San Francisco

Istun oma hotellitoas San Franciscos, kaheksandal korrusel, ning ilmetlen Union Square'ile avanevat vaadet. Ma olen seda vaadet imetlenud juba kolm päeva, aga see võtab mul ikka pisut hinge kinni. 

San Francisco on imeline linn. Värviline, puhas, eklektiline, esteetiline, inimesed ei rahmelda ringi, vaid kõik toimub rahulikult ja väärikalt, taamal kostva blues'i taustal. Lääneranniku  Chicago (lisa värvi ja palme ning õitsvaid kirsipuid).     

Eile lõppes siin 4 päeva kestnud Ameerika Filosoofia Ühingu Lääneosa (APA Pacific) aastakonverents, mis on ilmselt üks parimaid filosoofia konverentse üldse. Kuna Lääneosa konverentsid toimuvad tavaliselt mõnes päikeselises lääneranniku linnas, siis tuleb siia kohale kõige suurem hulk superstaare, mis tähendab palju häid ettekandeid. Ja valik on muidugi väga suur, sa saad valida nii 30 paralleelselt toimuva sektsiooni vahel. Mina kommenteerisin üht Platoni Riiki käsitlevat ettekannet. Tuleb välja, et ma suudan edukalt esineda Platoni eksperdina, paljudele tuli üllatusena, et see pole sugugi mu peamine uurimisvaldkond. Ja üks tüdruk tuli küsima, et kas ta võib üht minu ideed kasutada oma artiklis. 

Ja kui ma ei kuulanud ettekandeid, siis kolasin ma koos Hande ja Octavianiga linnas ringi. Kõige parem asi selle konverensti puhul on see, et sul on võimalus kohtuda oma sõpradega. Michael oli siin, samuti terve hulk sõpru Edmontonist. Ja üldse tuleb välja, et mul on aastate jooksul siginenud terve hulk tuttavaid, nii et ma pidevalt kohvitasin ja lõunatasin kellegiga. Aga ma sain ka paar uut tuttavat. Kõige toredam oli see, kuidas üks saksa aktsendiga härrasmees tuli mulle end tutvustama, öeldes, et mul on vist seos Tartu Ülikooliga. Ja tema, näed, viibis hiljuti Tartus ning oponeeris üht doktoriväitekirja. Tegemist oli muidugi Toomase oponendiga, kelle Platoni artikkel oli üks esimesi tekste, mida me esimesel kursusel lugesime (see artikkel ilmuski ainult eestikeelses tõlkes). Rääkisime pikalt Tartust ning lõpuks lubasin talle koos Tomiga järgmisel aastal külla minna.  

Aga nüüd pean hakkama vaikselt sättima, varsti on aeg hotellist lahkuda. Samas mu lennuk väljub alles kell 10 õhtul, nii et mul on veel terve päev aega seda linna nautida. Ma ei teagi, mida endaga ette võtta. Alguses mõtlesin minna MoMa'sse (moodsa kunsti muuseumisse), aga ilm on nii ilus ja päikeseline, et siseruumid ei tundu enam kuigi ahvatlevad. Võibolla jalutan Haight Ashbury'sse või hoopis ookeani äärde. Aga selge on see, et ma pean jätma piisavalt aega einestamiseks. Ookeaniäärsete linnade eripära on see, et toit viib keele suust. Ma arvan, et ma pole varem söönud nii maitsvaid krevette, krabisid ja sushit. Nii et ma hoidsin oma hommikusöögi minimaalsena, et päeva jooksul veel vähemalt kolm korda einestada. 

Igatahes, embus teile sinna külma Eestisse ja ma loodan, et teil olid toredad lihavõttepühad.  

Õpetamisest

Tallinna filosoof, vist ainus peale minu, kes on oma kraadi omandanud Põhja-Ameerikas, leidis, et tema ei suudaks Ameerikas õpetada, kuna seal sa pead olema pidevalt meelelahutaja rollis. Tõsi, Eestis polnud kuigi keeruline olla populaarne õppejõud. Kui ma lisaks soravale esitusele, mida tudengid ammulisui kuulasid, küsisin veel mõnikord nende arvamust ning andsin neile pisut tadasisidet, siis jättis see neile nii sügava mulje, et mõned mu tudengid tulid seda mulle veel aastaid hiljem meenutama.

Ameerikas see nii lihtne pole. Siin tuleb tõepoolest olla pisut rohkem meelelahutaja rollis. See ei tähenda, et sa pead neile delikatesside asemel pakkuma võimalikult söödavaks mälutud kiirtoitu. See tähendab seda, et sa pead muutma oma kursuse sisu (eriti kui tegemist on sissejuhatavate kursustega) tudengite jaoks haaravaks ja köitvaks - suutma tõmmata seoseid eri valdkondade vahel, näidata, kuidas teatud teoreetilised probleemid ning nende lahendused võiksid haakuda nende igapäevaelu ning teadustes toimuvaga, tekitada arutelu. Selline "meelelahutamine" nõuab  pingutust, põhjalikku ettevalmistust ning erudeeritust. Palju lihtsam oleks minna ja rääkida oma jutt ära tundmata erilist muret selle pärast, et kas ja mil määral tudengid sind üldse jälgivad. 

Siinne tudeng on nõudlik. Kui sa pead neile järjepanu loenguid, millest valdav osa jääb neile hoomamatuks, siis ei kuula nad sind viisakalt ära, nagu mina seda bakalaureuse tudengina tegin, mõeldes, et ju see nii peabki olema – sügav, kuigi paljuski arusaamatu. Ma arvan, et siin nad lõpuks ei tuleks enam loengutesse ning annaksid sulle kursuse lõpul ka vastava  hinnangu. Teine asi, mis tollele Tallinna filosoofile häirivalt mõjus, on see, et siin ei hinda õppejõud mitte ainult tudengeid, vaid tudengid annavad kursuse lõpul hinde ka õppejõule.

Aga kui sul õnnestub tudengid endaga kaasa tõmmata, siis tänuväärsemat publikut on raske leida. Üht võib Ameerika tudengite kohta küll öelda – nad pole lambad (kui nüüd kasutada blondi väljendit oma šveitsi bakalaureuse tudengite kohta, kellega koos ta mõningaid loenguid võtab). Neil on terav pilk, nad on ettevalmistunud, uudishimulikud ning mõtlemisaltid, vahel isegi (meie mõistes) pisut agressiivsed – nad ei võta su väiteid otsemaid tõepähe, vaid küsivad küsimusi, uurivad, toovad näited, mis su väitega ei haaku. Teisisõnu, nad tõesti proovivad sinust aru saada, oma seniste teadmiste ning kogemuste põhjal sinu väite üle järele mõelda. Selline loeng, kus sa kannad oma materjali ette, kuid sellele ei järgne mingit arutelu, on läbikukkunud. Hea loeng on selline, kus sa tõmbad tudengid kaasa nii, et tekib dialoog, kus tudengid on ühed vestluspartnerid, kus sa mitte ei räägi filosoofiast, vaid filosoofia sünnib kohapeal. Peale selliseid loenguid olen ma veel mitu tundi elevust täis. See kõik – nii dialoog kui selline elevus – on minu jaoks natuke uudne. Ma pole seda õpetamise puhul varem eriti kogenud (ei Eestis ega Kanadas). Ja see on tegelikult miski, mille pärast tasus see Ameerikasse tulek ette võtta küll.