Ameeriklased on
hullud. Sellist töötegemist nagu siin toimub pole mina varem näinud, ka Kanadas mitte. Ma
hakkan aru saama Toomasest, kes tuli Cornellis õppimise ajal mulle Londonisse külla ning leidis, et Kanada on nagu sõõm värsket õhku, inimesed on normaalsed. Siin
nad teevad tööd sellise pühendumisega, nagu sõltuks sellest nende elu.
Ilmselt on igas kollektiivis mõni, kes on võimekas ja andekas ning teeb
teistest (või teiste eest ära) rohkem tööd. Siinses akadeemias on selliste
inimeste kontsentratsioon kõige suurem, kõik töötavad nagu hullud. Selle
tulemusel on tase muidugi väga kõrge. Minu Ameerika mõttes täiesti keskmise
suurusega osakond (11 liiget) teeb silmad ette enamusele Euroopa
esindusülikoolide osakondadele. Pooled mu kolleegidest on silmapaistvalt
andekad ning omas vallas väljapaistvad ning ka ülejäänud on meie mõttes üle
keskmise produktiivsed.
Selles on midagi imetlus- ja kadestusväärset. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas nad
suudavad õpetamise ning tudengitega tegelemise kõrval (mis võtab lõviosa ajast) mööda konverentse silgata ning avaldada ühe artikli teise järel,
kõik muidugi tippajakirjades. Teisalt on selles ka midagi pisut imelikku või ebainimlikku, masinlikku ehk. Ma ei kujuta kuidagi ette, et keegi siin tuleks
ja kurdaks, kuidas tööd on liiga palju või tudengid on laisad või mõte ei tööta. See ei tule kõne allagi. Sa oleks siin nagu viiemeeste klassis,
kus sa ei lähe rääkima sellest (ja polegi nagu kellegi juurde eriti rääkima
minna), kuidas sina said hoopis nelja.
Kohati ma ei saa täpselt aru, mis neid niimoodi tagant sunnib. Huvi oma asja vastu?
Kahtlemata, ilma selleta ei tee midagi, aga see ei saa olle ainus põhjus. Palk?
Vaevalt küll, ameerika mõttes pole ülikooli professorite palk midagi nii väga
suurejoonelist, üle keskmise aga mitte märkimisväärselt. Lugupidamine? Nojah,
vähem kui 10% doktorantidest õnnestub endale professori töö leida, nii et
akadeemilises sfääris on see kõrges hinnas. Aga mis puudutab tugendeid või
akadeemiavälist avalikkust üldse, siis tundub mulle, et Eestis (ja üldse saksa
taustaga paikades) on ülikooli professori amet kõrgemas hinnas. Mitte et
siinsed tudengid sind ei respekteeriks, aga ei saa ka öelda, et nad sind
ülemäära respekteeriksid. Või vahest on asi nende valikuvõimaluses? Kui ikkagi
ühele kohale kandideerib sadakond inimest, siis sa loomulikult valid välja need säravamad ning võimekamad.
Alguses oli siinne töökultuur mulle üsna harjutatu.
Ma arvasin, et ma olen üsna töökas või kui mitte töökas, siis vähemalt suudan end õigel ajal kokku võtta. Selline Eesti tõugu tööhobune, kes sammub jõudsalt, aga
omas tempos. Siinne kontekst sundis mind järsult galopile. 90%
ärkveloleku ajast pean ma pidevalt mõtlema ja keskenduma, lülituma ühelt teemalt teisele ning olema seejuures särav ning innustav. Alguses võttis see kõik mind päris võhmale, aga nüüd hakkan pisitasa
harjuma. Ühelt poolt pole see paha. Varem ma ei teadnudki, et ma olen selliseks
galopiks võimeline. Teiselt on ka üsna selge, et väga pikalt ma niimoodi tööd
rabada ei viitsi. Mõne aja pärast oleks aeg pilk tagasi Euroopa poole suunata.
