Viimastel kuudel on ajakirjanduses olnud kuidagi eriti palju juttu sellest, kuidas eestlased ära lähevad, miks ja kuhu nad lähevad, ning kuidas mõned, näed, ei lähe kuhugi. Ma arvan, et las nad lähevad. Ma ei tea kedagi, kellele äraolek oleks kahju teinud. Tavaliselt muudab see inimesed avatumaks, enesekindlamaks, nende silmadesse tekib teistsugune sära. Ja pealegi ei saa ära minemata tagasi tulla, õigupoolest ei saa muidu päris täpselt arugi, mis see kodu üldse on. Metsad ja meri ja silmapiir. Hapukoor, kohupiim ja väikesed vahemaad. Mina ise olen üsna edukalt suutnud leida asenduse eesti piimatoodetele. Aga meri on asendamatu. Ja ilmselt oli minu merevajadus sel aastal eriti suureks paisunud, sest meri on selle suve tegemistes olnud kuidagi eriti keskne tegelane. Nii et siin paar pilti.
