Sunday, July 26, 2009

Festivalid

Mulle tundub, et minust on mööda läinud nii Eestis asetleidnud tarbimisbuumi tipp oma tarbimislaenude ja muude ekstravagantsustega kui ka sellele tarbimispeole järgnenud pohmelus masu (või nüüdseks juba täpu või täpe) näol. Minu (piiratud huvide) seisukohalt on asjad praegu Eestis umbes samasugused nagu 3 aastat tagasi Kanadasse minnes. Näiteks tuuakse masu näiteks mõnikord seda, et Tartus saab päevaprae kätte jälle 45 krooni eest. Sama palju maksis päevapraad ka umbes kolme aasta eest. Samuti pole masu sundinud mind mingil kombel muutma oma harjumusi. Need Tallinna baarid ja restoranid, kus ma olen kogu aeg käinud, ning mis on kogu aeg (vähemalt teatud seltskonna seas) üsna populaarsed olnud, on sama populaarsed ka praegu – mõnes neist käis vahepealsetel aastatel võibolla rohkem rahvast, aga samas pole seal ka vähem rahvast, kui tarbimisbuumi-eelsel ajal. Nii et need sajad baarid ja restoranid, mis on Tallinnas kinni pandud, pidid olema loodud eelkõige viimaste aastate külluses ning vahest ka eelkõige kiire raha teenimise eesmärgil. Aga üldiselt ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada, vaid lihtsalt mainida, et minu vaatepunktist pole asjad mitte hulluks läinud, vaid normaliseerunud. Ma tahtsin kirjutada eelkõige festivalidest.

Sel suvel olen ma läbi põiganud õige mitmelt festivalilt ning need kõik on olnud väga meeldivad kogemused. Eriti meeldiv on mu meelest olnud see, et festivalid on läinud jälle “oma nägu”. Indie-festivalil domineerivad indie-inimesed ja folgi-festivalil folgi-inimesed – ja mitte mingid suvalised tegelinskid, jõmmid või kõhukad pereisad, kellel pole parasjagu muud paremat teha. Eelkõige tahtsingi ma rääkida folgist. Folk on mu vana armastus ja harjumus, ma olen seal käinud oma kümme aastat. Ja viimastel aastetel süvenes minus järjest enam skepsis selle suhtes, et kas sinna tasubki enam minna. Eelmine aasta otsustasin, et kui ma sinna ka lähen, siis laupäeva õhtul hoian ma end kindlasti Viljandist eemal. Sest see närviline trügimine ja rüselemine ja õllejoomine, mis seal toimus, ei meenutanud enam sugugi folki, vaid mingit pereürituse sugemetega õllefestivali. Just eile, s.t. laupäeval põikasin ma Viljandist läbi ja sain meeldiva üllatuse osaliseks. Esiteks oli rahvast täpselt nii palju, et sai ilma rüselemiseta ringi jalutada. Teiseks ja ennekõike olid folk jälle folgi nägu, esiplaanil olid kirevas riietuses ning pikkade juustega folgi-inimesed, kes paljajalu lava eest ringi kepslesid, muda varvaste vahel lirtsumas. Ja kogu õhkkond oli mõnusalt rahulik ja sõbralik. Nagu see peabki olema ning nagu see tavaliselt ongi olnud – kui viimased “ebanormaalsed” aastad kõrvale jätta.

Riin













Nagu eelmisel aastal, nii sõime ka sel aastal "sõprade juures", s.t. kellegi hoovis, kus kolm kokapoissi tegid imemaitsvat rooga. Alkoholi ei müüdud, hinnakirja polnud, nii et arve asemel toodi lauale tühi laegas, kuhu igaüks jättis raha südametunnistuse järegi. Aga see, et nad sel aastal selle koha uuesti avasid, võiks kinnitada meie kõigi arvamust, et sellisel kombel võiks nende sissetulek olla suurem kui fikseeritud hindade puhul. Sel aastal tinistas omanik hoovi nurgas kitarri, ning peamiselt Peebu mahitusel laulis paar laulu ka Mannu.



















Folk par excellence

Wednesday, July 22, 2009

Cambridge

Sel suvel olen ma Briti akadeemilise eluga üsna põhjalikult kokku puutunud. Kuuke tagasi olin ma Oxfordis ja eelmisel nädalal olin Cambridge’is konverentsil. Oxford ja Cambridge on ühelt poolt veresugulased (Cambridge’i rajasid Oxfordi linnavõimudega tülliläinud professorid), kuid teisalt ka igipõlised rivaalid, kes proovivad üksteist üle trumbata nii sõudevõistlustel kui Nobeli võitjate arvu poolest. Viimase suhtes on Cambridge’il edumaa, sealt on tulnud üle 80 Nobeli võitja, rohkem kui kusagilt mujalt. Üks Inglismaale kolinud ameerika õppejõud rääkis mulle, kuidas ta oli jalutanud ühe ameerika tudengineiuga mööda Cambridge’i ja näidanud, et näe, siin lõi Newton gravitatsiooniseaduse, seal Maxwell elektrodünaamika põhivõrrandid, ja nii muudkui edasi. Algul kuulas neiu teda suure huvi ja hämmastusega, peagi aga malbe naeratusega, arvates ilmselt, et ju härra mõtleb tema lõbustamiseks välja luiskelugusid.

Ma olen vist rohkem Cambridge’i tüüp (Oxfordi tüübid olid seda kuuldes muidugi pettunud). Sageli öeldakse, et Cambridge’i arhitektuur on uhkem ja suurejoonelisem. Ma sellega päris nõus ei ole, sest Oxford jättis mulle impostantsema mulje. Cambridge'i vanalinn on aga kuidagi sümpaatsem, suurem, seal on rohkem valgust ja päikest ja õhku. Ja see linn on ka kuidagi elavam. Hoolimata kesksuvest oli linn täis noori, kes jõe ääres või tänavanurkadel kitarri tinistasid, ning postereid igasuguste kontserdite, festivalide ja show’de kohta. Ja ma pole kunagi varem kohanud nii palju jalgrattureid kui sellest linnas, autosid peaaegu polnudki. Ratturid olid igasuguses vanuses ja riietuses, mida oli tore vaadata, kuid mis muutis tänavaületamise suhteliselt keeruliseks.

Üldiselt ma soovitan Rootsi kruiisi asemel Cambridge’i minna. Sest esitaks on see Tallinnast ainult umbes 3 tunni kaugusel (Stanstedi lennujaamale on Cambridge oluliselt lähemal kui London). Teiseks võib see olla väga odav. Mina elasin ühes ülikooli kolledzitest, ühes tudengitoas, mis oma tammepuust võlvide ja mööbliga nägi välja nagu lukshotell, kuid mis koos vägeva hommikusöögiga maksis ainult 400 krooni ringis öö (kolmekäigulise lõunasöögi saab kolledzis umbes 50 krooni eest). Pealegi on see täiesti omamoodi kogemus, selline harrypotterlik kogemus. Näiteks hommikusööki sõin ma suures uhkes saalis, pika laua taga. Saali otsas oli pikk kõrgete leenidega toolidega laud, kus muidu istuvad ilmselt Prof. Dumbledore’id. Nagu filmis. Ja pealegi ei väsi mind hämmastamast see, kui lihtne see kõik on. Hommikul pool 12 askeldasin ma veel Randveres, õhtul kella kuueks oli ma jõudnud Cambridge’is kuulata ühte ettekannet, tutvuda inimestega, jalutada mööda linna ning kui kell lõi kuus, istusin ma jõe ääres päikesepaistelises itaalia restoranis ja mõtlesin, et kuidas see nüüd kõik juhtus.

Aga ennekõike läksin ma Cambridge’i muidugi konverentsi pärast, mis oli samuti omaette kogemus, aga sellest teine kord.

Riin














St. Catherine's College. Siin ma elasingi.



















Minu tuba. Ma pikka aega arvasin, et tegemist on peeglilauaga ning olin üsna üllatunud, kui selle alt tuli järksu valamu välja.













Seda nimetatakse punting. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida. "Aerutamine" pole päris kohane, sest paadi liigutamine toimub paadi tipus püsti seistas ühe pika mõla abil (natuke nagu gondliteski). Ma proovisin selle igatahes järele, vette ei kukkunud ja toimus ainult 3 kokkupõrget, mis sellise tiheda liikluse puhul, mis seal jõel toimus, polnud mingi ime.



Sunday, July 5, 2009

Tantsu- ja laulupidu






















Naiskoor "Ohakas", peale 3-tunnist kõndimist on need ohakad küll veidi ära väsinud..