poolteist tundi, ära pidime täitma hunnikuteviisi kõikvõimalikke pabereid, nii et Riin juba arvas, et see on hullem protseduur, kui abiellumine (ma küll ei tea, kust ta seda võrrelda oskab?). Muuhulgas pidime miskipärast tõestama, et me elame koos ühel ja samal aadressil, mis tähendab, et me peame sinna viima oma korteri rendilepingu, kuhu omanik peab ka Riinu nime peale märkima.

Ja õhtul linnast tulles, kui me tahtsime kuulsasse Old Town Ale House'i minna, ei lastud meid sinna muidugi sisse, sest Riinul ei olnud passi kaasas. Ja ISIC kaart ei sobinud uksehoidjale, kes aktsepteerib ainult ID-kaarti, juhiluba ja passi...

Terv., Peep

Erinevustest

Uude kohta kolides torkavad kõigepealt silma erinevused. Seejuures ei võrdle ma Chicagot niivõrd Euroopa kuivõrd Kanadaga. Tundub, et Kanadat Ameerikaga ühte patta pannes (näiteks rääkides Põhja-Ameerikast, nagu ma seda tavaliselt teen) olen ma olnud mõnevõrra ülekohtune, kuna Kanada on siiski võrreldamatult edumeelsem ja euroopalikum riik. Alguses torkavad silma "pisiasjad", nagu näiteks see, et nad ei sorteeri siin mingil kombel oma prügi. See on harjumatu ning mul on lausa füüsiliselt vastumeelne paberit, pudeleid ja pakendeid ühte kohta viskata. Ja kui ma poes ütlen, et mul on oma kott, siis ei ütle keegi mulle mõnusalt naeratades, et thank you for saving the environment, vaid vaadatakse imeliku pilguga. Seda enam, et mu aktsent pole nii selge, et mind kohe ekstsentriliseks välismaalaseks liigitada.

Ja teine asi on see, et ma olen Kanadas juba nii üdini harjunud äärmise multikultuursuse ja tolerantsusega, et ma olen hakanud seda pidama endastmõistetavaks. Chicago on väidetavalt jällegi Ameerika üks segregeeritumaid linnu - eri rassid ja rahvused elavad eri linnajagused ja omavahel eriti ei lävi. Ses suhtes sain ma just eile olulise õppetunni. Meie korter on põhjas, Chicago kõige turvalisemas ja elitaarsemas osas, aga eile sõitsin ma ülikooli juurde ühe teise eestlasega kohtuma. Chicago ülikool asub kesklinnast suht kaugel lõunas ja on ääristatud slummidega. Nii et kui ma peale tunnist sõitu metroost välja astusin, siis märkasin oma üllatuseks, et ma olen oma vaateväljas ainus valge. Seepeale küsisin ma ühelt täiesti arusaamatu aktsendiga neegripoisilt teed, kes leidis, et ma peaks bussi võtma ja teatas seepeale, et anna nüüd üks dollar. Mul muidugi dollarit polnud ning minu imestus oli ilmselt nii siiras, et ta jättis mu rahule, aga väidetavalt pidi sellist rahanurumist seal kandis igal sammul ette tulema. Siis ma helistasin oma tuttavale eestlasele, kes samuti leidis, et ma peaks need paar tänavavahet bussiga sõitma, sest õhtusel ajal pole seal jalutamine kõige turvalisem. No ma võtsin siis bussi, mis oli jälle imelik kogemus. Sest esiteks pole ma harjunud sellega, et ma olen bussis ainus valge ja teiseks pole ma harjunud sellega, et mind seepeale jõllitatakse. Pärast rääkis tuttav eestlane, et ülikooli ala, mis kestab kuskil 47ndast kuni 57nda tänavani (hr. presidendi maja on muide 51. tänaval) on turvaline ja valvatud, aga kaugemale kolama minna, eriti pimedal ajal, ei soovitata. Tema ise on käinud kõige kaugemal 63ndal tänaval, mis pidi välja nägema nagu räämas Kohtla-Järve. Selge see, et ma slummidesse kolama ei lähe, nii et ärge muretsege, aga teiselt peavad välismaalased ka meie lasnamäge äärmiselt ebaturvaliseks paigaks, kuhu pimedal ajal minna ei tasu. Nii et ei tasu ka liigselt pabistada. Igatahes oli see selline kogemus, mida Kanadas oleks suht raske saada.

Emmates,
Riin

Kohal!

Me oleme nüüd kenasti oma vanalinna korteris. Peale seda, kui ma oma esimesel Kanada aastal üürisin keldrit, mis piltide peal nägi oluliselt parem välja kui tegelikkuses, olen ma piltide põhjal üürimise suhtes üsna skeptiline. Aga see Chicago korter näeb välja veelgi parem kui piltidel. Üldiselt näeb ta välja nagu kallimat sorti hotell, ainult veidi hubasem ning kõik on siin olemas alates nõudest kuni käärideni. Pealegi on selle korteri asukoht suurepärane - vanalinnas ja kesklinnast kiviga visata. Me elame teisel korrusel ning külalistoast (millest kõigi külaliste meelehärmiks saab küll minu töötuba) läheb puust kriiksuv trepp tagaaeda, mis võiks soojemal ajal olla imeilus. Tagaaia olemasolu lahendaks Magda jalutamise probleemi, aga ta ju teatavasti ei julge lahtistest treppidest all minna.

Magda on vist kõige kiiremini aklimatiseerunud ja otsustanud hakata linnakoeraks - ma pole teda kuna varem nii eeskujulikult kõrval käimas ja sõna kuulamas näinud. Muidugi on ta saanud kõikide lemmikuks, nii et meie korteri omanikud kingivad talle tennisepalle, lapsed hulluvad ning kui me poes käies ta poe ees seisva kodutu kätte hoiule jätsime, siis käis iga teine poest väljuv inimene teda patsutamas. Magdal pole tähelepanu vastu muidugi midagi. Me Peebuga pole veel eriti ringi jõudnud käia, osalt ka seetõttu, et me oleme mõlemad nohused ja köhased. Aga täna läksime siiski jalutama, mis polnud ilmselt kõige targem otsus, sest kliima on siin päris karm. Kanada lumetormid on vahetunud jäiste tuuleiilide vastu (windy city, nagu seda linna kutsutakse). Kui mul oleks valida silma tuiskava lume või läbi kõigi kontide puhuvate tuuleiilide vahel, siis ma eelistaksin siiski lund. Nii et see Kanadas nii levinud komme pidevalt ilma üle kaevelda pole sugugi nii põhjendatud. Aga see-eest jõuab kevad siia varem Londonisse.

Loodetavasti võtame varsti jalad alla ja vaatame seda linna veidi lähemalt,
Riin