Veel Harvardist

Eile sain ma kirja Harvardi filosoofia osakonna juhatajalt, kes kirjutas, et nad tegid tööpakkumise Rusty J.-le, kelle huvid sobisid nende profiiliga kõige paremini. Iseenesest lõi see uudis laineid juba umbes kaks nädalat tagasi, vahetult enne minu New Yorki minekut. Mis selle “uudiseks” muutis, on see, et Rusty on Oklahomast, Oklahoma Ülikoolist. Meedia on loonud temast pildi kui mehest metsast, kes hüppas pärapõrgust otse Harvardisse - kui Rusty seda suudab, siis suudavad seda ka teised. Päris tõsi see muidugi pole, Rusty on õppinud ka Oxfordis, tal on kuulsad soovitajad ning vähemalt üks korralik publikatsioon. Aga ta on muidugi ebastrandartne; minul tema üle omal ajal kuum vaidlus Deviniga, kes oli skeptiline juba selle suhtes, et Rusty üldse intervjuu sai – minu meelest polnud Devini skepsis sisuliselt põhjendatud, vaid ka tema oli osalt kinni akadeemilises maailma levinud eelarvamustes, et pärapõrgust tulnuna pole sul Harvadisse asja. Rusty on mul hea tuttav, selline rahulik, sõbralik, vuliseva Oklahoma aktsendiga poiss, kellega me olime koos Alaskal ning hängisime ringi New Yorgis. Minu meelest on tõesti tore, et just tema selle töö sai ning müts maha Harvardi ees – neil õnnestus mingeid kivistunud arusaamu kõigutada.

Üldiselt tundus see mulle veidi imelik küll, et Harvard polnud minuga nädalate kaupa ühendust võtnud – seda enam, et teiste kandidaatidega oli väidetavalt juba ühendust võetud. Reede jõin ma õlut Henriku ja paari teise professoriga, ning mingi hetk hakkasid teised Henrikule survet avaldama, et ta mulle “lõpuks ometi ära räägiks”. Tuli välja, et Harvard oli proovinud luua teist professori kohta ning nad olid proovinud seda luua minu jaoks. Kõik olid seda minu eest hoolikalt saladuses hoidnud, et mitte “asjatuid lootusi tekitada”. Reedel oli siis lõpuks selgunud, et majandusraskuste tõttu ei eraldatud neile selleks raha. Iseenesest on see ju väga armas. Lootustandev. Sest kui ma ei keeranudki oma job talki Harvardis nii peesse kui ma arvasin, siis võiks arvata, et mul läkski New Schoolis hästi (sest seal ma seda oma meelest peesse ei keeranud).

Ja millalgi eelmisel nädalal helistas mulle ka St. Olafi osakonna juhataja, kes rääkis, et oli toimunud väga tihe rebimine minu ja ühe teise tüübi vahel, ning et lõpuks tegin nad pakkumise teisele tüübile, kuna tema võiks “väiksesse kooli sobida paremini”. Sel reedel jõi meiega õlut St. Olafi osakonna juhataja vend – meie professor – kes ütles, et osustavaks oli lõpuks saanud ikkagi see (nagu ma ka ennustasin), et ma sain intervjuu Harvardist ja New Schoolist – mingi järjekordse akadeemilises maailmas levinud reegli kohaselt ei jää see, kes on saanud intervjuu Harvardist, väiksesse kooli püsima. Nii et see Harvard on mul risti ja põiki jalus. Aga üldiselt ma arvan, et nad tegid õige otsuse, nagu ma seda neile ka ütlesin. Praeguses seisus eelistaksin ma järeldoktorantuuri kohta St. Olafile.

Märkimisväärne on see, et nii St. Olaf kui Harvard kasutasid sarnast retoorikat. St. Olafist kuulsin ma seda, et ma olin parim scholarship’i, uurimistöö poolest, ning Harvardist seda, et nende meelest olid mul kõige parimad šansid saada 7 aasta möödudes tenure ehk püsiv professori koht. Harvardis on legendaarset raske saada tenure’it, see eeldab kohutavalt palju tööd ja avaldamist. Inimkeelde tõlgituna viitasid mõlemad sellele, et minust võiks saada jõuline publisteerimismasin. Ma olin sellest veidi lõbustet, arvestades, et ma olen akadeemilises maailmas toimuva müra ja publiseerimisnõude suhtes üsna kriitiline . Nii et see, mille suhtes ma ise nii kriitiline olen, on üksiti see, milleks ma teiste meelest nii suurepäraselt sobin. Nende sõnavõttude optimislikum tõlgendus oleks muidugi see, et nende meelest võiksin ma oma vallas midagi põnevat korda saata. See on ju tore.

Riin

Suur õun

Ideaalne linn võiks minu meelest olla selline, mis ühelt poolt stimuleerib ning inspireerib, aga teisalt jätab sulle siiski olemisruumi. New Yorgis elamine, tundub mulle, on suur väljakutse just seepärast, et ta ei lase sul olla, ei jäta sind rahule. Uusaastaeelne intervjuudeaegne New York tekitas minus tunde, et teda on igatpidi liiga palju – liiga palju inimesi, kära, sagimist ja vilkumist. Kindlasti mängis seejuures rolli see, et mu hotell asus otse Times Square’i kõrval ning Times Square on vaieldamatult selle linna kõige kaootilisem, ülerahvastatum ning reklaamidest vilkuvam osa, mis minus tekitab kerget klaustrofoobiat. (Asi pole ilmselt otseselt Times Square’is – sarnase klaustroboofilise tunde tekitas minus ka Katzi Sveitsi mägedevaheline küla –, vaid eestlase lageda silmapiiriga harjunud pilgus.) Seekord hoidsin ma end teadlikult Times Square’ist eemale ning arvamus sellest linnast muutus otsekohe paremaks.

New School asub viienda avenüü Greenwitch Village’i poolses otsas, mis on Manhattani kõige väärikam, jõukam ning rahulikum osa. New School oli mind pannud elama imelusasse pisikesse hotelli, mis asus kohe pargi kõrval. Nii et ma nägin iga päev hotellist välja astudes ka paari puud. Puude või üldisemalt rohelisuse (ja ka sinisuse, kui just pead pidevalt kuklas ei hoia) puudumine on minu jaoks väga harjumatu. (Samas minu Torontost Londonisse kolinud tuttav ei suutnud jälle kuidagi ära harjuda Londoni lokkava lopsakuseg). Ja kuna ma olin juba maineparandmise peal väljas, siis ma võtsin ette pika jalutuskäigu Central Park'is, mis tõesti väga ilus ja ilmatu suur, ning kahtlemata leevendab seda betooni üleküllasust. (Ja tõesti, ema, kui sa seal just öösiti ringi ei konda – ja park niikuinii suletakse südaöö paiku –, siis on seal ka väga turvaline).

New Yorgi võlu ja rikkus seisneb kindlasti selles, et ta erinevate kultuuride, traditsioonide, inimeste keedukatel. Sellest linnast on võimalik leida absoluutselt kõike. Seal on võimalik ette võtta ümbermaailma reis ilma linnast lahkumata. Mulle jättis sügava mulje üks ungari restoran, kuhu ma juhuslikult sisse astusin. Ma sulgesin enda järel ukse ning sattusin ootamatult täiesti teise maailma, teise aega. Kogu interjöör, inimesed, lõhnad ja maitsed tuletasid meelde midagi, mille ma olin peaaegu juba ära unustanud. Asutuste jõulupidusid, kus ma vanematega kaasas käisin, filme ja raamatuid, Tartu arvutiteaduse instituudi keldris asunud söögikohta, kus muna majoneesiga maksis 10 senti. Šnitsel kartulipudru ja hapukapsaga, mis ma seal sõin, oli vaildamatult parim söök, mida ma viimasel ajal olen söönud ja maksis 50 krooni. Sellist šnitslit sellise hinnaga on Eestist juba raske leida.

Ja lõpetuseks, New York tundub olevat selline koht, kust enamus inimesi läbi voolab. Sinna ei tulda pesa punuma, vaid elukogemust otsima, ennast leidma, üles töötama, raha teenima. Ja siis minnakse uuesti edasi või tagasi. Ja selleks kõigeks on ta suurepärane koht.

Riin

New School

New School oli omapärane segu omast ja võõrast. Ühelt poolt meenutas ta mulle vanakooli Tartut. Seda Tartut, kus kondasid ringi “igavesed üliõpilased”, väitekirja lõpetamine võttis aega aastaid või aastakümneid ning filosoofias valitses kontinentaalne kallak. Samas jäi mulle mulje, et ka New Schoolil on üha suurem surve muutuda “ameerikalikumaks”, analüütilisemaks, nõuete poolest rangemaks. Ma mainisin seda paralleeli Tartuga New Schooli dekaanile – seda, kuidas omanäolisest ning veidi teistsugusest Tartust on viimasel kümnendil proovitud vormida keskpärast ameerikalikku “uurimisülikooli”, millesarnaseid, olgem ausad, Ameerikas on mustmiljon. Selle peale läksid dekaani silmas särama ning ta andis mulle ülipõhjaliku ülevaate muutustest, mida nad plaanivad teha ning kuidas nad seejuures püüavad säilitada New Schooli omanäolisust. Üleüldiselt jättis mulle see kirg, millega nad oma koolist kõnelesid, sügava mulje. Kõik, kellega ma rääkisin (nii tudengid kui professorid), alustasid ülevaate admisega kooli ajaloost. Sellest, kuidas New School on ajalooliselt olnud teisitimõtlejate (maailmasõdade aegu Euroopas tagakiusatud intellektuaalide) kogunemiskoht: progressiivne, innovaatline ja vasakpoolne. Sellist kirge pole ma ammu kohanud.

Teiselt poolt võtab pool New Schoolist enda alla Parsons Design School – see on väga tuntud disainikool , mille puhul paljud ameeriklased ei tea, et see kuulub tegelikult New Schooli alla (nt. Project Runway, mida vist Euroopas üle ei kanta, aga mis Ameerikas on väga popp, toimub seal). See annab New Schoolile teistusuguse, artistlikkuse, millesarnast Euroopa klassikaliste ülikoolide puhul naljalt ei kohta. Ja muidugi mõjutab New Schooli nägu New York, millest intensiivsemat linna on raske leida.

Ma ei oska täpselt öelda, kuidas mu intervjuu läks. Ma arvan, et mu job talk oli senistest kõige parem. Seda kuulas umbes 50-60 inimest (see on selgelt mu uus record), küsimused olid väga head, ja võib-olla osalt seetõttu ei väsinud ma poole pealt ära, vaid pidasin poolteist tundi kestnud küsimuste laviini all kenasti vastu. Seevastu job talkile järgnenud õhtusöök polnud vast kõige säravam, kell oli 10 õhtul, ning nad laskusid mingil hetkel kirglikesse poliitikaalastesse vaidlustesse, millesse ma ei osanud eriti sekkuda. Üldiselt ma arvan, et ma olen veidi teistsugune ning New School võiks osata seda hinnata. Nad võtavad sel aastal tööle 3 uut professorit ning Hr. Critchley rääkis väga avameeliselt, kuidas olukord tööturul on üsna masendav. Enamus kandidaate on viimse detailini lihvitud "produktid", hambuni ettevalmistunud, aga samas so boring (kujutage teda seda ütlemas voolava briti aktsendiga). Teisalt jällegi pole ma võibolla piisavalt teistsugune, piisavalt radikaalne, sest minust on ju siiski ka annus klassikalist “harvardit”. Eks näis. Critchley sõnul on sellele kohale, millele ma kandideerin, neli kandidaati, kellest kolm on väga head, ning ta vihjas üsna selgelt sellele, et ka mina olen nende kolme seas. Kõik kolm on naised ning ülejäänud kaks on itaallased. Nii et Eesti vs. Itaalia. Kes peale jääb, selgub umbes 3 nädala pärast.

Aga nüüd hakkan oma tudengite töid parandama. New Yorgist kirjutan teile homme. Ja ma sain lõpuks ometi oma arvutis tööle ETV, nii et ma kavatsen homme spetsiaalselt varem üles ärgata, et pingviinide marssi vaadata.

Riin

New York, New York

Homme varahommikul sõidan New Yorki. Täna on olnud tüüpiline intervjuu-eelne päev, kus sa järsku avastad, et sa pole korralikult läbi lugenud ei oma ettekannet ega ülikooli kodulehekülge, riided on pesemata ning üleüldse on ettevalmistus nigelavõitu. Kuigi ma ei kujuta ette, kas sellisteks intervjuudeks on üldse võimalik end täelikult ette valmistada, mõni küsimus, mis tagantjärgi tundub nii edastmõistetetav, tuleb sulle ikka üllatusena. Ja asja muudab keerulisemaks see, et mu lennuk läheb hommikul kell 6 ning kohe peale maandumist algavad intervjuud, mis lõpevad alles kell 7 õhtul. Ja sellele järgneb ilmselt õhtusöök. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi pean ma täna kell 10 magama jääma. Aga job talk, mis võtab kõige rohkem energiat, on õnneks alles neljapäeval.

Üldiselt on New School esimene koht, mille puhul mulle pole segane, et miks ma sinna täpselt kandideerin ning kas ma ikka tahaks seal üldse töötada. See on veidi teistusugune ülikool. Kindlasti mitte selline teadustöö kombinaat nagu Harvard. Euroopas on see kool legendaarne - Tartus olles ei ütelnud mulle need Ivy League'i ülikoolid suurt midagi, aga New Schoolist oli igaüks kuulnud. Põhja-Ameeriklased ei oska sellesse kooli nagu eriti suhtuda, ühelt poolt on ta ju tõsiseltvõetav akadeemiline ülikool, teisalt aga selline kiiksuga. Tõmbab ligi kirjanikke, luuletajaid ja muid imelikke tegelasi. Ainus probleem New Schooli puhul on New York. Ma ei oska sellesse linna endiselt kuidagi suhtuda. Seekord ei lendma ma otse peale intervjuude lõppu tagasi, vaidi vaatan seda linna veidi lähemalt. Võib-olla hakkab meeldima.

Igatahes, hoitke mulle pöialt!

Riin

Paar pilti uusaastaeelsest New Yorgist

Midterm ja Alberta

Bakalaureuse tudengitel toimub järgmisel nädalal sess, midterm. See tähendab, et nad peavad umbes nädala jooksul kirjutama essee või sooritama eksami umbes 4-5 aines. See on päris korralik koormus, eeldab nendelt alla 20-aastastelt lastelt väga head ajaplaneerimise oskust. Minu aines peavad nad kirjutama essee. Kuna paljude jaoks on see esimene filosoofia kursus ning kuna ma tundsin ilmselt ka teatud süümepiina, et ma pole oma reisimiste käigus just ülemäära palju aega loengute ettevalmistamise peale raisanud, siis ma lubasin terve möödanud nädala olla tudengitele käepärast. Ma arvan, et kokkuvõttes võttis tudengitega kohtumine ning nende esseede kommenteerimine üle 15 tunni. Seda on natuke liiga palju, arvestades, et ma õpetan ainult ühte kursust. Järgmisel korral pean ma selle asja veidi paremini läbi mõtlema. Muidugi juhtus see, et enamus tudengeid ilmus välja neljapäeval. Osakonda jõudes oli mu kabineti ukse taga pikk saba, ning meili postkast uputas esseede mustanditest. Samal õhtul olin ma lubanud paariks päevaks Londonisse tulnud Seaniga õlut juua. Nii et ma istusin siis terve õhtu Grad Clubis ning toksisin sisse kommentaare, samal ajal kui teised õlut jõid ning minu noore-õppejõu-entusiasmi üle ilkusid. Teiselt jällegi - see, et nii palju tudengeid minuga ühendust võttis, näitab, et ma olen endale märkamatult saavutanud nendega siiski päris hea klapi.

Vahepeal selgus, et ma sain stipendiumi järeldoktorantuuriks Alberta Ülikoolis. See stipendium - Killam Postdoctoral Fellowship - on vägagi prestiizne. Nende filosoofide nimekiri, kel see olnud on, on lühike ja imposantne. Eriti magusaks muudab asja see, et seal oleks mu ametlik juhendaja/tugiisik Martin Tweedale, kes on mu tööd üsna põhjalikult mõjutanud. Ma arvan, et mõned mu kõige paremad mõtted on inspireeritud tema kirjutistest. Ja seal on teisigi suurepäraseid tüüpe. See oleks praeguses seisus (või noh, mu praeguseid huvisid arvestades) suurepärane koht uurimistöö tegemiseks. Just üleeile pidasin ma 45-minutise telefonikõne sealse osakonna juhatajaga, kes andis mulle põhjaliku ülevaate osakonnast ning selle fellowshipiga kaasaskäivatest hüvedest. Kuigi see kõik tundub väga ahvatlev, saan ma lõpliku vastuse anda neile siis, kui mu intervjuud on ühelt poolt (ehk umbes 3 nädala pärast). Aga igatahes tähendab see seda, et ma pean sel aastal oma väitekirja siiski ära kaitsma - see on nüüd kindel. Ja üksiti tähendab see seda, et minu suhe Kanadaga ei pruugi sugugi otsa saada. See oli ainus järeldoktorantuuri koht, mida ma taotlesin, ning üks kahest kohast, mida ma taotlesin Kanadas. Nii et tõenäosus Kanadasse jääda oli väga väike. Aga tuleb välja, et Kanadast pole sugugi nii lihtne lahti saada.

Riin