HÄÄD UUT!

KALENDER SAHVRI UKSEL NÄITAB
OMA VIIMAST LEHTE
MA VAATAN MÕTTES KORRAKS TAGASI
KUID HOOPIS ENAM ETTE
EI OLE NUKRAMEELNE MA, MIKS PEAKSIN
NÄED - VEINIKLAASI VÕTAN KÄTTE
NING SOOVIN KÕIGIL' TEIL, KES KUSKIL
VAID AINULT HÄÄD SIIN OMA MÕTTES
SIIS KLAASIST VÕTAN SÕÕMU, KAKS
ÜKS VÄIKE MÕTE PUURIB KUKLAS
KALENDRIT UUT SIIN HÄDAST' VAJAN MA
ILM MUIDU TUNDUB PÄRIS HUKAS
JUST NAGU ISLANDIL, KUS EILNE PANKUR PÜÜAB KALA
VÕI LÄTLASEL, KEL SÄÄRED, RÄÄKIMATA SUKAST
ON TÄNA JUBA PÄRIS LOOTUSETULT TÜHJAD
JA II-EM-EF ON KINNI HAARAND TUKAST

Emban, Peep

Jõulutundest

Jõululaupäeva öösel sõitsin Rakverest tagasi Tallinna. Tuiskas kergelt, teisi autosid oli vähe, mõtted uitasid edasi-tagasi - ühesõnaga selline meeldiv, mitte väsitav ning veidi lummav autosõit. Raadio oli mul Soome peale keeratud ja sealt tulid vanad ning rahulikud jouluiskelmat. Vahepeale rääkis raadiojuttu meeldivalt sugereeriva hääletooniga saatejuht, kes vestles saatesse helistajatega. Ja erinevalt Eesti raadiojaamadesse helistajatest, kes on ju sõltuvalt jaamast kas mingid totaalsed põmmpead või siis hädaldavad vanainimesed, olid need soomlased igati tavalised ja normaalsed inimesed, kes tuletasid oma kunagisi jõulutundeid meelde. Hakkasin siis mõtlema oma jõulude peale ja neid tagasi kerima ning ma jõudsin välja kuskile väga ammusesse aega, kui ma võisin selline 4-5-ne olla. Ja mitte Jõuluvana polnud mängus ning isegi mitte kingitused, vaid see, kuidas ma oma isa kukil vanaema Nuiamäe talust paarisaja meetri kaugusel sugulaste tallu matkasin. Muidugi oli ilm karge ja lund palju, mis isa taldade all krudises, nagu ikka lapsepõlvetalvedel, aga mulle tuli hoopis meelde tähistaevas, mida ma seal kukil olles ja pead kuklasse ajades nägin. See oli uskumatult suur ja võimas, täis miljoneid säravaid tähti ja sügavmusta pimedust nende vahel. Vaevalt, et ma toona mingit arusaamist universumist ja kõiksusest ning muust sellisest omasin, aga tagantjärele mõteldes võis mingisugune esimene kogemus inimese väiksusest ja looduse ning ilmaruumi suurusest ning selle salapärast sündida küll. Muidugimõista olen ma võimast ja vähemvõimast tähistaevast näinud küll ja küll, viimati oktoobris mägedes, kui ühel selgel ööl üles vaadates tekkis tunne, et kohe-kohe imeb see su kõige täiega oma suursugusesse lõputusse, aga praegu tundub, et isa kukil nähtu on minu sisse jätnud kõigist ülejäänutest kõige võimsama emotsiooni. Kas sellepärast, et see oli esimene? Või sellepärast, et ma olin siis lihtsalt füüsiliselt väiksem kui praegu ja ilmaruum sellevõrra suurem? Või olen lihtsalt selle asja nüüd enda jaoks suureks mõtelnud? Tegelikult polegi see ju tähtis. Tähtis on see, et ma sain kätte jõulutunde, ja ilmselt vägevama, kui paljude varasemate jõulude ajal...

Terv., Peep

PS! Aga nagu sellelt pildilt näha võib, elab Jõuluvana, vähemalt see, kes sel aastal Ulfi peret külastas, siin Pääskülas.

Jõulud

Viimasel ajal on selle blogi lugejate hulk oluliselt tõusnud, nii et mul pole aimugi, kellele ma täpselt kirjutan. Aga igatahes soovin teile kõigile häid pühi! Tehke midagi mõnusat.

Ja hea meelega saadaks Eestisse jalust ära veidi lund, sest seda on siin lumetormises Kanadas ilmselgelt liiga palju.

Riin

Plaanidest

Kuna see blogi on juba saanud mitte ainult muljete, vaid ka info jagamise kohaks, siis ma räägin kaks sõna oma plaanidest.

Sel aastal jään ma niisiis jõuludeks Kanadasse, mis on mulle esimene kord olla kodust eemal. Algselt sai selline otsus vastu võetud seetõttu, et me pidime Peebuga kohtuma kohe jaanuari algul Chicagos. Ja ainult nädala nimel lendamine tundus kuidagi asjatu (tol hetkel mõtlesin ma isegi oma ökoloogilise jalajälje peale). Nüüd lükkus Chicagosse minek paar nädalat edasi, ja ma täpselt ei teagi, miks ma viimasel hetkel ümber ei otsustanud ja koju ei sõitnud. Ilmselt on sel tegemist midagi mu jäärapäisusega. Jõulude kodust eemal veetmise ümber ringleb palju müüte ja ma tahaks selle omal nahal järele proovida. Midagi on selles natuke pelutavat, sest siin sajab laia lund ja kõik on väga jõululik, London jääb järjest tühjemaks ja homme sõidavad minema ka minu majakaaslased. Teisalt on selles omaette olekus ka midagi ahvatlevat. Mul pole ammu olnud aega rahulikult asjade üle mõtelda ja igatseda. Nii et kuigi ma olen eemal, olen ma võibolla rohkem kohal, kui Eestis olles. Uueks aastaks sõidame Toomasega Montreali, kus meil mõlemal on sõbrad. See tundub täitsa tore, sest ma hea meelega vaataks lähemalt nii Nici perekonda kui ka linna ennast, millega ma senini olen veid põgusalt tutvunud.

Ja jaanuari viimasel nädalal kohtume me Magda ja Peebuga Chicagos. See Chicagosse minek on küll mu isikliku jäärapäisuse tulemus. Mingil hetkel olid kõik mu kallid professorid selle plaani vastu (üks neist kirjutas lausa 5-leheküljelise meili, miks see pole hea plaan). Nende vastuseisu peamine põhjus oli see, et mul pole seal õigeid tingimusi (s.t. inimesi, kes tegeleksid sama valdkonnaga ja suudaksid mind juhendada), ent ma kaldun arvama, et tegelik põhjus oli nende kartus, et ma lähen “käest ära”, ei tegele oma väitekirjaga. Paar kuud tagasi selgus, et ma ei saa Chicago ülikooli ametliku külalistudengi staatust (selleks oleks olnud tarvis täita hunnik dokumente, millega ma olin lootusetult hiljaks jäänud). Selle peale mu juhendaja (seega Henrik) millegipärast leebus ja leidis, et ma võin ju siis minna Chicagosse ka lihtsalt niisama. Igatahes saab see põnev olema, sest ma pole kunagi varem elanud suurlinnas ja ma pole seda kunagi varem teinud koos Peebuga ja Magdaga.

Ja uus plaan, millest ma pole jõudnud eriti rääkida, on see, et suvel (ilmselt juunis) sõidan ma paariks nädalaks Londonisse (täpsemalt Oxfordisse). Kuigi ma élan samanimelises linnas juba mitu aastat, pole ma seal varem käinud. Seal on üks tuntud professor, kes tegeleb sarnase valdkonnaga, mis mina, ning Devinil õnnestus teda veenda võtma mind paariks nädalaks oma juhendatavaks. Vot nii. Muidu on kõik samamoodi ja suve olen Eestis.

Ma loodan, et teil on kõik ilus ja lund sajab,
Riin

Tähelepanu kontroll

Leia neilt kahelt pildilt VÄHEMALT viis erinevust! Vastused palun siia kommentaaridesse. Õigesti (loe: teravmeelsete) vastajate vahel loosin võib-olla välja mõned auhinnad :)

Terv., Peep

Kanada: töötamisest

Reedel sai otsa minu nädala jagu väldanud esseede parandamise periood (mille käigus ma kirjutasin muide 60 lk (!) kommentaare). Seepeale on sobilik kirjutada järgmine võrdlev lugu töötamisest. Joomise kõrval on töötamine teine oluline erinevus Kanada ja Eesti vahel, mis otsemaid silma torkab. Tundub, et peamine erinevus on jällegi suhtumises.

Esiteks on põhja-ameeriklaste suhtumine töösse üllatavalt kaine ja realistlik. Ameerika pole enam sugugi “kõigi võimaluste” maa ning “postipoisist miljonäriks” ideaal iseloomustab pigem Eestit kui Ameerikat. Karjäärivalikud tehakse üsna varases nooruses, millele järgeb aastatepikkune töö. Ja tundub, et kui sa oled mõnele (kasvõi näiteks ametniku) kohale jõudmise nimel aastaid pingutanud, siis oskad sa antud kohta ka rohkem hinnata ja hoida. Oled rahulolevam. Ja Eesti on nii väike. Kui sa end mõnes vallas veidigi liigutada viitsid, siis on väga lihtne saada “eksperdiks”. See võib tuua kaasa “staaristumise” fenomeni (s.t. tekib tunne, et sa oledki kõva tegija) või ebarealistlikud ootused oma tuleviku suhtes (s.t. tekib tunne, et heale kohale saab jõuda ka ilma vastavate teadmiste ja kogemusteta). Ja ennekõike võib see kaasa tuua rahulolematuse. Kunagi tegi üks Katzi šveitslasest ja ajakirjanikust sõber intervjuu Katziga, kes oli 25-aastane eralasteaia juht, minuga, kes ma olin 25-aastane õppejõud ja Mihkliga, kes oli umbes 26-aastane finantsjuht. No ja mis siis sai? Katz põgenes mingil hetkel konservatiivsesse Šveitsi ja mina olen Kanadas ning tunnen, et nüüd, peale 2 aasta möödumist, võiksin ma jälle õpetama hakata ja mul oleks isegi midagi öelda.

Teiseks on põhja-ameeriklased kuradi efektiivsed. Nagu joomise, nii iseloomustab neid ka töötamise puhul vastutus- ja mõõdutundlikkus. Kõik teevad oma töö ära, aga keegi ei tee ületunde. Peale tööpäeva lõppu suletakse uks ning minnakse oma pere või hobide juurde või spordisaali. Seejuures pole siin sugugi palju briljante, neid võib Eestis hoopis sagedamini kohta. Aga siin on tugev keskmine. Tundub, et Eestis (või vähemalt akadeemilises maailmas) valitseb kaks äärmust: ühed on ülekoormatud ja ületöötanud ning teised panustavad ennast võimalikult vähe. See ei too kaasa ilmselt kõige suuremat efektiivsust. Vot nii. Sel teemal on muidugi oluliselt rohkem aspekte, aga praeguseks piisab.

Riin

Ja reedel toimus meie osakonna bändi "Department" kontsert, millega sai üksiti otsa peoperiood. Kas pole mitte suurepärane pilt..

Hommikusöök

Ja mina kohe pean teiega jagama oma tänase hommikusöögi muljeid. Nimelt on neil siin tore komme (mille ma kavatsen Eestisse kaasa tuua) korraldada kursuse lõpul tudengitele pidu, mis reeglina tähendab õhtusööki professori juures või kusagil linna peal. Ja täna hommikul kogunesime Johni juurde, et lugeda veidi Aristotelest ja kursus kokku tõmmata. Kuna see toimus 11.30, siis ma kujutasin ette, et tegemist on hommikusöögiga. Aga kui ma suure ähmi ja tühja kõhuga kohale jõudsin, siis juhatati mind kööki, kus ootas jääkapist võetud aurav Absolut Vodka ning vaagen musta leiva ja kalaga (suitsulõhe ja -heeringa ning kaaviariga). John oli nimelt seisukohal, et need Aristotelese tekstikohad, mida me lugema pidime, on niivõrd segased, et neid ei saagi päris kaine peale lugeda. Ja peale seda kolisime me koos suurepärane valge veiniga elutuppa kamina äärde Aristotelest lugema, peale mida ootas meid söögitoas valge laudlinaga kaetud laual gurmaanlik lõunasöök. Ma tean, et John oskab üllatada, aga see oli üle minu igasuguste ootuste. Sest seda ei osanud ma kuidagi ette näha, et professor (küll ainult Johnile omase elegantsusega) mulle hommikul kell 11.30 viina pakuks.

Riin

PS. See teie leheriisumise jutt on järele mõeldes ikka üsna uskumatu. Siin on lumi põlvini, nagu ikka.

Suur Eesti

Tegin täna tööringi Tallinn-Tartu-Võru-Tartu-Tallinn. Ja ma pean tõdema, et Eesti on ikka väga suur riik. Seda just ilma mõttes, sest kui Tallinnas pole lume haisugi, siis peale Paidet hakkas pilt muutuma ning Tartu oli juba jõuluselt lumine. Peale Kambjat läks aga asi lausa muinasjutuliseks: päike hakkas paistma, teede ääres olid poolemeetrised hanged, kuused pakult lumemütse täis ja põldudel paistsid vaid üksikud pikemad kõrred läbi paksu lumevaiba välja. Ilus oli! Ja meie Tartu kontoris rääkisid inimesed, kuidas nad nädalavahetusel lumememmesid tegid, näitasid pilte ja võrdlesid, kes suurema ehitas. Paistis, et see oli mingi Tartu selle nädalavahetuse hitt-tegevus. Ning kui nad küsisid, et mida mina siis Tallinnas tegin, ei uskunud nad mind, kui ütlesin, et ...riisusin muru. Aga just seda ma tegingi, koos Riinu emaga, kes kogu Randvere klantsima on löönud ja nüüd oma sunnitud füüsilist tegevusetust tuli Pääskülla välja elama. Mis oli temast väga kena, sest seoses mägedes ja Floridas hulkumisega jäid minu aias sügisesed kraapimistööd täiesti unarusse. Igatahas sai tänu Riinu emale umbes viiendik aiast viisaka väljanägemise, aga eks see pisut kummaline oli detsembris lehti ja okkaid riisuda ning sodi kottidesse toppida. Ja tartlastel, kes samal ajal elu eest lund kokku mätsisid, oli ilmselt tõepoolest raske uskuda, et kahe tunni autosõidu kaugusel ilm nii erinev oli. Mulle igatahes tundus, et nad ei jäänudki mind lõpuni uskuma ja arvavad siimaani, et ma aasisin nende kallal...

Terv., Peep

Montreal

Ma olen sattunud peopöörisesse. See algas õigepoolest tasakesi. Kõigepealt saabusid kutsed mõnele vähem olulisele üritusele. Kui ma olin neile jaatava vastuse andnud (sest mõnel peol peab ju ikka käima), siis saabusid kutsed olulistele pidudele, kust oleks üsna ebaviisakas kõrvale hiilida. Nii et praeguseks on mul seljataga 5 pidu enam-vähem jutti ja 4 on veel ees. Ja toss on üsna väljas ja puhtad riided otsakorral. Igatahes sattusin ma sellega seoses ka paariks päevaks Montreali. Nimelt toimus sel semestril videokursus koos Montrealis asuva McGilli ülikooliga. Ja kursuse lõpul sõitsime me Montreali, et need ekraanil nähtud inimesed oma silmaga üle vaadata ning pidada viimane loeng ja loomulikult pidu.

Montreal on Kanada kõige ägedam linn. Ja tundub, et see kehtib ka inimeste kohta, sest ma just tuvastasin, et kõik mu kõige paremad sõprad siin Kanadas on kuidagi seotud Montrealiga, kas sealt pärit või seal mõnda aega õppinud. Montreali ja Toronto vahel valitseb umbes samasugune pinge nagu Tartu ja Tallinna vahel. Montreal peab end Kanada intellektuaalseks keskuseks, samas kui Torontos on raha ja võim. Torontoga võrreldes, mis asub ikkagi Ameerika piiri ääres, on Montreal hoopis euroopalikum. Ta pole küll puhas prantsuse linn, vaid poolelgi ingliskeelsne, ent seal on ilmselged prantsuse mõjud. Seal on hunnikutes pisikesi pransuspäraseid kohvikuid, valgete laualinadega restorane ja kitsaste treppidega hotelle. Samas pole seal prantsuslikku … hmm… arrogantsust, vaid atmosfäär on pigem tartulik või berliinilik, väga lahe ja tsill. Soovitan.

Aga nüüd olen ma juba üle tunni hiljaks jäänud järjekordsele peole. See peaks olema keskaja temaatiline kostüümipidu Henriku auks, kes sai just korraliseks professoriks (mis sisuliselt tähendab, et kui ta just mindagi kriminaalset ette ei võta, siis on teda elu lõpuni võimatu vallandada). Aga homme magan end välja ja kirjutan järjekordse Kanada ja Eesti analüüsi.

Riin

See pilt on tehtud McGilli äärmiselt elegantses ülikoolilinnakus

Kanada: joomisest

Senini olen ma siinse osakonna dokotrantide seas olnud ainus eurooplane, aga sel sügisel oli siin ka üks rootslane, kellega ma sain heaks sõbraks, ja kes just täna sõitis minu nördimuseks tagasi Uppsalasse. Igatahes oleme me temaga arutanud üksipulgi Kanada ja üldisemalt Põhja-Ameerika iseärasuste üle. Kanada ja Eesti vahel on mitmeid erinevusi, millest ma senini pole kirjutanud.

Esiteks, joomine. Ma mõtlesin üsna pikalt järele, kuidas joomisega seotud erinevust sõnastada ja tundub, et kõige täpsem oleks öelda, et üldine suhtumine on hoopis teine – joomine pole siin omaette teema. Eestis see on teema ja võiks öelda, et see kuulub mingil kombel rahvusliku identiteedi sisse. Sest mingil kombel on harjutud sellega, et eestlus (või vähemalt intellektuaalsus) on seotud teatud joomarlusega (või vähemalt kalduvusega joomarlusse). Vahingu päevaraamatud kirjeldavad väga ehedalt seda, kuidas eesti intellektuaalid ägavad loominguliste ja/või isiklike vaevuste all ning pidutsevad nii, et maa must. Kanadalased ei saaks seal kirjeldatust ilmselt aru. Nad ei saaks aru, mis võlu võiks olla selle kirjeldamises, kuidas keegi libiseb mööda öist Tartut, ühes käes elegantselt tolknemas avatud šampanjapudel ja teises kustuv sigarett. See poleks neile ilmselt ei cool ega mitte-cool, aga see läheks neist lihtsalt mööda. See ei tähenda, et nad siin üldse ei jooks. Joovad muidugi. Aga kõigi nende aastate jooksul pole ma kohanud ega kuulnud kellestki, kel oleks mingitki sorti probleeme alkoholiga. Tundub, et neil puudub murede-klaasi-uputamise, pildituks-pidutsemise või tsükli kontseptsioon kui niisugune.

Pole selge, millest see erinevus tuleb. Igatahes ei saa see erinevus tulla kliimast. Me just Roometiga arutasime selle üle, kuidas Kanada lükkab ümber selle Eestis (ja muidugi Soomes) valitseva müüdi, et pimedus ja külmus ajavad põhjamaalase jooma. Siin on täpselt sama kliima, sama külm ja sama pime ning neil pole isegi Eesti valgeid suvesid. Aga millegipärast neid see jooma ei aja. Võibolla pole neil selliseid hädasid, mida alkoholi uputada. Mingis mõttes on keskmine põhja-ameeriklane väga “terve”, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Nad teevad kõvasti tööd ja kõvasti sporti ning on üldse selliseid roosad ja rõõmsad. See kõik on ju tore. Aga vahepeal, tuleb tunnistada, tundub see “tervislikkus” mulle ka kuidagi kahtlane, kuidagi ebareaalne. Aga sellest räägin ma pikemalt mõnel teisel korral.

Riin

Lumeuputus

Kui kuskil kõlas uudis, et pühapäeval sadas ühe päevaga alla pool kuunormi sademeid ehk lund, siis Pääskülas oli kindlalt tegemist vähemalt kuunormiga. Minu garaaži allasõidutee ülemine ots oli täiesti triiki lund täis, mida mu silmad ei mäleta siis elamise algusest peale. Ausalt öeldes pole ma oma kaevamistöödega praegusekski veel garaaži ukseni jõudnud, olen umbes poole peal, aga tänava äär on puhas. Magda ei saa päris hästi aru, mis toimub, sest vahepeal ei ulatu ta jalad põhja ning ta vaeseke jäi mõned korrad kõhu peale kinni. Siis oli hädaldamist palju... Aga iseenesest on see ju lahe - siin on väga ilus ja on isegi natuke kahju, et ilmaennustuse järgi sulab see kõik nädala lõpuks ära. Ilmselt ma siiski ei jõua seda sulamist oodata, sest pean enne oma auto kätte saama. Et siis pole midagi muud teha, kui aga minna jälle kaevama. Ja tõesti - kord kahe-kolme aasta peale ma kirun, et mul selline allaseõidutee siin on. Võite isegi arvata, et täna on üks nendest kordadest...

Terv., Peep

Sõbrad Kanadas

Möödunud nädalal oli paar päeva Londonis Roomet, kes pidas ülikoolis ettekande, kohtus fännidega (s.t. tudengiga, kes oli läbi lugenud kõik tema artiklid) ning kolas minuga mööda linna. Minu esmamuljet Kanadast varjutas omal ajal ilmselt teadmine, et ma pean siin maal 4 aastat elama, nii et minu pilk ei olnud kuigi selge. Võibolla seetõttu olen ma jätkuvalt veidi üllatunud selle üle, et kõik, kes on mulle siia külla tulnud, on pidanud Kanadas mõnusalt koduseks paigaks ning leidnud, et isegi London on omamoodi ilus ja armas linn. Viimane on eriti imelik.

Ja üldiselt on tore vaadata seda, kuidas mu Kanada ja Eesti elu on hakanud tasapisi põimuma. Kuigi Mihkli külaskäigust on möödas üle aasta, küsivad mõned inimesed enne suuremate ürituste toimumist ikka ja järjekindlalt, et kas Mihkel tuleb ka. Ja kui ma pidasin paar nädalat tagasi Devini asemel ühe loengu, siis küsis täiesti tundmatu tudeng loengu lõpul, et kas ma olen Toomase sõber. Ja tuli välja, et ta pidas tõepoolest silmas Toomast, kelle malemängu ta oli pealt vaadanud ja tähele pannud, et meil on sarnased aktsendid. Ja nüüd leidis Roomet, et kanadalastega võiks edaspidigi koostööd teha, mõned neist Eestisse vedada ja ise veidi pikemaks ajaks Kanadasse tulla. Nii et paistab, et eestlased ei jäänud omal ajal Kanadasse pidama lihtsalt juhuslikult, vaid mängus on mingi loomupärane sobivus.

Riin

Everglades

Viimasel päeval pidime Mehhiko lahe äärest hakkama tagasi Florida idarannikule sõitma. Aga selle tee peale jääb kuulus Evergladesi rahvuspark, kus nendes nn soodes elab hunnikute viisi alligaatoreid, madusid ja muid elukaid, ja kus sõidetakse ringi nende CSI Miamist tuttavate soopaatidega. Kõigepealt tegime aga peatuse 10 000 saare kaitsealal, mis on Florida edelanurgas ja kus tegelikult pidi aerofotode järgi olema loendatud 14 000 kuni 16 000 saart, sõltuvalt siis sellest, kas tegemist on tõusu või mõõnaga. Saarte vahel - kus kasvavad mangrooviapuud ja pesitsevad pelikanid, kured ja tuhanded muud linnuliigid, ja kus vees elavad delfiinid, manateed, kelle eestikeelset vastet ma ei tea, aga kes näevad välja nagu hülge ja morsa ristsugutis ning muidugi igat sorti kalu - tegime sooja tuule käes mõnusa pooleteisttunnise laevaretke. Nägime paarinädalast delfiinititte, keda tema ema ja amm ujuma õpetasid. See oli tore ja haarav vaatepilt ja ega delfiinid ei olnud ka eriti häbelikud, vaid lasid ennast ja oma oskusi üsna lähedalt jälgida.

Teel itta Miami poole tegime peatuse ühes teeäärses loomafarmis, mille omanik näitas meile uhkelt oma asukaid. Pisikese alligaatoribeebi hambad on nagu koerakutsikal ja näksida armastab ta samamoodi, aga üks papagoi, kes rõõmsalt "hallo!" hõikas ja õla peal turnis, tahtis mu prillid nahka panna. Teine oli pisut rahulikum tüüp ja tundis end Riinu õla peal üsna koduselt. Igaks juhuks tegime veel ka ühe soopaadimatka ja see oli võrreldes eelmise korraga hoopis põnevam. Paadi piloot ja üksiti ka giid oli Ernesti nimeline indiaanlane, kes kutsus keset sood paadi juurde ühe päris priske alligaatori, keda ta siis meie nähes saiaga toitis, tema hambaid näitas ja lõua alt veest välja sikutas. Tema jutu järgi ei kartnud indiaanlased kunagi alligaatorid, kellest sai ikka jagu, aga vaat maod, keda seal pidi elama ka sadu sorte, üks mürgisem kui teine, vaat neid pidid põlisasukad pelgama. Soosaare juures vana indiaaniküla paigas elasid tal pesukarud, sellised lahjemat sorti soopesukarud ilmselt, kes meie saabudes rõõmsalt vastu vudisid ning süüa norisid. Riin sai nendega päris sõbraks, eriti ühega, kellel vaid kolm käppa oli. Aga ega see ime pole, sest ta ju seal Londonis üritas ka ühte tagaaia pesukaru ära kodustada.

Viimase öö olime Fort Lauderdale'is, kus ookean üllatas meid sellega, et oli lainetamise pea-aegu järgi jätnud. Istusime seal kaldaliival, loksus teine tasa, nagu meie kodumeri, täiskuu oli kõrgel ja selja taga käis suurlinnamelu. Oli kuidagi hea ja ei teadnud Riin, et Londonis ootavad teda lumehanged, ega mina, et Tallinnas on -3. Seekord oli siis sedamoodi...

Terv., Peep
















Delfiinidega on see lugu, et pärast lapse sündi tõmbab isadelfiin uttu ja kolm aastat tegelevad uue veeasukaga vaid naised ehk siis ema ja amm. Alguses ei pidavat delfiinititt isegi mitte pöörata oskama ja seepärast ujuvadki nad ringi nii, et ema ja amm kahel pool, ning titt keskel.























Üks papagoi minu prille närimas ja teine Riinuga tõtt vaatamas.























Indiaanlase Ernesti alligaatoripeletis, kellega kohtudes tuleb hoida talle otse nina alla. Alligaator pidavat nimelt nägema ainult külgedele ja kui sa tal ees oled, siis pole sind lihtsalt tema jaoks olemas.















Riin ja tema sõber pesukaru.

Rannaelu

Oleme end sättinud Mehhiko lahe äärde, eile ööbisime Veneetsias ja täna jõudsime – läbi Peterburgi nimelise linna – Naapolisse, kus me olime ka oma märtsikuisel Florida matkal ja siis ei oleks küll osanud arvata, et me sama aastanumbri sees siia tagasi satume. Üldiselt on meist saanud parajad rannainimesed, varbavahed on meil pidevalt liiva täis, juuksed soolasest veest krussis (minul) või turris (Peebul) ning ihu sokolaadipruun. Ja mida päev edasi, seda laisemaks ja rahulolevamaks me paistame muutuvat. Täna hommikul püüdsime asjalikkust üles näidata ja sõita Florida soodesse vaatamisväärsusi vaatama, ent siis leidsime, et kiiret meil ju kuhugi õigupoolest pole ja samahästi võime ju ka rannas vedeleda, päikeseloojangut vaadata (seda ju ookeani kaldalt ei näe) ning pikalt ja mõnusalt süüa. Naapoli ehk Naples on Florida väike pärl. Erakordselt ilus, mõnus ja hedonistlik linnake, mis paistab silma kunstigaleriide ja tasemel restoranide rohkuse poolest. Ja ka kesköö paiku on väljas veel umbes 26 soojakraadi, õhk on pehme ja paks ning tuul mõnusalt soe. Siin pole eriti raske laisaks minna..

Riin















Selliseid pea inimtühje rande oli ookeani ääres miilide kaupa. Ja mina veel mõtlesin, et sellist luksust võib kohata küll Eestis, aga mitte Miamis.
















Lainetes hulpimisele lisas kindlasti põnevust see, et see on sutsu ohtlik. Kõik rannad olid täis õpetlikke jooniseid selle kohta, kuidas hoovusest välja ujuda või – kui see ei õnnestu – ennast lõdvaks lasta ning oodata, et laine sind kaldale uhuks. Igatahes kilkasime Peebuga mõlemad nagu teismelised kui laine meil üle pea käis ning põlved punetama kriipis.















Sellises imeilusas kohas ööbisime-jõime öösel veini-sõime hommikul croissante paar päeva tagasi. Kui keegi peaks Floridasse minema, palun küsige meilt nende visiitkaart, asi on seda väärt.















Päikeseloojang Napolis. Klassikaline.















Need oma väikeste kätega korjatud karbid ootavad transporti Randverre.

Cape Canaveralil

Umbes kuue tunni pärast stardib Kennedy kosmosekeskusest oma järjekordsele missioonile kosmosesüstik „Endeavour“. Kui me Riinuga Canaverali neemelt täna õhtul lahkusime, kogunesid seal juba inimesed, kes süstiku starti uudistavad. Kennedy keskuse külastamiseks oli poolest päevast ilmselgelt vähe. Jõudsime ära näha selle suure hoone, kus kogu seda raketivärki kokku pannakse, samuti näidati eemalt juhtimiskeskust ja muidugi ka stardiplatvormi, kus „Endeavour“ juba kenasti ootevalmis oli. Tõsi, teda näidati suht kaugelt, aga siiski. Ka seda kolakat transportööri, millega stardivalmis süstik koos kogu kupatusega stardiplatvormile viiakse, ja mis on jalkaväljaku suurune, näidati üsna ligidalt. Astronaute, kes homme hommikul rahvusvahelisse kosmosejaama kemmergut ja muidu torusid parandama lähevad, meile aga ei näidatud. Seega autogramme ei saanud. See-eest käisime Apollo-programmi majas, kus esimese Kuu-missiooni stardihetke järellavastust etendati täies suursugususes. Kõik ekraanid sähvisid, numbrid jooksid edasi ja tagurpidi, raadiokõnelused kaikusid kontrollkeskuses ja isegi selle aknaklaasid värisesid ning raketimoootorite valgus paistis sisse. Lõpuks kostus valjuhäälditest ülevat-innustavat patriootlikku muusikat ja vähemalt osad meie kõrval seda vaatemängu nautinutest kirvendas silmanurgas pisar ning selg oli uhkusest oma riigi võimsuse üle üsna sirge…











Apollo-programm ongi ilmselgelt Kennedy kosmosekeskuse külastuskompleksi süda. Eks see on ju arusaadav ka, sest see oli ja on NASA au ning uhkus. 12 meest, kes Kuul on käinud, on ju kõik ameeriklased ja midagi nii suurt pole siiamaani kellelgi vastu panna. Nojah, venelased käisid küll esimesena ilmaruumis, ja see on jänkide jaoks ilmselgelt mõru pill tänagi, aga Apollost pole keegi siiani midagi vägevamat teinud. 2020 tahavad ameeriklased uuesti Kuule minna ja viis aastat hiljem esimese Marsi-missiooni teele saata, aga vahepealne aeg pole olnud kellegi jaoks väga revolutsiooniline. USA süstikuprogramm küll tööötab, aga viimaseid kuid, venelased proovisid ka omal ajal midagi sarnast, aga see kukkus täiesti läbi. Kõik muud ettevõtmised, kaasa arvatud rahvusvaheline kosmosejaam, on vähemalt lihtinimeste jaoks suhteliselt väheatraktiivsed ja isegi arusaamatud. Saada inimene aga Kuule, rääkimata Marsist, ja sa oled jälle kõikide jaoks tegija. Ja tegija peab üks ameeriklane ikka olema, sest muidu poleks Ameerika ju number üks maailmas.

Terv., Peep

Saartel

Mulle oli alati jäänud mulje, et Florida idarannik on üks pikk ja lage rand, mis ulatub alt Miami Beachist üles Cape Canaveralini välja. Ja et ranna äär on palistatud kõrgete majadega, mille ümber metsiku looduse jaoks kohta pole. Tegelikult on siin väga palju saari, mis on pikad ja kitsad kui soolikad ja kus leidub mille ja miile düüne ning sisemaa poole jäävates laguunides mangrooviatihnikuid ja pisikesi madalaid saarekesi mitut sorti pelikanide ning muude lindude pesitsuspaikadega. Maju on muidugi ka, ja päris palju, aga enamasti on need villad, kuigi sekka leidub ka pisut kobedamat fassongi Mustamäe-tüüpi kortermaju. Aga mööda neid saari kulgevat kitsast maanteed pidi sõitmine on aeglane ja mõnus, seda enam, et parke ning meeldivalt hõredalt asustatud avalikke randu on iga mõne miili tagant. Seal saab siis peatuda, siis pisut liiva peal jalutada, külili maas raamatut lugeda ja vahepeal lainetega jõudu katsuda. Lained on aga tõeliselt vägevad, sest nad tulevad kuskilt kaugelt Atlandi keskelt, jõudes siia ilma väikseimagi takistuseta.

Täna leidsime endale öömajaks motelli, mis asub otse ookeani kalda peal düüni otsas. Taevas on täiskuu ja ookean kohiseb vägevalt. Cape Canaveralini pole maad enam rohkem, kui tunnike sõitu ja homme plaanime seal ühe poolpäeva veeta, et NASA külastuskeskuses tiir teha ja vaadata kohta, kust 40 aastat tagasi saadeti Kuu poole teele esimene Appollo-missioon. Ja kust ülehomme peaks plaani järgi startima järjekordsele missioonile kosmosesüstik "Endeavour". Igatahes võiks see olla päris põnev, ja me arutasime Riinuga, et vähemalt sõber Raul võiks olla päris kade, teades tema kiindumust kõigesse sellesse, mis on seotud Kennedy kosmosekeskuse ja NASA-ga üldse. 

Terv., Peep

Florida

Peab ütlema, et Floridas Ameerika majanduskriis veel kuidagi välja ei paista. Eriti siin West Palm Beach'i kandis, kuhu me tänaseks jõudnud oleme, ning kus - nagu motellipidaja meile eile õhinal teatas - elavad Ameerika kõige rikkamad inimesed (nt. hr. Trump ja sõbrad). Valged või pastelltoonis villad sirguvad kõrgustesse, villasid ümbritsevad uhked sümmeetriliselt pügatud hekid ja palmid ning teedel sõidavad hiigelmaasturid. Nii et me täna olemegi peamiselt mööda ookeani kõrval asuvat saareriba muudkui ülespoole sõitnud, villasid silmitsenud ja avalikel randadel ujumas käinud. Mul on alati olnud teatud nõrkus lainete vastu, aga selliseid laineid nagu täna pole ma varem kohanud. Me Peebuga uterdasime üsna kalda ligidal ja isegi seal kippus hoovus meil jalgu alt viima. Nagu lõbustuspargis. Ja kui enne Flordiasse tulekut tabas mind hirmus nohu, siis pideva soolaveega loputamise peale (juba Siimuti Merike leidis, et soolavesi on parim nohuravim) hakkab mu nohu järele andma.

Ja üldiselt on sellisel teelolekul oma suur võlu. Hommikul ärkad üles, käid ujumas ning jood sooja tuule ja päikese paistel kohvi ning hakkad sõitma. Kui näed midagi huvitavat, vaatad lähemalt. Kui kõht läheb tühjaks, lähed sööma. Ja kui uni tuleb peale, otsid motelli. Ja kui eriti veab, siis kohtud selle käigus veel mõnede värvikate tüüpidega. Selles on mingi vabadus.

Riin

Ja homme proovime me osta puuduoleva juhtme ning riputada siia ka mõned lainepildid.

Uus kunn

Võim vahetub mujal ka kui Ameerikas, aga seda ei panda eriti tähele. Eile krooniti Thimpus uus kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck. See on vana kuninga 28-aastane poeg, kes väidetavalt on üksiti nüüd maailma kõige noorem kuningas üldse. Kui ma kolm aastat tagasi esimest korda seal käisin, siis oli parasjagu käimas kõva arutelu selle üle, et vana kuningas tahab oma trooni pojale loovutada. Vana kunn arvas nimelt, et ta on liiga vana - ta oli siis tervelt 55-aastane - ja riiki peaks juhtima noor kuningas, kes on avatud ja kaasaegse ilmavaatega valitseja. Kohalikud, kellega ma seal siis rääkisin, arvasid, et see on väga paha plaan. Et nende Oxfordi haridusega kunn on väga hea mees ja ilus pealeselle, ning et las poeg veel õpib elu tundma. Aga noh, nüüd sai vana kunn siiski oma tahtmise, nagu ka selle, et sellest aastast on Bhutanil ka oma 47-kohaline parlament, millest rahva tahtel on 45 kohta kuningale lähedalseisva partei käes ja kaks kohta opositsioonipartei saadikute käes. Kolm aastat tagasi oli rahvas ka parlamendi vastu, aga kus sa kunni tahtmise vastu saad. Muuseas, vanal kuningal on üldse kümme last, mida tundub olevat igavene pinutäis, aga ärge unustage, et tal on ka neli naist, kes muuseas on kõik õed... Niipalju veel, et uuel kunnil naist ei ole ja seega võib arvata, et tegemist on ühe hinnalisema abikaasakandidaadiga üldse. Kui mitte maailma mastaabis, siis Himaalajas vähemalt.

Aga mina lähen nüüd kolme tunni pärast lennuki peale, et juba õige varsti varbad sooja ookeani pista. Ja neid varbaid saab meil seal olema 20, sest Riin hakkab end ka kohe varsti ookeani poole sättima. Seniks aga vaadake pilte, mis ma tegin Bhutani kuningalossi aias, kus peeti Guru Rimpotche auks korraldatavat iga-aastast püha, kus tantsiti rituaalseid maskitantse, puhuti pasunaid, löödi trumme ja saadi pattusid andeks. Kui ma õigesti mäletan, siis vist pidid need uue kunni kroonimispidustused ka sealsamas toimuma...

Terv., Peep