Poolt ja vastu

Mul on ees üks üsna hull aasta. Lisaks väitekirja kirjutamisele ning täiskoormusel õpetamisele peaksin ma ära otsustama selle, mida ma endaga peale kaitsmist peale hakkan. Kahtlemata ei sõltu see vaid minu otsusest, vaid mitmetest minust sõltumatutest teguritest, aga ma saan seda eeldatavasti siiski suunata. Kuna ma hakkan ülehomme Tartus põhjalikumalt arutama oma plaanide üle, siis mõtlesin kõvasti läbi mõtelda mõned poolt- ja vastuargumendid (jättes seejuures kõrval isiklikumat ja rahvuslikumat laadi kaalutlused) Eestis töötamise suhtes.

Poolt:
1. Kuigi nad Põhja-Ameerikas kipuvad arvama, et tõsise akadeemilise karjääri tegemiseks (kui selleks peaks huvi olema) peaks paiknema kas Ameerikas või Inglismaal, olen ma sügavalt veendunud, et koht pole tänapäeval oluline. Oluline on võrgustlik, s.t. inimeste ring, kellega sa saad omi asju arutada ning kes sind toetavad. Pealegi maanduksin ma praeguses seisus (ilma publikatsioonide ja raamatute pika nimekirjata, mis võiks avada suurte ülikoolide uksed) niikuinii mõne väikelinna väikses ülikoolis. Ja sellel, kas see ülikool asub Tartus või kuskil mujal, pole mu meelest akadeemilises mõttes erilist vahet.

2. Kui Põhja-Ameerikas oleksin ma väike mutter suures masinavärgis, siis Tartus võiks ma justkui midagi rohkemat korda saata. Siin tulevad ikkagi mängu mõned rahvuslikud värgid, mida ma lubasin vältida. Õpetada saab kõikjal. Aga minu jaoks on siiski kvalitatiivne vahe, kas ma panen oma energia (dramaatiliseks minnes võiks öelda – oma nooruse, akadeemiliselt kõige viljakamad aastad) mängu eesti või mõnede muude noorte heaks. Ja mida ma mujal ka ette ei võtaks, poleks sel ilmselt sellist mõju, nagu näiteks mõne Aristotelese teose eesti keelde tõlkimisel. Siia on muidugi kätketud oht takerdudagi sellistesse rahvuslikku populariseerivat laadi tegevustesse (tõlkimisse, korraldamisse, selgitamisse), mille kõrvalt erialaseks tegevuseks ei jää just palju aega – ma olen seda oma sõprade pealt küllalt näinud. Aga see oht on mõnesuguse selgroo olemasolu korral siiski välditav.

Vastu:
3. Selle peale võiks ju küsida, nagu mu hää sõber seda on teinud, et kas mul on selle Eestisse tulekuga ikka nii väga kiire. Omada töö- ja õpetamiskogemust kuskil mujal pole kindlasti miski, mis mööda külge maha voolaks. See võiks mu väärtust tõsta ka Tartu perspektiivis. Ja sellise kogemuse omandamiseks on Kanada ilmselt parem hüppelaud kui Eesti.

4. Ilmselt ei saa lõpuni mööda vaadata ka sellest, et Eestisse tulles mu sissetulek senisega võrreldes ilmselt kahaneks, Põhja-Ameerikas aga umbes neljakordselt tõuseks. See pole tingimata argument Eesti vastu, sest töökoormus on siin hoopis väiksem – see, mida Eesti peetakse ülekoormuseks, on Põhja-Ameerika mõttes täiesti keskmine või isegi väike koormus. Samas tundub mulle, et see Eestis nii levinud ülekoormatuse tunne pole tingitud niivõrd töökohustuste hulgast, vaid töökliimast, mis on endiselt üsna närviline ja kaootiline, ning mis pole kuidagi võrreldav Põhja-Ameerikas pakutava turvatundega.

Nii et sellised mõtted. Arvamusi?

Riin

London

Söön ühes Soho kohvikus oma igapäevast pärastlõunast võileiba, ning umbes kümne tunni pärast istun Tallinna lennuki peale. Oma Londoni elamused võiks järjestada umbes niimoodi:

Londoni südameks on kahtlemata METROO, ilma milleta selle hiigellinna vareringe jääks lihtsalt seisma. Ma pole varem nii mastaapse metrooga lähedalt kokku puutunud (Berliini ja Montreali metrood on selle kõrval poisikesed). Ja see jättis mulle oma kiiruse, loogilisuse, mugavuse ja esteetilisusega (vt. nt. vasakpoolne pilt, mis on tehtud muidugimõista Baker Street’i peatuses) suhteliselt sügava mulje. Hommikuti ma juba ette nautisin seda, kuidas ma tube’i istun ning päevauudised läbi loen. Metroo kõrval on mu lemmikud ka Londoni punased kahekordsed bussid, mille teiselt korruselt oli väga hea linna vaadata.

Minu erilised lemmikud on inglise PUBID oma toredalt vanamoodsate nimedega nagu “Kotitäis madusid”, “Pott ja Pada”, “Koer ja Kuningas” jne. Inimesed käivad hommikuti pubides English breakfast’i söömas (mis oma ligunenud ubadega pole minu maitse järgi) ning pärastlõunati võileibu söömas (mis viivad keele alla). Kuid õitsele löövad pubid peale kella viite, mil kõik see mees marsib otse kontoritest pubidesse õlut jooma. Poole kuueks on pubid nii puupüsti täis, et inimesed valguvad pubide ette tänavatele, kus nad joovad püstijalu, küünarnukk kõrvalseisja ribides kuni umbes kaheksani. See on iseenesest üsna lõbus vaatepilt, millesarnast kuskil mujal linnas (hoolimata sellest, et inglise stiili pubisid on kõikjal) ei kohta.

Parke on Londonis palju ning enamus neist ei erine meie parkidest. Seda suurem on üllatus, kui ümber nurga keerates leiad end järsku inglise AIAST, koos purskkaevude, pügatud põõsaste ja kõige muu selle juurde kuuluvaga. Selliseid üllatusi tuli mul paar korda ikka ette, ning need aiad on tõesti ilusad.


Ma pole varemalt pööranud erilist tähelepanu sellele, et KANADA allub Inglise kroonile. Mulle on see alluvussuhe tundunud enam-vähem formaalsena. Aga tuleb välja, et briti mõjud Kanadale on hoopis sügavamad, kui ma oskasin arvata. Üks põhjus, miks mulle London nii kodune tundub, võib vabalt olla see, et ma olen kogu inglise stiiliga (inglise stiilis arhitektuuri, mööbli, aedadega, jne.) Kanadas pidevalt kokku puutunud, ise sellest selgelt aru saamata. Tuleb välja, et kanadalased on inglise värgist vägagi põhjalikult sisse võetud. Ja selline mõju pole ainult ühepoolne, vaid viiteid Kanadale leidub Londonis kindlasti rohkem kui mistahes teistele riikidele-linnadele. Nt. Buckinghami palee kõrval on Kanada väravad, Trafalgari väljakul Kanada maja (vt. pilti), Londoni pilvelõhkujate ja kontorite linnajaos on hiiglaslik Kanada väljak, jne.

Ja lõppu veel mõned linnapildid:

Pubis

Istun Londonis lääneosas mingis pubis, joon õlut ja ootan Mihkli ja Katzi sõpra, kelle juures ma peaks tänase öö veetma. Londoni viimase aja suurim uudis on see, et eile algas 3-päevane metrootööliste streik, mis on selle hiigellinna liikluse pea peale pööranud. Samal ajal kui kohalikud busse ja taksosid ummistasid, avastasin mina skeptilise välismaalasena, et pooled metrooliinidest on siiski töös. Nii kui ma sõitsin pooltühjas metroos supsti kohale, siis mu võõrustaja loksub veel bussis.

Praegu on mul kolmas päev Londonis, aga ega ma seda linna eriti pole näha jõudnud. Ma olen peamiselt Londoni Ülikooli erinevate kolledžite vahet siblinud ning seepeale rongijaama tormanud, et enne tipptundi Oxfordisse tagasi jõuda. Esmamulje on see, et see linn on tohutult suur ning rahvast puupüsti täis. Nii et kui Berliin meenutab oma oleku poolest Chicagot, siis London on New Yorgi sarnane. Üldiselt on see linn vägagi sümpaatne. Kuidagi kodune. Osalt ilmselt seepärast, et mu keelebärjäär on siin isegi väiksem kui Kanadas. Kui nad seal saavad reeglina umbes peale 5 lauset aru, et ega ma ilmselt kohalik pole, siis siin võtab see isegi kauem aega. Ja jutt inglaste külmusest pole küll eriti õigustatud. Kui ma kuskil võileiba söön (nad oskavad tõepoolest teha suurepäraseid võileibu; mulle tundub, et ega nad muud eriti ei söögi) või õlle kõrvale raamatut loen, siis tuleb alati keegi uudistama, et mida ma ikka täpselt loen. Viimati oli selliseks uudistajaks väga elegantne inglise vanadaam koos väikse valge koerakesega. Ja osalt olen ma siin kiirelt kodunenud ilmselt seetõttu, et ma olen pidanud kohe algusest saati midagi tegema, kuhugi minema, kellegiga kohtuma. Nii et mul on jäänud ära see vaevaline sisseelamise osa ja muretsemine selle üle, et kuidas siin ikka täpselt minna ja tulla ja olla – ma olen pidanud kohe ujuma hakkama. Õnneks on mul võimalik seda linna ka veidi lähemalt vaadata, sest just eile otsustasin ma jääda siia nädala võrra kauemaks. Nii et kardetavasti kuulete te veel Londoni juttu…

Riin

P.S. Piltidega peab nüüd ootama, sest mul ütles allalaadimise juhe üles, tuleb kuskilt uus leida.

Oxford

Mingis mõttes pole Oxford kuigi erinev teistest Euroopa hiliskeskaegsetest ülikoolilinnadest, millest voolab alati läbi mingi jõgi. Samas muudab selle linna teistest erinevaks või erilisemaks tema ajalugu. Siin on igal sillal, hoonel, pubil ja pargil on oma lugu rääkida. Näiteks selle silla kõrval, kus minu maja asetseb, oli 13 sajandil Roger Baconi kabinet, kust ta pikksilmaga tähti uuris ning esimeste seas Aristotelest lugeda puuris. Ja üle sellesama silla kaks sammu edasi jalutades kohtab "Alice Imedemaal" kääbikuurgu. Oma professori näol on mul muidugi olnud suurepärane giid, sest ta pole siin mitte ainult õppinud, vaid ka üles kasvanud ning puistab neid lugusid varrukast. Mis mind Oxfordi juures veidi üllatas, on see, et ta on väga elus ja vilgas. Oxfordil on siiski väga konservatiivse ja isegi veidi kuiva ülikooli maine. Konservatiivsuse koha pealt võib see isegi tõsi olla, sest näiteks õppekavasid pole siin viimaste sajandite jooksul eriti palju muudetud. Aga kuiv see linn küll pole, vaid pulseerib samamoodi, nagu mõnikord Tartu (see on miski, mida ma näiteks Uppsalas kunagi ei kogenud). Eile õhtul kohtusin ma ühe ameeriklannaga, kellega Tom Cornellis koos õppis. Tema rääkis, et siin pidavat isegi kraaditudengid käima väljas mitu korda nädalas. Tundub, et Ameerika tippülikoolides seda eriti ette ei tule. Võib-olla see on lihtsalt ameerika värk. Ameerika standardite kohaselt on kõik eestlased paadunud peoloomad ja alkohoolikud.

Ja eile päeval viisid Sorabjid mind linna serval asuvale nõmmele jalutama. Mööda nõmme jooksev rada, mis viis mööda paarist igivanast inglise külast, oli imeilus. Inglise loodus on üldse väga võimas ja lopsakas, oluliselt lopsakam kui eesti loodus. Oxford on veidi külmem, aga Londonis saab väidetavalt isegi virsikuid kasvatada. Ja üleüldse on see maa väga ilus. Ja kuidagi väga tuttav. Mul on kogu aeg tunne, nagu võiks mõnest punaste tellistega majast iga hetk välja astuda Jeeves või Wooster. Ja see nõmm oli täpselt nagu Baskervillide koera loos.

Riin

Hästi säilinud akadeemikud

Ma olen ammu märganud, et omas vallas väga head või esmaklassilised akadeemikud-õpetlased-teadlased-filosoofid on kõik väga hästi säilinud, sellised iginoored. Silmad on neil säravad, vahepeal kohmetud ja sageli kavalad. Ma ei kujuta ette, millest see tuleb. Võibolla sellest, et nad on terve elu saanud tegeleda sellega, mis neile kõige rohkem meeldib ning selles ka tunnustust leidnud. Või vahest ka sellest, et nad on pidevalt ümbritsetud noortega, mis ei lasegi neil vanaks saada või noorust võõrastama hakata. Ja see minu professor siin on suurepärane näide. Ta on hämmastavalt erk ja avatud, õppimishimuline ja uudishimulik. Ta ei ole mulle kordagi proovinud mingit seisukohta või arusaama pähe määrida, vaid suudab minus tekitada tunde, nagu oleks antud küsimuses ekspert hoopis mina. Aga kui ta jutusoonele satub, siis rulluvad lahti nii laiahaardelised teadmised, et mul jääb suu lahti. Ja kui ma midagi põnevat või teistsugust satun ütlema, siis löövad ta silmad poisikese kombel särama, ta haarab mu ideest hammastega kinni ja ei lase enne lahti, kui me olema selle lõpuni (või ummikusse) mõtelnud.

Täna lugesin ma lõpuks internetist tema elulugu ning avastasin oma ehmatuseks, et ta hakkab vaikselt liginema 80-le. Seda pole küll mitte mingist otsast näha. Seda enam, et kui me täna eemalduva bussi peale jooksime, ei jäänud ta minust sammugi maha. See juhtus peale seda, kui me olime linnas reipal sammul teinud mitmetunnise jalutuskäigu. Ja temas on paljugi muud veetlevat. Näiteks oleme me päris palju rääkinud tema eelmisel nädalal asetleidnud käigust Kanadasse, Montreali. Mulle jäi mulje, et selle reisi kulminatsiooniks oli see, et ta kohtus doktorandiga, kelle uurimistöö tõestas üht väidet Ghandi kohta, mida tema on juba aastaid väitnud. Aga kui me sattusime täna koos tema tuttavate professoritega lõunat sööma, siis tuli nende jutust välja, et ta käis seal tegelikult mingit järjekordset austavat tiitlit vastu võtmas. Ja see pidi olema päris kõva tiitel, sest nagu ta sõprade naljadest välja tuli, pidas ta tänukõne 5000-pealise auditooriumi ees. Mulle ta seda muidugi tagasihoidlikult ei maininud.

Üldiselt on aeg-ajalt ikka kuradi hea selliseid inimesi näha. Ja see ei kehti muidugi ainult akadeemikute kohta. Ma mäletan, et kunagi pani mu Tartu Lootuse tänava korteri ustele ette värvilisi klaase üks klaasikunstnik, kes tegi seda tööd sellise armastuse ja põhjalikkusega, et ma leidisin, et mul on veel palju õppida. Nii et alati on inspireeriv näha inimesi, kes naudivad seda, mis nad teevad ja teevad seda hästi. Aga praegu kulus see inspiratsioon mulle kuidagi eriti ära.

Riin

Mu põhiline linnas käimise päev tuleb homme, aga mul on kogunenud juba nii palju pilte, et ma riputan mõned üles.

Oxford

Ma olen vahepeal jõudnud Inglismaale, täpsemalt Oxfordi. See reis on organi- seeritud ühe mu Kanada professori poolt ning selle tagamaa on peamiselt see, et kuigi nad Kanadas on kõik tegijad, on nad siiski üsna noored, nii et selleks et mul oleks edaspidi varnast võtta mõni tõsiseltvõetav soovituskiri, saadeti mind Inglismaale kuulsate sägade juurde. Selle reisi muutis minu jaoks algul veidi vastumeelseks see, et sel oli juures selline käsi-peseb-kätt maik. Selle eest, et vägagi kuulus professor – Prof. Sorabji – minu eest 10 päeva hoolt kannab, mind juhendab ning teistele kuulsatele sägadele tutvustab, aitan mina tal tasuta töö korras toimetada üht tema tõlgeteseeria teksti. Pealegi õnnestus mul mõne päeva eest endale hankida väike palavik ja nohu, nii et ma läksin lennuki peale üsnagi jalgu järele vedades. Nüüd on mu arvamus mõnevõrra muutunud. Arvestades, kui hästi mind senini on koheldud, olen ma valmis tegema hunniku tasuta tööd.

Kui ma eile hilisõhtul rongiga Oxfordi jõudsin, oli professor mul autoga vastas ning viis mu oma koju, kus ta naine mulle teed ja muud head-paremat pakkus ning mulle imemaitsva hommikusöögi kaasa pakkis. Seejärel viidi mind nende Thamesi kaldal asuvasse ruumikasse külaliskorterisse (vt. ülemist pilti), mille raamatukogu on selline, et ma võiks siia kuudeks laagrisse jääda. Täna hommikul arutasime me 3-4 tundi mu dissertatsiooni üle, käisime lõunal ja ülikoolis ühel seminaril ning seejärel läksime tagasi tema koju, kus ta naine oli valmistanud imemaitseva inglispärase kolmekäigulise õhtusöögi. Nii et ma tunnen ennast nagu kuninga kass.

See seminar ülikoolis oli omaette elamus. Me jõudsime veidi hiljem ning kui me olime maha istunud ja ma sain mahti ringi vaadata, siis tabas mind üks üllatus teise järel, et “oh, see on siin” ja “oh-oh, see on ka siin” ja “oh sa poiss, ma ei teadnudki, et see on ka Oxfordis”. Sellist plejaadi kuulsusi pole ma varem korraga ühes ruumis näinudki. Kuid veelgi suurem elamus on ülikoolilinnak ja see linn üldse. Sest see on i-m-e-i-l-u-s. Aga sellest linnast ja ülikoolist räägin ma homme täpsemalt.

Riin