Kaliforniast tulek

Jõudsin just tagasi Edmontoni. Liiga väsinud, et hakata lugu kirjutama, aga riputan eelsoojenduseks mõned pildid.

Reaalsuse nihe

Täna jõudsin San Franciscosse. Lend võttis aega täpselt kaks tundi, pool tundi ettenähtust vähem. Lennu algul unne suikudes paistis aknast lahmakas lumist preeriat. Üles ärgates võtsid mind vastu rohetavad mäed, sinatav taevas, mis silmapiiril ookeaniga ühte sulas ning üle vee risti-rästi ehitatud suurejoonelised sillad. Piloot viskas nalja, et reisijad võiksid oma omastele mainida ka seda, et lennuk jõudis kohale pool tundi varem. Sest seda, et lend pool tundi hiljaks jäi, ei jäeta ju kunagi mainimata. Inimesed itsitasid. Midagi oli teistmoodi.

Istusin rongi peale ning umbes pool tundi hiljem olin Berkeleys. Rongilt maha astudes võttis mind vastu keskmine eesti suvi. Nii et toimunud oli umbes 50-kraadine hüpe. Eelmisel nädalal oli Edmontonis veel umbes -30 ning siin on umbes + 20. Sarnane hüpe toimub ju ka Floridasse jõudes. Aga see mind omal ajal ei rabanud. Florida lämbus, palmid, jms. olid kuidagi ootuspärased. Aga siin see mind rabas. Peamiselt seetõttu, et Berkeley on täiesti ebaootuspäraselt euroopalik. Meenutab mulle veidi Šveitsi, nii mägede kui arhitektuuri poolest. Vaadake näiteks ülemisel pildil olevat maja. Selles majas ma ööbin järgmised kolm päeva. Ja selliseid puitliitsakutest maju on kõik Šveitsi külad täis. Samuti meenuvad mulle siinsed rohelisse lopsakusse mattunud majad ning kitsad tänavad veidi Inglismaad. Ja lõpuks meenutab see linn mulle veidi ka Tartut. Linn on täis noori inimesi, kes ratastel ringi kimavad ning rohelisel murul lesivad.

Ma istungi praegu oma liitsakutest majas asuvas toas ning olen veidi hämmingus. Hommikul olin lumises Põhja-Ameerikas ning nüüd, paar tundi hiljem, olen järsku suvises Euroopas. Sellist reaalsuse nihet pole ma ammu kogenud. Õnneks on mul päevake aega aklimatiseeruda. Intervjuu algab alles neljapäeval. Nii et ilmselt võtan homme oma paberid ja raamatud kaasa ning kolin välja muru peale. Uskumatu.

Lihtsalt võrdluse mõttes...

Mis käib kaasas kraadiga

Doktoriväitekirja lõpetamine mõjub inimestele mitmel moel. Mõned räägivad kaitsmisele järgnevast tühjuse tundest või antikliimaksist, et “kas see oligi kogu lugu?”. Ilmselt on see lihtsam tulema siis, kui sa oled oma väitekirjaga aastatepikku vaeva näinud, nokitsenud siit ja sealt, lihvinud, putitanud, ahastanud. Minul ei tekkinud seda tunnet ilmselt seepärast, et ma kirjutasin oma väitekirja valmis ikkagi suhteliselt lühikese aja jooksul ning mu kaitsmine ei jätnud suhu formaalset maiku – pidin ikka neli tundi higistama, enne kui kätt suruti.

Teised räägivad identiteedikriisist. Pole ju ime, et aastatepikkuse kooliskäimise lõpuga käib kaasa mingisugune kriis või reaalsuse laks, mida kindlasti teravdab meeleheitlik olukord akadeemilisel tööturul. Mõnel õnnestub kohe peale lõpetamist professori koht saada. Aga 99,9 % inimestel võtab see oluliselt kauem aega. Ma tean mitmeid, kes on veel 4-5 aastat peale lõpetamist seotud lühiajaliste lepingutega ning kolivad oma pere igal aastal ühest osariigist või provintsist teise, või kes pole aastatekaupa ühtegi korralikku tööintervjuud saanud. Mida kauem selline olukord kestab, seda skeptilisemaks muutuvad võimalikud tööandjad (“aga miks ta pole varem tööd saanud”) ja seda raskem on tööd saada. Selline olukord ajab igaühe meeleheitele. Õnneks pole mul plaani iga hinna eest Ameerikas professoriks saada.

Kolmas kaitsmisele järgev nähtus (mis, ma arvan, tabab kõik – iseasi, kas kõik seda endale tunnistavad) on terevnenud teadlikkus oma teadmatusest. Sa tunned end, no mitte just lollina, aga üsna ignorantsena. See võib olla tingitud, esiteks, sellest, et sa oled pikka aega keskendunud ühele teema(valdkonna)le ning antud teemast väljudes saad teravalt aru, kuidas kõikvõimalikud teised teemad on unarusse jäänud. Teiseks on tõsi see, et mida rohkem sa tead ja mõistad, seda teadlikkumaks saad sa oma mõistmise pealiskaudsusest. Ja kolmandaks tuleb võibolla mängu tavaline “edukuse probleem”. Kui sa oled korra edukas olnud (väitekirja kaitsnud, hea raamatu kirjutanud, olümpiamedali võitnud), siis tekib surve – nii sisemine kui välimine – edu korrata.

Igatahes, mul on selgesti meeles Henriku lugu sellest, kuidas ta peale väitekirja kaitsmist astus Ameerikasse järeldoktorantuuri, aru sai, et millestki midagi ei tea ning siis kaks aastat vahetpidamata luges. Ja ma saan temast suurepäraselt aru. Väitekirja lõpetamine on mingid kanalid minus väga lahti teinud. Ma sõna otseses mõttes ahmin lugeda ning mu motivatsioon pole kunagi niimoodi laes olnud. Selline kergelt eufooriline tunne. Praeguse olukorra valguses tundub mulle, et eelnevalt õppisin ma ikkagi kraadide pärast. Ja alles nüüd, kui väline surve on ära kadunud, on mulle kohale jõudnud – eestlaslikult autoriteete trotsiv ja aeglasevõitu, nagu ma olen –, et minu intellektuaalne õitseng on ainult minu enda teha. Üllatus-üllatus.

Kaliforniasse minek

Me üleeelmises postituses mainisin, et töö leidmine Ameerikas on võrreldav kaaslase leidmisega. Asi on klapis, mis kas on olemas või ei ole. Ma eelmisel aasta arvasin, et kõige tõenäolisemaks armumise objektis võiks olla Chicago Ülikool või (oma kontinentaalse tausta tõttu) New School New Yorgis. Chicagoga ei tekkinud meil mingit klappi ning New Schooliga oli küll sümpaatia, aga mitte ilmne sobivus – selleks oleksin ma pidanud olema oluliselt poliitilisem, suutma lülituda õhtusöögil toimunud kirglikesse vestlusesse Ameerika senaatorite eripärade üle. Mõnevõrra üllatuslikult oli sobivus suurim Harvardis ja Püha Olevi Kolledzis. Nemad jäid mulle meelde ning tundub, et mina jäin ka neile meelde.

Igatahes sain ma möödunud kevadel kirja B. Ülikoolist, nad olevat minust kuulnud Harvardi inimeste kaudu ning soovisid tutvust teha minu tööga, mida ma neile oma saja lehekülje jagu saatsin. Poole aasta pärast kuulsin neist uuesti. Nad soovitasid mul kaaluda tööle kandideerimist. Antud töövõimalus oli peamine põhjus, miks ma tolle Ameerika tööturuga sel aastal üldse jantima hakkasin. Sest see ülikool on üks kõige magusamaid töökohti Põhja-Ameerikas. Kui poleks olnud majanduskriisi, mis Kaliforniat tabas kõige rängemini, siis võiks nimetada seda lausa kõige magusamaks töökohaks siin mandril üleüldse – kombinatsioon suurepärasest ülikoolist, asukohast ja kliimast. Ja samal väitekirja kaitsemise päeval, kui me olime jõudnud Grad Clubi õlut jooma, sain ma telefonikõne, kus mind paluti lennata Kaliforniasse intervjuule. Nagu Henrik ütles, mul oleks sel päeval nagu jõulud olnud, koos päkapike ja muude imedega.

No ja umbes nädal tagasi leidsin internetist pooljuhuslikult nimekirja kandidaatidest. See võttes hetkeks hinge kinni. Tuli välja, et ma olen ainus kandidaat, kes pole juba kuskil professor (kuluaarides räägitakse, et nad on juba aastaid otsinud endale kedagi “kuulsat”) ning ma olen ainus, kes pole avaldanud paari raamatut. Seejuures olen ma kuuest kandidaadist kolme raamatuid ise lugenud ning pean nende tööst hästi lugu (ei ole palju teadureid, kellest ma tõesti lugu peaks). Nii et tõenäosus sealt intervjuult tööga välja tulla ei ole pehmelt öeldes just väga suur. Aga samas on see suur kompliment ning paras enesenäitamine. Mul peamine eesmärk on seal kuulsuste seas mitte ülemäära hätta jääda ning pettumist valmistada. Juba see saab olema pingutustnõudev ettevõtmine. Seda enam, et nende intervjuu on väga põhjalik, vältab kaks päeva ning ma kohtub kõigi osakonna liikmetega, kelle seas on mõned kõige kuulsamad elusolevad filosoofid. Aga asja eriti hea külg on muidugi see, et ma saan lõpuks ometi ära vaadata San Francisco. Ma olen alati arvanud, et sel linnal on suur potentsiaal saada mu uueks lemmiklinnaks. Ja pealegi on nende + 16 heaks vahelduseks Edmontoni - 26-le.

Sisseelamisest

Üleeile jõudsin lõpuks – peale kuu aega kestnud reisimist – tagasi Edmontoni. Oli kohe hea meel. Ma ei see täpselt aru, miks Edmonton mulle kodune tundub. Võibolla sain ma oma kultuurišoki Londonis kätte ning peale seda tundub iga linn oluliselt kodusem. Võibolla oli asi eelhäälestuses, sest Edmontoni kolimine tundus võimalikest variantidest ometi kõige ahvatlevam. Ja võibolla on asi selles, et ma olen selle kontinendi mingil kombel ära kodustanud. Hiljuti üks kohalik tuttav uuris minu käest, et kuidas ma oma reisimistega hakkama saan. Et mida ma näiteks võtan ette Bostonisse jõudes, et kuidas ma üldse tean, mida ja kuidas seal ette võtta. See küsimus võttis mind natuke sõnatuks. Ilmneb, et ma olen endale märkamatult hakanud aduma, kuidas see kontinent, linnast sõltumatult, funktsioneerib – mida oodata ja mida vältida, kuidas ja kust leida taksot, kuidas eristada häid ja odavaid söögikohti kallistest ja esmapilgul samasugustest kohtadest. Ja nii edasi.

Mingi mõttes on see kohutavalt suur muutus. Neli ja pool aastat tagasi Kanadasse kolides nõudis iga samm sel kontinendil parajat pingutust. Isegi nurgapoodi piima järgi minek oli omaette seiklus, millega käisid sageli kaasas aktsendist tulevad kommunikatsiooni häired (aasia aktsendiga inglise keele mõistmine nõudab minult senimaani teatud pingutust). Ja mul on selgelt meelest see õhtupoolik, kus ma istusin esimest korda arvuti taha, et kirjutada 20-lehekülge ingliskeelest filosoofia-alast teksti. See tundus võimatuna. Isegi lihtlabase ametlikumat sorti meili kirjutamine võttis mitukümmend minutit (sest ma pidin iga teist väljendit guugeldama, et olla kindel, et seda väljendit tõepoolest niimoodi kasutatakse). Ja vestlused kohalikega kukkusid reeglina välja üsna ebardlikud – nii seetõttu, et ma ei adunud siinseid viisaka vestluse reegleid, kui ka seetõttu, et ma ei suutnud hoida kohalikega sama tempot. Minu ingliskeelne kõne oli kohalikega võrreldes aburdselt aeglane ja nüansivaene. Isegi nalja tegemine oli omaette ettevõtmine.

Nüüd on see kohmakus kuhugi ära kadunud. Võibolla mõnedel läheb sisseelamine kiiremini. Aga võibolla sellest lihtsalt ei räägita. Ja võibolla on Mihklil õigus, et idaeurooplased on sitkemad. Kui lääneeurooplane on juba alla andnud, pusib idaeurooplane jonnakalt edasi. Igatahes on välismaal elamise suur eelis see, et sa saad oma arengut distantsilt pealt vaadata, saad aru, kui paljuks sa võimeline oled. Aga teiselt poolt – võibolla on õndsad hoopis need, kes ei pea oma võimelisuse piire proovile panema.

Intervjuud

Head uut aastat!

Bostonis on käidud ning hetkel vedelen Montrealis. Üldiselt on ime, et ma tolle lumetormi poolt tekitatud tohuvabohus Bostonisse üldse kohale jõudsin. Minu lend oli ainus, mida polnud tühistatud ning mille Bostoni lennujaam suutis vastu võtta. Bostonist olen ma korra kiiruga läbi sõitnud. Juba siis jättis too linn väga sümpaatse mulje. Boston on vana (siiski üks Ameerika vanimaid linnu), väärikas ning väga Euroopalik – Ameerika funktsionalistlikult “kiirarhitektuurist” pole seal jälgegi. Paraku polnud mul ka seekord võimalik selle linnaga lähemat tutvust teha. Ma jõudsin kohale teisipäeva õhtul. Kolmapäeval oli mul kaks intervjuud, õhtusöök paari vana tuttavaga (kellest ühega me konkureerisime eelmisel aastal kohale Harvardis, mille tema endale sai), seejärel pool-kohustulik üritus nimega smoker, kus sa pead nende koolide laudade ümber kiibitsema, kellega sul intervjuu oli ning südaööl tormasin ma Montreali bussi peale.

Intervjuud. Juba eelmisel aastal panin ma tähele, et intervjuude puhul ei mängi rolli mitte ainult hea ettevalmistus, vaid ka seletamatu faktor, mida võib nimetada sobivuseks või külgetõmbeks. See kas on või ei ole. Minu puhul mängib taoline külgetõmme vahest olulisemat rolli kui kohalike kandidaatide puhul. Ma pidevalt võrdlen ja kaalun – näiteks seda, kas antud töökoht võiks, kasvõi ajutiselt, üles kaaluda elu Eestis. Ja sellised kõhlused, tundub mulle, on minu läbipaistvuse juures üsna ilmsed. Ses suhtes pole ma ilmselt kõige “turvalisem” kandidaat. Minu puhul ei saa eeldada, et minust saab tubli töötaja ainult seetõttu, et ajad on karmid, tööd vähe ning konkurents imetihe. Samas tundub mulle, et üldiselt tasub hiring committee (ehk töölevõtu komisjoni, kes kogu seda protsessi algusest lõpuni läbi viib) otsust usaldada. Ülikoolid tajuvad reeglina väga hästi ära, kes neile (ja kellele nemad) võiks sobida. Kui keegi tööle võetakse, jääb too inimene samale kohale rõõmsameelselt ja lojaalselt püsima pikaks ajaks – ülikoolide vahelist liikumist tuleb ette oluliselt harvam, kui tavaliselt arvatakse. Minu puhul tõstatub too sobivuse küsimus lihtsalt varem ja teravamalt kui teiste kandidaatide puhul.

Üks intervjuu oli mul suure ja uhke Amhersti linnas asuva Massaschusettsi Ülikooliga. Too ülikool on igsugu edetablites üsna eesotsas ning seal on tööl paar staari, kellest üks oli kohal ka minu intervjuul. Neilt ma sain just meili, et ma ei ostunud nende 4 väljavalitu hulka, kelle nad ülikooli kohale lennutavad. Ja ma olen nende otsusega nõus. Too ülikool on hiigelsuur “kombinaatülikool”, mille filosoofia osakond on paduanalüütiline. Ja hoolimata nende uhkest mainest ei suuda ma end antud osakonnas kuigi hästi ette kujutada. Ilmselgelt oli too tunne vastastikune. Teine intervjuu oli mul maalilises Burlingtoni linnas asuva väikse Varmonti Ülikooliga. Nendega tekkis mul intervjuu ajal otsemaid hea klapp. Aga nende puhul võib tekkida sama olukord, mis eelmisel aastal Püha Olevi Kolledziga. Neil on ainult bakalaureuseõpe ning nende vaatepunktist võin ma tunduda “suure ülikooli” inimesega. Ja minu vaatepunktist vaadatuna pole selge, mis võiks Vermonti eelised olla Tartu ees. Aga lisaks neile kahele, sain ma intervjuud veel kahest ülikoolist, mis mulle endale tunduvad hoopis ligitõmbavamad. Aga sellest juba järgmine kord.