Kolmas nädal

Sel nädalal on mul asjad pisut ülepea kasvanud. Aga mu kurtmised pole olnud just kõige edukamad. Püüdsin Tomile rääkida, kuidas Burlington on sama hirmus koht nagu London, mille peale ta leidis, et ma võiks sellele kohale ikka paar nädalat aega anda, enne kui ma teda liigitama hakkan. Siis püüdsin Katzile rääkida, kuidas võiks ju olla pisut lihtsam, mille peale ta sirgjooneliselt teatas, et no kui asi on lihtsuses, siis Tartus oleks ju eriti lihtne. Ja Justinile proovisin rääkida sellest, kuidas ma olen kade nende peale, kes elavad Edmontonis, mille peale ta leidis, et lõpetagu ma jama, mul on väga hea töö. Aga ta vähemalt saatis mulle inspektor Morse’i lood, mis on teatavasti parim ravim stressi vastu.

Mingi sarnasus Burlingtoni ja Londoni vahel muidugi on, mis  võib küll olla tingitud sellest, et ma alustan jälle kord uut elu uues riigis, millega käib möödapääsmatult kaasas teatud kultuurišokk. Ja mõlemad on tudengilinnad, igal nädalavahetusel voorib mu akna alt mööda kari röökivaid undergraduate’e, omavanuseid inimesi eriti näha pole. Ja samas on tõsi ka see, et asjad oleks mul praegu pisut ülepea kasvanud niiehknaa, ükskõik kus ma siis parasjagu poleks. Kuidagi on juhtunud nii, et ma pean järgmisel kuul pidama kolm ettekannet. Ühe ettekande teksti esitamise tähtaeg oli täna. Asi pole ainult selles, et ma pole seda veel kirjutama hakanud – ma pole isegi vajalikku uurimistööd alustanud. Muidu poleks hullu, aga minu kommentaator lendab selleks ekstra kohale Inglismaalt. Ja samuti peaks ma sel nädalal ära lõpetama ühe tõlke ning panema septembri jooksul kokku eriväljaande meie kevadel toimunud konverentsi ettekannete põhjal. Nii et võibolla on Toomasel õigus ning ma peaks Burlingtonile veidi aega andma, vähemalt ära ootama selle aja, kui see muu hullumaja otsa saab.

Sest mõned asjad mulle siin linnas ju ometigi meeldivad, eelkõige nende hiigelsuur järv. See ei meenuta mulle Kanada suurjärvistut, vaid pigem meie merd. Ta lõhnab nagu meri ning aegajalt tuhiseb linnast läbi meretuul. See mulle tõesti meeldib. Ah, olgu, ootan veel paar nädalat. 

Teine nädal

Seljataga on teine nädal ning vahepeal on toimunud teatud edasiminek. Reedel jõudsid lõpuks kohale mu asjad, nii et nüüd ei istu ma enam tühjas, vaid kaste täis korteris. Nii palju raamatukaste, kohe näha et tudeng, nagu mu kolimismehed mulle ütlesid. Üldiselt olen ma aru saanud, et enamus asjade ja eriti mööbli transportimine oli täielik idiootsus – pakkematerjal on rohkem väärt kui asjad ise. Aga asi oli ilmselt selles, et ma jõuliselt alahindasin Burlingtoni, kartes, et pärast siin polegi mööblipoode.

Samas toimus ka teatud tagasiminek. Reedel oli ma minemas sotsiaalkindlustuse numbrit taotlema, kui avastasin, et mu passi vahelt on kaotsi läinud i-94 kaart, valge paberilipakas, mille saab piiri ületades. Nagu ma juba kirjutasin, on  sotsiaalkindlustuse numbrit vaja igal sammul, nt. ka palga saamiseks. Aga ilma i-94 kaardita seda ei saa. Ja uue kaardi taotlemine võtab ametlikult vähemalt kolm kuud ning hunniku dollareid. Võtsin siis ühendust ülikooliga, kes soovitas mu teha seda, mida internet kindlasti teha ei soovitanud – nimelt, minna Kanadasse ning lasta tagasi tulles endale uus kaart välja kirjutada. Nii et for better or for worse, kolmapäeva varahommikul sõidame me koos kolleegiga Quebeci hommikust sööma. Temast on muidugi väga kena mind niimoodi sõidutada.

Eelmisel nädalal algas peale kool, siin on kooliaasta kaks nädalat pikem kui Kanadas. Ma õpetan kahte ainet, kahel päeval nädalas. Mul on kaks loengut järjest ning nende vahele jääb vastuvõtuaeg. Need päevad on suht intensiivsed, üheksast kuueni, peale mida ma kukun kopsti voodisse, sest minu harjumused pole Kanadaga võrreldes märkimisväärselt muutunud. Ma endiselt valmistan loenguid ette öö enne, eriti ei maga, ainult et nüüd ma valmistan ühe loengu asemel ette kaks loengut. Produktiivsus on tõusnud. Mul on umbes 90 tudengit, kes on jätnud mulle väga sümpaatse mulje, aga sellest kirjutan ma kunagi eraldi loo.

Mis siis veel? Laupäeval käisin osakonna juhataja juures õhtusöögil, kus oli veel paar osakonna inimest. Õhtu algus oli pisut kramplik, meenutas mulle mu Kanada kogemust. Inimesed loopisid järjest nimesid ning rääkisid kohtadest ja asjadest, mis mulle midagi ei öelnud – vahepeal küsiti viisakalt midagi ka minu käest, a la kas su asjad on juba kohale jõudnud. Aga peale paari õlut muutus õhkkond hoopis lahedamaks. Mulle meeldis eriti osakonna juhataja naine (nad on mõlemad minust ainult 5-6 aastat vanemad). Ta oli suurepärane lugude jutustaja, mõnusalt vürtsika huumorisoonega – meenutas mulle väga Katzi, isegi juuksed oli krussis. Koju minnes oli kuidagi hea tunne. Eks näis, mis järgmisel nädalal saab.