Suvi

Tahtmata küll kedagi kadedaks teha, pean siiski ütlema, et siin on imeilusad ilmad. Terve nädala on olnud 25 kraadi ümber, päikese käes ilmselt rohkemgi, nii et kogu ülikoolilinnak ja eramajade tagaaiad on täis peesitavaid-päevitavaid inimesi. Umbes kolme nädala pärast peaks algama Kanada kuulus sügis, mida ma juba veidi ootan. Sest olgu selle Kanadaga muidu kuidas on, sügised on siin maailma ilusaimad.

Muidu olen ma rattaga ülikoolilinnaku vahet vuranud ja asju ajanud, millest aasta alguses kuidagi ei pääse. Ja kuigi ma olen oma koolitööga ametlikult ühele poole saanud ja peaks hakkama tegelema väitekirjaga, toimub sel aastal nii palju põnevaid loenguid, lugemisgruppe ja konverentse, et mu päevad on üsna tihedalt sisustatud. Uudiseid on nii palju, et kui ma esimesel aastal elasin ühe ja teisel aastal kahe Niciga, siis sel aastal on neid kolm. Kolmas Nic sai majja võetud küll peamiselt sellepärast, et ma ju sõidan poole aasta pealt Chicagosse ja siis on raske mulle asemikku leida. Aga sellega on osakonna Nicide varu ka ammendutud. Ja teine uudis on see, et meie tagaaeda on kolinud pesukaru, keda ma püüan salaja kodustada (mul on ju ometi vaja täita Magdast jäänud tühimik). Seda tuleb teha salaja, sest kuigi nad on ilged nunnud, peetakse neid parajaks nuhtluseks.

Ja mis puudutab vanust, mille ümber üleeelmise loo kommentaarid keerlesid, siis mina olen arvamusel – hoolimata kogu sellest kenast jutust, et vanus on peas või südames või kurat teab kus –, et vanus on paljustki füüsiline. Kui sa ikka lased kõhu ette kasvada ja enam asju teha ei jaksa, siis ega see vanuski tulemata jää. Katz kirjutab, et tal on kuu enne kolmekümnendat suur motivatsioon peal. Mina mõtlesin just täna hommikul, kui ma oma kriuksuva rattaloguga kenasti bussil eest ära sõitsin, et kui jätta kõrvale eelpuberteedi aastad, mil ma kõvasti sporti tegin, siis olen ma ilmselt oma elu parimas vormis.

Päikest,
Riin