HÄÄD UUT!

KALENDER SAHVRI UKSEL NÄITAB
OMA VIIMAST LEHTE
MA VAATAN MÕTTES KORRAKS TAGASI
KUID HOOPIS ENAM ETTE
EI OLE NUKRAMEELNE MA, MIKS PEAKSIN
NÄED - VEINIKLAASI VÕTAN KÄTTE
NING SOOVIN KÕIGIL' TEIL, KES KUSKIL
VAID AINULT HÄÄD SIIN OMA MÕTTES
SIIS KLAASIST VÕTAN SÕÕMU, KAKS
ÜKS VÄIKE MÕTE PUURIB KUKLAS
KALENDRIT UUT SIIN HÄDAST' VAJAN MA
ILM MUIDU TUNDUB PÄRIS HUKAS
JUST NAGU ISLANDIL, KUS EILNE PANKUR PÜÜAB KALA
VÕI LÄTLASEL, KEL SÄÄRED, RÄÄKIMATA SUKAST
ON TÄNA JUBA PÄRIS LOOTUSETULT TÜHJAD
JA II-EM-EF ON KINNI HAARAND TUKAST

Emban, Peep

Jõulutundest

Jõululaupäeva öösel sõitsin Rakverest tagasi Tallinna. Tuiskas kergelt, teisi autosid oli vähe, mõtted uitasid edasi-tagasi - ühesõnaga selline meeldiv, mitte väsitav ning veidi lummav autosõit. Raadio oli mul Soome peale keeratud ja sealt tulid vanad ning rahulikud jouluiskelmat. Vahepeale rääkis raadiojuttu meeldivalt sugereeriva hääletooniga saatejuht, kes vestles saatesse helistajatega. Ja erinevalt Eesti raadiojaamadesse helistajatest, kes on ju sõltuvalt jaamast kas mingid totaalsed põmmpead või siis hädaldavad vanainimesed, olid need soomlased igati tavalised ja normaalsed inimesed, kes tuletasid oma kunagisi jõulutundeid meelde. Hakkasin siis mõtlema oma jõulude peale ja neid tagasi kerima ning ma jõudsin välja kuskile väga ammusesse aega, kui ma võisin selline 4-5-ne olla. Ja mitte Jõuluvana polnud mängus ning isegi mitte kingitused, vaid see, kuidas ma oma isa kukil vanaema Nuiamäe talust paarisaja meetri kaugusel sugulaste tallu matkasin. Muidugi oli ilm karge ja lund palju, mis isa taldade all krudises, nagu ikka lapsepõlvetalvedel, aga mulle tuli hoopis meelde tähistaevas, mida ma seal kukil olles ja pead kuklasse ajades nägin. See oli uskumatult suur ja võimas, täis miljoneid säravaid tähti ja sügavmusta pimedust nende vahel. Vaevalt, et ma toona mingit arusaamist universumist ja kõiksusest ning muust sellisest omasin, aga tagantjärele mõteldes võis mingisugune esimene kogemus inimese väiksusest ja looduse ning ilmaruumi suurusest ning selle salapärast sündida küll. Muidugimõista olen ma võimast ja vähemvõimast tähistaevast näinud küll ja küll, viimati oktoobris mägedes, kui ühel selgel ööl üles vaadates tekkis tunne, et kohe-kohe imeb see su kõige täiega oma suursugusesse lõputusse, aga praegu tundub, et isa kukil nähtu on minu sisse jätnud kõigist ülejäänutest kõige võimsama emotsiooni. Kas sellepärast, et see oli esimene? Või sellepärast, et ma olin siis lihtsalt füüsiliselt väiksem kui praegu ja ilmaruum sellevõrra suurem? Või olen lihtsalt selle asja nüüd enda jaoks suureks mõtelnud? Tegelikult polegi see ju tähtis. Tähtis on see, et ma sain kätte jõulutunde, ja ilmselt vägevama, kui paljude varasemate jõulude ajal...

Terv., Peep

PS! Aga nagu sellelt pildilt näha võib, elab Jõuluvana, vähemalt see, kes sel aastal Ulfi peret külastas, siin Pääskülas.

Jõulud

Viimasel ajal on selle blogi lugejate hulk oluliselt tõusnud, nii et mul pole aimugi, kellele ma täpselt kirjutan. Aga igatahes soovin teile kõigile häid pühi! Tehke midagi mõnusat.

Ja hea meelega saadaks Eestisse jalust ära veidi lund, sest seda on siin lumetormises Kanadas ilmselgelt liiga palju.

Riin

Plaanidest

Kuna see blogi on juba saanud mitte ainult muljete, vaid ka info jagamise kohaks, siis ma räägin kaks sõna oma plaanidest.

Sel aastal jään ma niisiis jõuludeks Kanadasse, mis on mulle esimene kord olla kodust eemal. Algselt sai selline otsus vastu võetud seetõttu, et me pidime Peebuga kohtuma kohe jaanuari algul Chicagos. Ja ainult nädala nimel lendamine tundus kuidagi asjatu (tol hetkel mõtlesin ma isegi oma ökoloogilise jalajälje peale). Nüüd lükkus Chicagosse minek paar nädalat edasi, ja ma täpselt ei teagi, miks ma viimasel hetkel ümber ei otsustanud ja koju ei sõitnud. Ilmselt on sel tegemist midagi mu jäärapäisusega. Jõulude kodust eemal veetmise ümber ringleb palju müüte ja ma tahaks selle omal nahal järele proovida. Midagi on selles natuke pelutavat, sest siin sajab laia lund ja kõik on väga jõululik, London jääb järjest tühjemaks ja homme sõidavad minema ka minu majakaaslased. Teisalt on selles omaette olekus ka midagi ahvatlevat. Mul pole ammu olnud aega rahulikult asjade üle mõtelda ja igatseda. Nii et kuigi ma olen eemal, olen ma võibolla rohkem kohal, kui Eestis olles. Uueks aastaks sõidame Toomasega Montreali, kus meil mõlemal on sõbrad. See tundub täitsa tore, sest ma hea meelega vaataks lähemalt nii Nici perekonda kui ka linna ennast, millega ma senini olen veid põgusalt tutvunud.

Ja jaanuari viimasel nädalal kohtume me Magda ja Peebuga Chicagos. See Chicagosse minek on küll mu isikliku jäärapäisuse tulemus. Mingil hetkel olid kõik mu kallid professorid selle plaani vastu (üks neist kirjutas lausa 5-leheküljelise meili, miks see pole hea plaan). Nende vastuseisu peamine põhjus oli see, et mul pole seal õigeid tingimusi (s.t. inimesi, kes tegeleksid sama valdkonnaga ja suudaksid mind juhendada), ent ma kaldun arvama, et tegelik põhjus oli nende kartus, et ma lähen “käest ära”, ei tegele oma väitekirjaga. Paar kuud tagasi selgus, et ma ei saa Chicago ülikooli ametliku külalistudengi staatust (selleks oleks olnud tarvis täita hunnik dokumente, millega ma olin lootusetult hiljaks jäänud). Selle peale mu juhendaja (seega Henrik) millegipärast leebus ja leidis, et ma võin ju siis minna Chicagosse ka lihtsalt niisama. Igatahes saab see põnev olema, sest ma pole kunagi varem elanud suurlinnas ja ma pole seda kunagi varem teinud koos Peebuga ja Magdaga.

Ja uus plaan, millest ma pole jõudnud eriti rääkida, on see, et suvel (ilmselt juunis) sõidan ma paariks nädalaks Londonisse (täpsemalt Oxfordisse). Kuigi ma élan samanimelises linnas juba mitu aastat, pole ma seal varem käinud. Seal on üks tuntud professor, kes tegeleb sarnase valdkonnaga, mis mina, ning Devinil õnnestus teda veenda võtma mind paariks nädalaks oma juhendatavaks. Vot nii. Muidu on kõik samamoodi ja suve olen Eestis.

Ma loodan, et teil on kõik ilus ja lund sajab,
Riin

Tähelepanu kontroll

Leia neilt kahelt pildilt VÄHEMALT viis erinevust! Vastused palun siia kommentaaridesse. Õigesti (loe: teravmeelsete) vastajate vahel loosin võib-olla välja mõned auhinnad :)

Terv., Peep

Kanada: töötamisest

Reedel sai otsa minu nädala jagu väldanud esseede parandamise periood (mille käigus ma kirjutasin muide 60 lk (!) kommentaare). Seepeale on sobilik kirjutada järgmine võrdlev lugu töötamisest. Joomise kõrval on töötamine teine oluline erinevus Kanada ja Eesti vahel, mis otsemaid silma torkab. Tundub, et peamine erinevus on jällegi suhtumises.

Esiteks on põhja-ameeriklaste suhtumine töösse üllatavalt kaine ja realistlik. Ameerika pole enam sugugi “kõigi võimaluste” maa ning “postipoisist miljonäriks” ideaal iseloomustab pigem Eestit kui Ameerikat. Karjäärivalikud tehakse üsna varases nooruses, millele järgeb aastatepikkune töö. Ja tundub, et kui sa oled mõnele (kasvõi näiteks ametniku) kohale jõudmise nimel aastaid pingutanud, siis oskad sa antud kohta ka rohkem hinnata ja hoida. Oled rahulolevam. Ja Eesti on nii väike. Kui sa end mõnes vallas veidigi liigutada viitsid, siis on väga lihtne saada “eksperdiks”. See võib tuua kaasa “staaristumise” fenomeni (s.t. tekib tunne, et sa oledki kõva tegija) või ebarealistlikud ootused oma tuleviku suhtes (s.t. tekib tunne, et heale kohale saab jõuda ka ilma vastavate teadmiste ja kogemusteta). Ja ennekõike võib see kaasa tuua rahulolematuse. Kunagi tegi üks Katzi šveitslasest ja ajakirjanikust sõber intervjuu Katziga, kes oli 25-aastane eralasteaia juht, minuga, kes ma olin 25-aastane õppejõud ja Mihkliga, kes oli umbes 26-aastane finantsjuht. No ja mis siis sai? Katz põgenes mingil hetkel konservatiivsesse Šveitsi ja mina olen Kanadas ning tunnen, et nüüd, peale 2 aasta möödumist, võiksin ma jälle õpetama hakata ja mul oleks isegi midagi öelda.

Teiseks on põhja-ameeriklased kuradi efektiivsed. Nagu joomise, nii iseloomustab neid ka töötamise puhul vastutus- ja mõõdutundlikkus. Kõik teevad oma töö ära, aga keegi ei tee ületunde. Peale tööpäeva lõppu suletakse uks ning minnakse oma pere või hobide juurde või spordisaali. Seejuures pole siin sugugi palju briljante, neid võib Eestis hoopis sagedamini kohta. Aga siin on tugev keskmine. Tundub, et Eestis (või vähemalt akadeemilises maailmas) valitseb kaks äärmust: ühed on ülekoormatud ja ületöötanud ning teised panustavad ennast võimalikult vähe. See ei too kaasa ilmselt kõige suuremat efektiivsust. Vot nii. Sel teemal on muidugi oluliselt rohkem aspekte, aga praeguseks piisab.

Riin

Ja reedel toimus meie osakonna bändi "Department" kontsert, millega sai üksiti otsa peoperiood. Kas pole mitte suurepärane pilt..

Hommikusöök

Ja mina kohe pean teiega jagama oma tänase hommikusöögi muljeid. Nimelt on neil siin tore komme (mille ma kavatsen Eestisse kaasa tuua) korraldada kursuse lõpul tudengitele pidu, mis reeglina tähendab õhtusööki professori juures või kusagil linna peal. Ja täna hommikul kogunesime Johni juurde, et lugeda veidi Aristotelest ja kursus kokku tõmmata. Kuna see toimus 11.30, siis ma kujutasin ette, et tegemist on hommikusöögiga. Aga kui ma suure ähmi ja tühja kõhuga kohale jõudsin, siis juhatati mind kööki, kus ootas jääkapist võetud aurav Absolut Vodka ning vaagen musta leiva ja kalaga (suitsulõhe ja -heeringa ning kaaviariga). John oli nimelt seisukohal, et need Aristotelese tekstikohad, mida me lugema pidime, on niivõrd segased, et neid ei saagi päris kaine peale lugeda. Ja peale seda kolisime me koos suurepärane valge veiniga elutuppa kamina äärde Aristotelest lugema, peale mida ootas meid söögitoas valge laudlinaga kaetud laual gurmaanlik lõunasöök. Ma tean, et John oskab üllatada, aga see oli üle minu igasuguste ootuste. Sest seda ei osanud ma kuidagi ette näha, et professor (küll ainult Johnile omase elegantsusega) mulle hommikul kell 11.30 viina pakuks.

Riin

PS. See teie leheriisumise jutt on järele mõeldes ikka üsna uskumatu. Siin on lumi põlvini, nagu ikka.

Suur Eesti

Tegin täna tööringi Tallinn-Tartu-Võru-Tartu-Tallinn. Ja ma pean tõdema, et Eesti on ikka väga suur riik. Seda just ilma mõttes, sest kui Tallinnas pole lume haisugi, siis peale Paidet hakkas pilt muutuma ning Tartu oli juba jõuluselt lumine. Peale Kambjat läks aga asi lausa muinasjutuliseks: päike hakkas paistma, teede ääres olid poolemeetrised hanged, kuused pakult lumemütse täis ja põldudel paistsid vaid üksikud pikemad kõrred läbi paksu lumevaiba välja. Ilus oli! Ja meie Tartu kontoris rääkisid inimesed, kuidas nad nädalavahetusel lumememmesid tegid, näitasid pilte ja võrdlesid, kes suurema ehitas. Paistis, et see oli mingi Tartu selle nädalavahetuse hitt-tegevus. Ning kui nad küsisid, et mida mina siis Tallinnas tegin, ei uskunud nad mind, kui ütlesin, et ...riisusin muru. Aga just seda ma tegingi, koos Riinu emaga, kes kogu Randvere klantsima on löönud ja nüüd oma sunnitud füüsilist tegevusetust tuli Pääskülla välja elama. Mis oli temast väga kena, sest seoses mägedes ja Floridas hulkumisega jäid minu aias sügisesed kraapimistööd täiesti unarusse. Igatahas sai tänu Riinu emale umbes viiendik aiast viisaka väljanägemise, aga eks see pisut kummaline oli detsembris lehti ja okkaid riisuda ning sodi kottidesse toppida. Ja tartlastel, kes samal ajal elu eest lund kokku mätsisid, oli ilmselt tõepoolest raske uskuda, et kahe tunni autosõidu kaugusel ilm nii erinev oli. Mulle igatahes tundus, et nad ei jäänudki mind lõpuni uskuma ja arvavad siimaani, et ma aasisin nende kallal...

Terv., Peep

Montreal

Ma olen sattunud peopöörisesse. See algas õigepoolest tasakesi. Kõigepealt saabusid kutsed mõnele vähem olulisele üritusele. Kui ma olin neile jaatava vastuse andnud (sest mõnel peol peab ju ikka käima), siis saabusid kutsed olulistele pidudele, kust oleks üsna ebaviisakas kõrvale hiilida. Nii et praeguseks on mul seljataga 5 pidu enam-vähem jutti ja 4 on veel ees. Ja toss on üsna väljas ja puhtad riided otsakorral. Igatahes sattusin ma sellega seoses ka paariks päevaks Montreali. Nimelt toimus sel semestril videokursus koos Montrealis asuva McGilli ülikooliga. Ja kursuse lõpul sõitsime me Montreali, et need ekraanil nähtud inimesed oma silmaga üle vaadata ning pidada viimane loeng ja loomulikult pidu.

Montreal on Kanada kõige ägedam linn. Ja tundub, et see kehtib ka inimeste kohta, sest ma just tuvastasin, et kõik mu kõige paremad sõprad siin Kanadas on kuidagi seotud Montrealiga, kas sealt pärit või seal mõnda aega õppinud. Montreali ja Toronto vahel valitseb umbes samasugune pinge nagu Tartu ja Tallinna vahel. Montreal peab end Kanada intellektuaalseks keskuseks, samas kui Torontos on raha ja võim. Torontoga võrreldes, mis asub ikkagi Ameerika piiri ääres, on Montreal hoopis euroopalikum. Ta pole küll puhas prantsuse linn, vaid poolelgi ingliskeelsne, ent seal on ilmselged prantsuse mõjud. Seal on hunnikutes pisikesi pransuspäraseid kohvikuid, valgete laualinadega restorane ja kitsaste treppidega hotelle. Samas pole seal prantsuslikku … hmm… arrogantsust, vaid atmosfäär on pigem tartulik või berliinilik, väga lahe ja tsill. Soovitan.

Aga nüüd olen ma juba üle tunni hiljaks jäänud järjekordsele peole. See peaks olema keskaja temaatiline kostüümipidu Henriku auks, kes sai just korraliseks professoriks (mis sisuliselt tähendab, et kui ta just mindagi kriminaalset ette ei võta, siis on teda elu lõpuni võimatu vallandada). Aga homme magan end välja ja kirjutan järjekordse Kanada ja Eesti analüüsi.

Riin

See pilt on tehtud McGilli äärmiselt elegantses ülikoolilinnakus