
Väga ilus oli seal saarel. Suured lõhnavad männimetsad ning päikesepaistes sillerdavad tühjad rannad. Ükskõik kui mastaapsed need Kanada vaated ka poleks, ühe vaigu- ja mustikalõhnalise männimetsaga ei suuda nad kuidagi võistelda. Isegi männimetsa pole tarvis. Ma mäletan kuidas ma vaatasin härdusega Tartu maanteel avanevat vaadet ning mõtlesin, kuidas võõra silma jaoks poleks seal olnud midagi väga erilist. Lapike põldu, taamal paar hallikat talu mügarikku ning metsaviirg, loojuv päike. Minu meelest nii ilus. Kui me sadamasse tagasi vantsisime, siis tuli meile vastu tosin musklis noormehi, kõigil seljas tibukollased särgid, kes meid muidugi joviaalselt tervitasid. See on ka Eesti eri. Ma tõesti ei kujuta ette, et ma langeks sellise flirtiva tähelepanu alla Kanadas. See lihtsalt ei tule kõne alla. Aga mul on kahju, et ma neist poistest ette ei jõudnud. Ma oleks tõesti tahtnud näha, mida selle peale oleks kostnud, kui mina oleks esimesena teatanud, et "oi, millised ilusad kollastes särkides poisid". Ja tagasiteel oli tuul veidi tõusnud ning üsna lahtiste külgedega postipaat hüppas lõbusalt lainete sees. Seejuures roomas laevalael rõõmsalt ringi sülelaps ning puberteetikutest tüdrukud rippusid reelingu küljes ning kilkasid iga suurem laine puhul nagu lõbustuspargis. Ma arvan, et üks keskmine kanadalane oleks seda pilti üsna murelikult pealt vaadanud, otsinud (asjata) päästevesti ning mõelnud, et eestlased on ikka üks hull rahvas.
Riin




