Pidulik hetk

Täna jõudis kätte see pidulik hetk, mil ma esitasin ühele ajakirjale ära artikli, mida ma olen üle- ja ümberkirjutanud oma 10-15 korda. See, kas see artikkel ka vastu võetakse, on muidugi iseküsimus, aga igatahes kujutan ma selgesti ette mõnede sõprade kergendusohet. Toomas, kes on lugenud selle artikli 5-6 eri versiooni, tundis juba aasta tagasi muret, et kas mul endal see teema üle ei viska (ta kasutas küll pisut vängemat väljendit).

Sel sügisel käivitasin ma lugemisgrupi, mis koosneb peale minu veel kahest tüübist ning tegeleb metametafüüsikaga. See on üsna uus ja põnev valdkond, mis toimib umbes samal põhimõttel nagu näiteks metaeetika, mis ei proovi läbi suruda mingit kindlat eetilist teooriat, vaid mõtiskleb eri teooriate üle tervikuna, niiöelda distantsilt. Metametafüüsika mõtiskleb eelkõige selle üle, et kas metafüüsika küsimused (küsimused reaalsuse struktuuri, asjade olemise, olemuse, sõltuvussuhete, jms. kohta) on üldse küsimist väärt, kas me saame neile üldse vastata ning kuidas me saame neile vastata. Mu artikkel puudutas sarnaseid küsimusi ning ma tõesti ei oska öelda, miks mind juba varasest noorusest peale huvitavad säärased äärmiselt abstraktsed teemad. Minusuguseid pole kuigi palju, eriti antiigi uurimise valdkonnas. Pikka aega tähendas selliste teemadega tegelemine vastuvoolu ujumist, need olid justkui pisut vanamoodsad, äraleierdatud teemad. Aga viimastel aastatel on toiminud märkimisväärne muutus, eriti moodsas filosoofias. Need teemad on muutunud äärmiselt kuumaks ja trendikaks, seejuures räägitakse aristootelliku metafüüsika taastulemisest jms. See ehk aitab selgitada ka teatud elevust minu isiku ümber. Sel sügisel potsatas mu postkasti mitu kutset kandideerida sellele või tollele töökohale. Mu ema just ükspäev imestas, et millest see tuleb. Ma arvan, et mingil määral tuleb see minu uurimisvaldkonnast, mis on järsku muutunud popiks ja noortepäraseks. Siin võiks olla peidus ka pisike moraal. Ma mäletan, et Westernis tundsid doktorandid pidevat muret selle pärast, et kuidas leida võimalikult ajakohane ja “kuum” doktoritöö teema. Aga tundub, et kõige kindlam on ajada oma asja ning teha seda võimalikult hästi ja järjekindlalt. Sest kunagi ei tea, mil sinu asi võib muutuda kõigi asjaks.

Aga nüüd tähistan ma seda pidulikku momenti klaasi veini ja pika unega. Kuna ma tulen juba laupäeval Eestisse, siis võib arvata, et sel nädalal magamisest suur midagi välja ei tule.

Maailm

See tõi meelde Platoni. Näiteks "Phaidon" 110b jne: "Hea küll, mu sõber, esmajoones olgu öeldud, et maailm, ülalt vaadatuna, on ... mitmevärviline ning nendest värvidest saab aimu siis, kui me vaatame värve, mida meie kunstnikud kasutavad, ainult et seal ülal on need värvid hoopis selgemad ja kirkamad. Üks osa neist on meresinine ning imeliselt kaunis, teine kuldne, kolmas valge, valgem kui kriit või lumi. Aga maailmas on ka teisi värve, rohkem ning kaunimaid kui ükski neist, mida me oleme silmaga näinud..." (väga vaba tõlge).

Earth | Time Lapse View from Space, Fly Over | NASA, ISS from Michael König on Vimeo.

Chicago

Mulle tundub, et Ameerika on tervikuna pigem Ida-Euroopa kui vana Euroopa moodi. Selline pisut lärmakas, kohati ülevoolavalt sõbralik, pealetükkiv. Asjad pole lõpuni paika loksunud, kollektiivses alateadvuses on säilinud otsast alustamise ning helge tuleviku lootus. Blondki ütleb, et ta võrdleb Chicagot ning selles linnas valitsevat energiat pigem Eesti kui Šveitsiga. Aga mis eristab Chicagot teistest Ameerika linnadest on selles valitsev korrapära. Ta pole nii kaootiline ja pilpakülalik nagu näiteks New York, vaid peale suurt tulekahju 1871. aastal oli neil võimalik seda linna ülesehitamise käigus planeerida, lasta fantaasial lennata. See muudab Chicago arhitektuurilises mõttes üsna unikaalseks, selle linna pilvelõhkujad on tuntud pigem oma originaalsuse kui vanuse või ajaloo poolest.

Selle Chicagos külastuse käigus avanes selle linna arhitektuur veidi uue nurga alt, paljustki tänu paadisõidule Chicago jõel. Meil sattus olema entusiastlik vabatahtlikust giid, kelle kirjeldus postmodernistlikust stiilist oli eriti elav ja tabav. Avas meie silmas selle suhtes, kuidas Chicago kõrghooned püüavad suhestuda end ümbritsevaga, kas oma peegelduste, nurkade, kumeruste vms kaudu. See andis neile hoonetele kuidagi hoopis inimlikuma mõõtme, ka nemad ei taha olla päris omette. Aga vaadake pilte.

See vasakpoolne ülalt kolmnurkne hoone on Clergi suur lemmik. Ma alguses ei osanud sellest midagi erilist arvata, kuni ma panin tähele, kuidas selle hoone alumine osa muutub peaaegu läbipaistvaks ning sulab ühte taevaga. Tema viis suhet luua.

Selle hoone nimi on Aqua ning ta üsna noor, valmis 2009. aastal. Nagu võib arvata tema laineliste rõdude põhjal, asub ta jõe ja järve vahepeal.

Selle hoone kaar peegeldab jõe käändumist.

Toronto

Täna esitasime ära rahataotluse kevadel toimuva konverentsi jaoks. Kolme peale kokku võttis selle taotluse kirjutamine oma 90 töötundi, kaks täis-töönädalat. See muidugi veel ei tähenda, et me selle raha saame. Aga igatahes on mul nüüd pisut aega hinge tõmmata ning oma reisimuljeid jagada.

Londoni suhtes polnud mul tekkinud mitte mingisugust nostalgiat, aga ka mitte võõrastust. Osakonnas otsisid silmad oma vana postkasti ning raamatukogus viisid jalad iseenesest lemmik töönurga juurde. Londonis käigu kõige eredamad muljed pärinevad ehk hoopis minu ühepäevasest Torontos käigust, kus ma sain kokku Tartu osakonna juhatajaga. Meie kohtumispaigaks oli Tartu Kolledž, mis kujutab endast ühiselamut koos kontorite ja kohvikuga. Selle uksest sisse astudes ning teed küsides vastati mulle sellise aktsendiga, mis meenutas minu enda aktsenti. See oli mingis mõttes nii ootamatu, et ma jäin hetkeks toppama ega teadnud, kas jätkata inglise või eesti keeles. Aga tuli välja, et seda kolledžit majandavadki endiselt eesti päritolu inimesed ning selle keldrikorrusel asuv saal on üheks eesti kogukonna kohtumispaigaks. Õhtul kuulasin sealsamas keldrikorruse saalis ettekannet, mis oli omamoodi kogemus. Ma oleks justkui sattunud teise aega, inimesed purssisid vanamoodsat eesti keelt, meeleolu oli pidulik, kõrvaltoas ootas kringel, vitriinide taga seisid eesti kirjanduse klassikud koos kalligraafilises kirjas sildikestega. Kuuljaskond oli valdavalt vanaldane, sekka mõni keskealine ning paar üksikut noort. Noorem põlvkond väidetavalt eesti keelt eriti hästi ei oska, aga seejuures peavad nad end eestlasteks, neil on oma salamaa, mille tegemistele nad kaasa elavad ning oma kogukond, kellega nad (kasvõi vanemate kaudu) kontaktis on. See iseenesest kõigutab toda valdavat vaadet, et identiteet on eelkõige keeleline – kaotad keele, kaotad identiteedi. See oli kunagi ka minu arvamus, aga Kanadas elamine on seda paljuski muutnud. Kanada on ilmselt kõige paremini toimiv multikultuurne ühiskond ning tema multikultuursusega ei käi tingimata kaasas mitmekeelsus.

Ma pole Toronto eesti kogukonnaga (mis on siiski suurim kogukond väljaspool Eestis, nii 17 000 inimest) eriti kontakti otsinud, mis tuli paljudele üllatusena – juba viis aastat Kanadas, aga esimest korda Tartu Kolledžis! Aga miks ma peaks minema Tartu Kolledžisse Torontos, kui ma juba paari nädala pärast lähen Tartusse Eestis.

Külalispostitus: Chicago

Külaliste auks sättis Chicago end juba neljapäeval valmis: päike säras, tuul sasis kollakaspunaseid puid Millenniumipargis ja sooja oli terve nädalavahetuse pea kakskümmend kraadi.

Elame Clergiga Chicago all-linnas juba kuus nädalat, kuid Riin ja O`Neal on meie esimesed tõelised külalised. Siin on mõnusateks kohtumisteks igati mugavad võimalused. Ühelt poolt on London, Ontariost Chicagosse ööbussiga vaid üheksa tunni sõit (lähemal kui vanasti läbi Poola Saksamaale). Teiseks on meil vedanud asukohaga – Michigani järv, Chicago jõgi, linna ärikeskus Loop ja Magnificent Mile kesklinnas on kõik aknast paista. Ning kolmandaks pakub see Riinu lemmiklinn toredaid ajaveetmise võimalusi igale maitsele. Nagu kord ja kohus sõime reede õhtul pannipizzat Papa Joe`s, millele eelnes samuti kohustuslik tunniajane sabasseismine. Õnneks sai seda aega lahja õllega veidi lühendada. Õhtu jäi olude sunnil kahjuks samuti lühikeseks, kuna järgmisel hommikul kell seitse oli kõigil kolmel vaja täita tähtis roll minu niinimetatud valmentaja-meeskonnas. Nimelt nii nagu sajad tuhanded teised chicagolased (vaata ka: Chicago maraton), olen minagi hakanud jooksunaiseks ja pärast neljanädalast rühkimist koduseks saanud järvekaldal proovisin jalga viiekilomeetrisel Carreras de los Muertose distantsil, mida jooksid kolm tuhat latiinot Pilseni kvartalis. Hoolimata süngele alatoonile (eesti keeles: surnute jooks), oli üritus väga rõõmus, paljudel olid seljas pühadele iseloomulikud kostüümid ning nende koolnuvalgeks vööbatud nägude kõrval ei torganud ka meie lahjad palged üldsegi väga silma. Lausa lust oli silgata kargetel tänavatel, mille ääri palistasid tantsutüdrukud ja lastekoorid. Lisaks oli tore niimoodi avastada veel ühte linnaosa – Chicagos elab pea kolm miljonit elanikku ja tal on tuhat nägu. Varajasest hommikust ammutatud energiast kantuna (eriti pärast seda, kui vaene O`Neal oli kah midagi hamba alla saanud) harisime end Chicago Arhitektuuriühingu laeval, mis sõidutas meid mööda jõge ühest linna otsast teise ja pooleteise tunni jooksul läbi selle linna pilvelõhkujate ajaloo. Kõik ühingu giidid töötavad vabatahtlikuna. Võib-olla just tänu sellele muutis see muhe pensionär Chicago veelgi lähedasemaks ning me hakkasime neid sihvakaid torne vaadates märkama uusi põnevaid pisiasju, kõigil jutustada omad lood. Öhtuks olime me päris väsinud ja nii raugesid me ülejäänud suured plaanid tutvuda kohaliku ööeluga. Sellest ei olnudki aga midagi, sest Clerg, kes vabal ajal niikuinii kipub elutoa aknal korraldama jahisadama tööd, oli organiseerinud meile suurejoonelise ilutulestiku. Tegelikult olime arvanud, et sadamakai iganädalased pidustused on sügise saabudes otsa saanud, kuid nii nagu sügist ei ole ka muus osas suurt märgata, otsustasid nad ilmselt spontaanselt oma viimased raketid õhku lennutada.

Pühapäeval muidugi sadas selle peale terve päeva vihma. O`Neal valmistas meile aga ülimaitsva õhtusöögi, pugisime end mõnusalt chillit kurguni täis ja läksime vara magama. Selles möttes, et mina ja Clerg normaalse inimese kombel ja Riin, vana ööloom, umbes nelja paiku hommikul.

Kuna minu sünnipäeva tähistab terve maailm halloweeni nime all, algas järgmisel hommikul üks suur pidu. Kinkisin endale kuus kilomeetrit jooksu peaaegu inimtühjas, esmaspäeva hommikuses päikeselises Grant pargis ja seejärel kinkis Riin mulle imeilusa pidupäeva argiselt sagivas Chicagos. Kui kahel noorpõlve sõbrannal, kes viimaste aastate jooksul on ühe mandri peal kokku saanud vaid loetud korrad, avaneb korraga võimalus koos veeta terve päev, siis nad kuigi kaugele ei jõua. Me tiirlesime niiöelda ümber kvartali – istusime tunnikese kultuurikeskuse retrohõngulises kohvikus, tunni-poolteist kunstimuuseumi impressionistide saalis härraste van Goghi, Renoir, Manet ja Monet seltsis ja olime kella kuueks joonud pudeli veini ja šampust Trump toweri kuueteistkümnendal korrusel. Öhtu veetsime oma härrade O`Neali ja Clergi saatel väikeses stiilses prantsuse restoranis Le Bouchon Wicker Parki linnaosas.

Nüüd me siin kõik istume, kirjutame O`Nealiga blogisid, Riin töötab ja Clerg loeb Steve Jobsi elulugu. Tundub täitsa uskumatu, kui väikseks maailm on jäänud.

Katz