Tööturg

Alaska seiklused on nüüd ühel pool, aga järgnevate kuude jooksul on teil võimalik elada kaasa minu seiklustele Põhja-Ameerika akadeemilisel tööturul. Selle tööturu kohta liigub nii palju müüte ja lugusid, et on päris põnev järele vaadata, paljud neist tõele vastavad. Üldine seisukoht on, et ükskõik kui edukalt tööturule sisenemine ka ei lähe (näiteks seda, kui sa saad paar intervjuud, isegi kui sa tööd ei saa, loetakse juba heaks saavutuseks), on see igal juhul armistav ja enesekindlust õõnestav kogemus. Samas tundub mulle, et minu valulävi on veidi kõrgemal kui keskmise õrna ja rõõmsameelse põhja-ameeriklase oma. Pealegi, kui paljude jaoks on see elu ja surma küsimus, siis mul on see oluline eelis, et ma saan tulla Eestisse või pikendada oma õpinguid poole aasta võrra (tavaliselt toimub väitekirja kaitsmine ja tööturule sisenemine umbes kuuendal aastal, mina aga olen alles neljandal aastal).

Üldiselt olen ma seisukohal, et isegi praeguses muutunud maailmas, kus kraadiga inimeste hulk muudkui tõuseb ja seega peaks proportsionaalselt tõusma ka doktorikraadiga inimeste hulk, toodetakse doktorante liiga palju - filosoofias (ja siin pole lugu sugugi kõige hullem) on keskmine konkurents töökohale keksmiselt korralikus ülikoolis umbes 1 300le. Ma olen selle üle palju vaielnud. Üks lähenemine on öelda, et ülikool peaks pakkuma võimaluse end doktoritasemel harida võimalikult paljudele inimestele ja seega võtma vastu võimalikult palju tudengeid - see, kas need tudengid kõik lõpuks ka töö leiavad, on nende endi ja mitte ülikooli asi. Ükskõik kui kenasti see ka ei kõla (on ju ilus öelda, et inimestele tuleb soovi korral anda võimalus end harida), on selle lähenemise häda see, et tudengid on doktorikraadi omandades umbes 30 tuuris ja perspektiiv hakata erialase töö mitteleidmise puhul uut ja teist kraadi omandama ja/või ümberõppima pole nii lihtne ja lilleline kui 20 tuuris olles. Teiseks on doktorikraadi omandamine väga suur töö. Kui see suur töö ei leia väljendust erialase töökoha leidmises, siis on see paljuski doktorikraadi investeeritud aja ja energia mahaviskamine, mis võib mõjuda üsna muserdavalt. Kolmandaks tuleks sellise lähenemise puhul tudengitele kohe alguses puust ja punaseks teha, et nad peavad statistika põhjal arvestama sellega, et pooled neist kas tööd ei leia või see võtab aega mitmeid aastaid. Seda aga ülikoolid reeglina ei tee. Mingi netikommentaator ütles selle peale, et tänapäeval saavad doktoriõpet täiel rinnal nautida vaid need, kel on suur pärandus või rikas kaaslane. Teine võimalik lähenemine, mida mina pooldan, on see, et ülikoolid võtavad endale suurema vastutuse. Peamine viis seda teha on võtta vastu vähem doktorante ja viia konkurents tööturul 1 300lt 1 30ne peale. See muidugi eeldaks kogu süsteemi muutust ja oleks ilmselt teostamatu. Nii et nii palju siis sellest.

Riin

Paar Alaska lugu

Teema lõpetuseks paar Alaska lugu:

Number 1. Oleme teist päeva Alaskal, sõidame autoga Denali rahvuspargis ning Devin ei väsi kurtmast selle üle, kuidas me pole senini näinud ühtegi metslooma. Järsku hüüatab Mark, et ta nägi tee kõrval põõsaste vahel midagi heledat (kas hunti või suurema tõenäosusega koiotti). Christine peab auto pidurite kriiksudes kinni ning me jääme kõik pingsalt vasakut kätt asuvale lagendikule vahtima. Meie taga peatub buss, kus inimesed teevad sedasama. Peale paari minutit toob Devin kuuldavale piiksatuse ja osutab näpuga ettepoole. Tuli välja, et sellal kui me kõik pingsalt vasakule jõllitasime, oli otse meie nina all, autost paari meetri kaugusel asunud teed ületama väikse elevandi suurune põdrapull. Hiljem tuli välja, et bussis istunud inimesed oli olnud koioti tuvastamisega niivõrd ametis, et neil jäigi see otse nina all lonkiv põder nägemata.

Lugu nr. 2. Alaskal oli mul erakordselt sageli vaja kasutada sõna “bear” (karu), mis minu häälduses, ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud, ei erinenud sõnast “beer” (õlu). See põhjustas palju nalja ja segadust, näiteks kui ma keset matka järjekordselt hüüatasin, et Do you see any bears [loe: beers]? Nali kulmineerus sellega, kuidas ma Anchorage’i popimas baaris Moose’s Tooth (ehk Põdrahammas) püüdsin osta õlut nimega Polar bear beer (ehk jääkaru õlu). Devini sõnul olevat minu ja ettekandja vahel aset leinud järgmine vestlus: What kind of beer do you want? Polar bear beer. What beer? You know, the bear one. Ok, but what kind of beer? Ja nii edasi.

Lugu nr. 3. Denali rahvuspargi ääres asuvas Healy-nimelises väikelinnas sattusime me juttu ajama kahe poes töötava kohaliku noorega, kes ilmselt ei olnud Healyst eriti palju kaugemale sattunud. Kuuldes, et Devin ja Christine on Kanadas, teatasid nad asjatundlikul, siiral ja huvitatud moel, et Kanadas pole lubatud kofeiini sisaldavad tumedat värvi karboniseeritud joogid (nagu Cola või Pepsi). Nad olevat kuulnud tuttavatelt ja lugenud internetist, et Kanadas on ning lubatud on ainult heledat värvi joogid. See nende tähelepanek oli niivõrd siiras ja samas niivõrd lambist, et Devin ja Christine jäid neid tummalt jõllitama. Mina väänlesin situatsiooni koomikat tajudes naerukrampides ja Mark kui seltskonna ainus ameeriklane paistis tundvat teatud kohmetust.

Riin

Alaska

Alaska on üks kummaline paik. Selline ääremaa, mille eraldus ja metsikus on tajutav isegi Anchorage’is, mis oma 300 000 elanikuga on ikkagi suurlinn (ja üksiti Alaska suurim linn). Kuigi üle poole alaskalastest elab Anchorage’is, on keskmine elanike arv linna kohta 58. See tähendab, et siin on kümnete kaupa linnu (meie kutsuks neid pigem küladeks), kus elab 2-4 inimest. See, mis sellistes külades toimub, on ilmselt ellujäämisvõitlus selle sõna otseses mõttes. Alaska professor, kes selle konverentsi korraldas, rääkis kümneid lugusid alaskalastest, kes ülevalt küladest Anchorage’i ülikooli õppima tulles kasutasid näiteks prügikasti toaletina, kuna nad polnud kunagi varem toaletti näinud. Ja nii edasi. Igaüks siin ilmselt hakkama ei saaks. Eelmine filosoofia professor, kes Anchorage’i ülikoolis töötas ja kes on ka siin konverenstil, rääksid kuidas tema kolis siit peale paari aastat minema, kuna ta ei suutnud pimeduse, külmuse ja metsikusega lõpuni ära harjuda. Praegune professor on ilmselt rohkem oma elemendis – ta kehas pole grammigi rasva, ta teab kõike jahist ja kalapüügist, ning tegeleb igapäevaselt mägi- ja jääronimisega.

Kui jätta kõrvale Anchorage’i ümbritsevad mäed, siis ei erine ta linnana eriti keskmisest Põhja-Ameerika linnast. Mingid erinevused torkavad muidugi silma. Näiteks see, et iga kolmas pood on alkoholipood ning iga viies pood on relvapood. Aga antud kontekstis ei tundugi see nii imelik. Eile käisid mõned meist kala püüdmas ning neile anti samuti relv kaasa – praegu on siin lihtsalt selline aeg, kus karud on enne magamajäämist kõige aktiivsemad ja tigedamad. Samuti sõitsime me paar korda läbi Wasilla’st – väikelinnast, mis on Ameerikas saanud kurikuulsaks pr. Palini kodukohana. See linn tekitas minus küll kergeid külmavärinaid. Sest lisaks eraldatusele õhkus sealt ka jäika konservatiivsust. Inimesed olid suured ja paksud ning kuidagi tühja pilguga. Ja see alumine pilt, mis kujutab hr. presidenti, on samuti Wasillas tehtud (selle pildi kontekst on küll ilmselt äärmiselt äge ja Ameerikat lõhestav vaidlus tervishoiu teemal, mida nimetatakse reeglina socialized heath care).

Üldiselt olen ma väga rahul, et ma siia sattusin. Loodus on tõesti uskumatult ilus, lausa silmipimestav, ning konverents on andnud mitmeid uusi mõtteid ja tuttavaid.

Riin

Denali rahvuspark

Niisiis, Alaska. Devini sõnul on see peamine põhjus, miks tasub hakata akadeemikuks ning käia akadeemilistel konverentsidel. Ma olen temaga täiesti nõus. On väga ebatõenäoline, et ma muidu oleks Alaskale sattunud. Ja sellest oleks ikka väga kahju olnud.

Me oleme neljakesi (kolm professorit ja mina niisiis) teist päeva Denali rahvuspargis, mis kohalike endi sõnul olime suurim puutumata loodusega ala Põhja-Ameerikas. Esmaspilgul meenutas see Sveitsi, aga vaade oli oluliselt mastaapsem ning silmapiir oli kaugemal, rääkimata sügisvärvides tundratest. Ma lõpuks ometi ronisin oma esimeste mägede otsa – eile ronisime mööda matkarada 1-kilomeetrise müraka otsa ning täna ilma matkarajata 2-kilomeetrise Mount Margareti otsa, mis tõusis üles enamvähem püstloodis. Vahepeal, kui selja taga oli kuristik ning otse ees lahtine kiviklibu, võttis veidi kõhedaks küll, aga üldiselt hakkan ma aru saama, miks Peebule see ronimise asi meeldib. Iga tipu taga avanes suurejooneline, et mitte öelda hingemattev vaade, ning muidugi ka järgmine tipp. Ja mida kõrgemale sa jõudsid, seda suurema adrenaliini laksu sa said, nii et tippu jõudes oli meeleolu üsna ekstaatiline. Aga ma ei kujuta ette, kui kaua ma seda jaksaks teha, sest juba peale 2 päeva ronimist ja laskumist on mu põlved omadega suht läbi. Võib-olla on see harjutamise asi.

Kui me täna teisel pool mäge laskuma hakkasime, sattusime me tiheda põõsastikuga tundra sisse. Ainus võimalus sellest läbi murda oli käia mööda põtrade tallutud rada, mida tähistasid suured hunnikud. Ja tuleb välja, et jahimeestel on oma iva, kui nad käivad mööda loomade radu. Sest mingi hetk jäi Devin seisma ja kiljatas “põder!”. Seepeale tuli neljast suust entusiastlik hüüe “kus?” ja peale seda, kui me vahtisime tõtt umbes 5-meetri kaugusel seisva hiigelsuure põdrapulliga (tõepoolest, ma ei teadnud, et põdrad võivad üldse nii suureks kasvada), siis tuli neljast suust hüüe “oh f*uck”. Peale seda hakkasime me taganema ja põdrapull lähenema, kuni meist kappas mööda pulli naine. Peale seda hakkasime me veel kiiremalt taganema ja pull jäi õnneks seisma. Aga kui me olime ohutusse kaugusesse jõudnud ning saime mahti ringi vaadata, siis nägime selja taga ka põdra titte. Nii et tuli välja, et me hakkasime taganema väga õiges suunas. Kui me oleks teises suunas läinud ning põdra-vanemad titest ära lõiganud, siis oleks see võinud halvasti lõppeda. Metsik loodus par excellence.

Aga nüüd me oleme juba tagasi oma onnis, kugistanud alla hunniku omatehtuid hamburgereid ning homme hakkame sõitma tagasi Anchorage’i poole. Sellest on veidi kahju, sest siin pargis võiks päevade kaupa matkata ja ma sain just hoo sisse. Õnneks näeb see konverents ette veel paari matka. Nii et püsige lainel.

Riin

Alaskal!

Tahtsin vaid öelda, et jõudsin just kenasti Alaskale. Kanada aja järgi on juba varahommik, kohaliku aja järgi südaöö ning toss on suht väljas. Levi ka pole. Homme lähme Devini ja Christine'iga Dandeli rahvusparki matkama kolmeks päevaks (see on seesama park, kus filmiti too Into the Wild) ja siis hakkab konverents. Pimedas ei näe Anchorage eriti erinev välja London, ON-st, aga hommikul, kui mäed näha on, peaks pilt radikaalselt muutuma. Annan teada, kuidas meil läks (ilmselt küll alles esmaspäeval, sest on väga ebatõenäoline, et seal metsiku looduse keskel mingit levi on).

Riin

Uus korter

Selle õppeaasta algus on olnud kuidagi eriti kiire. Muuhulgas kolisin uude korterisse, mis tõi kaasa oodatust rohkem askeldusi. Senini olen ma jaganud maja koos erineva hulga Nick'idega. Aga kuna see aasta tuleb väitekirja kirjutamise aasta ning mu tööharjumused on veidi imelikud (hõlmavad ohtrat ringikõndimist ning kaua üleval olekut), siis on ilmselt kõigi - ja eelkõige mu enda jaoks - parem elada omaette. Omette elamine on Põhja-Ameerikas suht suur luksus. Seda peamiselt seetõttu, et ühele inimesele mõeldud korterite turg on väike. See väljendub ka selles, et üürihinna erinevus ühe- ja mitmetoaliste korterite või isegi väikse maja vahel pole eriti märkmisväärne. Ma maksan oma 1-magamistoaga (meie mõttes kahetoalise) korteri eest 665 CAD, millele lisanduvad kommunaalid ja internet ning mis on täiesti keskmine hind, samas kui Nic üürib 700 CAD eest väikest maja. Minu elamise eelis on muidugi see, et ta on väga hea asukohaga (pool tundi jalgsi ülikooli ning veerand tundi kesklinna).

Ma kuidagi väga naiivselt arvasin, et sissekolimine võtab päeva või paar. Ma ei võtnud sugugi arvesse seda, et hoolimata sellest, et ma olen siin kolm aastat elanud, ei oma ma tegelikult eriti mingeid asju või mööblit - enamus ajast olen ma kasutanud korterikaaslaste träni. Nii et ma olen nädal aega jooksnud eri poodide ja inimeste vahet, et osta või laenata mingit järjekordset puuduolevat jubinat, nagu lõikelaud või kruvikeeraja. Üldiselt on inimesed olnud imetoredad, aidanud mul asju tassida ja orgunnida. Lõpuks ostsin ma endale ainult raamaturiiuli ja sahtlitega kapi, kogu ülejäänud mööbli sain ma teistelt tudengitelt. Pühapäeval toimus soolaleiva pidu, mille käigus ma sain veel viimased puuduolevad mööblitükid. Seda oli väga armas vaadata, kuidas inimesed tulid külla, näpu vahel tool või lamp või laud. Selline lugu siis. Üldiselt on mul tunne, nagu ma oleks jälle 18, koliks Tartusse ja alustaks iseseisvat elu :)

Riin