Ithaca on keset metsi ja põlde asuv väikelinn, mis jääb enamvähem Toronto ja New Yorgi vahepeale. Selle linnakese muudab kuulsaks Cornelli ülikool, mis kuulub Ivy League’i, mis tähendab, et tegemist on maailma tippülikooliga (kus pidavat üksiti olema kõrgeim enesetappude määr). Sealne ülikoolilinnak ei erinenud minu meelest eriti siinsest, hooned olid ehitatud samasuguses “vanaaegses” stiil ja üliõpilased nägid samasugused välja, kuigi Nic väitis, et ta tundis rohkem raha lõhna. Ithaca muudab eriliseks see, et ta asub looduse mõttes äärmiselt maalilises paigas. Erinevalt lamedast Londonist, paikneb Ithaca mägede vahel orus ning ülikool asub mäe tipul, kust avaneb imepärane vaade. Nii et kogu atmosfäär on veidi harrypotterlik. Minu meelest oli meil mõnus nädalavahetus. Tom paistis meie nägemisest rõõmu tundvat, pealegi sai ta lõpuks kellegiga välja minna. Laupäeva õhtul suutsime lärmakate undergraduate’ide baaride vahelt leida isegi ühe tartuliku hipibaari, ja laupäeva päeval kolasime Ithaca külje all asuvas rahvuspargis, mille peale Tom (kellest on samuti saanud Amazoni sõltlane) tellis endale "Nahksuka jutud".
Ja tagasiteel tegime peatuse Buffalos, et saada korraks kokku ühe Nici sõbraga. See oli omaette elamus. Me jõudsime siin pühapäeva pärastlõunal ning kõndisime mööda pikka peatänavat, kus me olime peaaegu ainsad inimesed. Tundub, et USA majanduskriis on eelnevaltki mitte kõige paremal järjel olevale Buffalole eriti suure põntsu pannud, nii et isegi peatänaval oli mitmeid suletud ärisid ja mahajäetud hooneid. Seejuures mängis trammipeatustes klassikaline muusika. Nii et kõndisime Mozarti taustal tühjal tänaval, mööda mahajäetud hiigelhoonetest, tuul keerutas prahti ja varesed kraaksusid. Väga apokalüptiline. No ja siis veel sõitsime Niagra Falls’ist läbi, tõdedes, et Ithaca mägede vahel asuv pisike juga jättis hoopis suurema mulje, ning olimegi tagasi Londonis, mis Ithaca taustal paistab paraja suurlinnana.
Riin