Üks tore päev

Täna oli ilus päev. Hommikul paistis päike – üle mitme päeva. Ja kui ma osakonda minnes oma postkasti kiikasin, leidsin sealt kirja, mis teatas, et peale seda, kui ma olen sisse viinud mõned väikesed muudatused, on JHP ehk Journal of the History of Philosophy valmis avaldama mu artikli. Üldiselt on siinsel osakonnal selline poliitika, et avaldamist tuleks alustada kõige kõvemast ajakirjast ja siis liikuda allapoole. Nii et ma tõesti ei arvanud, et JHP selle artikli vastu võtab – nende tagasilükkamise määr on 98 %. Igatahes võiksid Henrik ja Devin, kes on alati hädaldanud selle üle, et ma midagi avaldada ei taha, mu selle peale mõneks ajaks rahule jätta. Ja siis sõin ma Kareniga, oma norrakast professoriga, väga maitsva lõuna. Ja siis läksin raamatukokku, et lõpuks oma hiigelsuur viivis ära maksta – kuna oli esmaspäev ja päike paistis, siis nad tühistasid poole mu viivisest (see oli vähemalt nende endi põhjendus). Ja siis ma sain kokku ühe vana sõbraga, keda eelmisel aastal tabas akadeemiline ja/või 25-keskpaiga kriis (nagu mina seda kutsun) ning kes poole aasta pealt oma õpingud katkestas ning Londonist ära sõitis. Nüüd on ta tagasi, roosa ja rõõmus, ning alustab uuesti doktoriõpinguid, kuigi teises ülikoolis. Igatahes oli teda väga tore näha. Teised olid ka seal ja tegid mulle mu conditional acceptance’i puhul hoogsalt õlut välja. Nii et ma olen praegu isegi veidi üllatunud selle üle, et ma teised pidutsema jätsin ja tulin Grad Clubi kirjutama ettekannet, mille ma pean ülehomme ära esitama. Praegu kaaningi ma sisse kohvi, vahin läbi akna tõtt prügikastis askeldava pesukaruga ning tunnen end kuidagi väga hästi.

Riin

Uus aasta

Sel aastal on mõned asjad veidi teismoodi. Näiteks ilm. Ma olen harjunud Kanadasse jõudes kampsunid seljast heitma, kuna tavaliselt valitseb siin kuum ja lämbe vananaiste suvi. Seekord olin ma sunnitud ostma järjekordse vihmavarju. Ja enesetunne on veidi teine. Tavaliselt läheb mul Eestist äraminek üsna vaevaliselt, ma näen juba mitu nädalat enne ärasõitu Kanadasse-mineku-unenägusid, aga kui ma juba kohale jõuan, on kõik korras ning ma hakkan rõõmasalt askeldama. Seekord läks äraminek väga lihtsalt, ilma mingite unenägudeta, aga kohale jõudes tekkis veidi õõnes tunne, mingi leebem variant koduigatsusest.

See eestikeelne “koduigatsus” on tegelikult veidi eksitav termin, ingliskeelne “homesickness” on mingis mõttes palju täpsem, sest reeglina pole tegemist mingi nostalgilise või romantilise igatsusega, vaid tõepoolest sellise haiglasliku või painava tundega. Selle vastu aitab tavaliselt kõige paremini inimeste sekka minek. Nii et eile veetsingi ma peaaegu terve päeva Nici ja tema bändikaaslastega, kes rääkisid enamust ajast uutest videomängudest ja Battlestar Galactica’st, nii et ma sain korraliku annuse – et mitte öelda kerge üledoosi – kohalikku nerd culture’t (“nohiku-kultuuri”). See kultuur on valdav kraaditudengite seas, aga seda ei saa nimetada lihtsalt sub-kultuuriks, kuna mingis mõttes on see väga iseloomulik kogu sellele kontidendile. See tähendab, et keskmine põhja-ameeriklane teab üle keskmise palju (keskmise eurooplasega võrreldes lausa väga palju) videomängudest, ulmekirjandusest ja -filmidest, nagu Star Wars, Star Trek ja ilmselt ka kõigist ülejäänutest sõnaga “Star” algavatest asjandustest. Ma mäletan, et alguses see mind siiralt hämmastas ja ma tundis end veidi sotsiaalse hälvikuna, kuna ma ei teadnud Anakin Skywalkeri eluloo detaile. Aga nüüd ma olen sellega juba harjunud, ning ka teised on harjunud sellega, et mulle tuleb selgitada paljusid iseendastmõistetavaks peetavaid asju. Eile oli iseenest väga nunnu vaadata, kuidas nad mulle üksteise võidu püüdsid selgeks teha, miks küsimus selle kohta, kas Battlestar Galactica viimane episood tõmbas vee peale kogu seriaalile, on äärmiselt oluline küsimus.

Aga nii palju sellest. Riputan siia lõppu parem mõned suve pildid.

Riin

Tagasi Kanaadas

August läks kuidagi nii mööda, et ei pannud teist eriti tähelegi. Toimus igasuguseid toredaid asju ja üritusi, millest ma võib-olla edaspidi riputan üles mõned pildid, aga tundub, et blogimise vajadus on mul seotud eelkõige ära-olemisega. Nii et hoolimata sellest, et ma olen varahommikust saati muudkui lennanud – kõigepealt Stockholmi, siis Londonisse ja sealt Torontosse –, ja toss on suhteliselt väljas, koukisin ma siin Toronto Londoni vahelisel 12-realisel kiirteel arvuti välja ja kukkusin kirjutama. Seda silmas pidades võiks arvata, et kuna see on mul suure tõenäosusega viimane aasta Kanadas ja välismaal üldse, siis on see ka viimane blogimise aasta. Aga neid asju muidugi kunagi ei tea.

--- // --- // ---

Nüüd ma olen päevake Londonis asju ajanud ning esmased tähelepanekud on järgmised:
Esiteks, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma veetsin sel suvel Tallinna vanalinna kõrval pikemalt aega Oxfordi ja Cambridge’i taolistest nukulinnades, aga igatahes suutis Londonisse sissesõit mind sel aastal jahmatada – nagu oleks vaadanud mõnd sotsiaalse realismi kategooria alla liigitatavat filmi. Kilomeetrite kaupa odavatest materjalidest ehitatud ja maitsetult kaunistatud poode ja söögikohti, kõik äärmiselt funktsionaalsed ja samas üdini koledad. Lausa nii koledad, et muutusid juba veidi esteetiliseks. Kõik see oli äärmiselt teravas kontrastis Eestis esineva kohati liigsegi steriilsuse ja viimistletusega.

Teiseks, hommikust sõin ühes tüüpilises hommikusöögikohas, mis minu Randvere marjade ja juurikate dieediga hajunud organismi pooleks päevaks rivist välja lõi. Praegugi süda veidi läigib selles rasva ja õli kogusest. Tõeline ime, et siin neid pakse inimesi sugugi nii palju pole. Seejuures suutis mind kohaliku teeninduse tase endiselt rabada. Kui ma päeval mingis kaubahallis potte ja panne otsin, siis seisin ma sabas ühe kassa juures, mille kõrvalkassa oli inimestest tühi. Kui ma küsisin, kas ma võin seal maksta, läks müüjanna näost tulipunaseks, ja vabandas ette ja taha, et seda kassat ei saa kasutada, kuna ta hakkab seal uut müüjannat välja õpetaja. Hõikas mulle veel minu lahkudes järele, et ta tunneb end seepärast väga halvasti. Uskumatu. Aga nüüd pean lõpetama, sest mu võõrustajad tahavad magama minna. Homme või ülehomme peaksin oma korterisse kolima. Eks ma hoian teid kursis.

Igatsedes,
Riin