Pidustused

Vahepeal on toimunud mitmeid pidustusi, aga Lempsi ja tema ema juubel (nad nimelt pidasid neid koos) väärib pikemat juttu, kuivõrd seesugusele peole enam väga sageli ei satu. See toimus Sadala kultuurimajas, kus ainus märk sellest, et ajastu on vahepeal muutunud, oli europeldik. Saalis seisid valge, veidi vakstut meenutava linaga kaetud lauad, mille ümber seisid nummerdatud toolid, ning seina ääres seisvad lauad olid lookas hapukapsast, sealihast, kartulisalatist ja viinast. Juba üsna õhtu hakul hüppas lavale kergelt kiilanev mehemürakas, kes süntesaatori taustal ja hääle värinal laulis eesti kuulsamaid süldilugusid ning kelle suus ‘vaalgeid rooose’ mõjus väga traagiliselt. Krapsakamad külamehed, kõigil kenasti ülikond selga surutud, kukkusid asiselt ja pühendunult jalga keerutama. Ent õhtu kulminatsioonina astus üles ema-Mare poolt juhitud tüdrukutekoor, kõigil kenasti kollakad kleidikesed seljas. Vahepeal läks neil järg veidi käest ära, aga kokkuvõttes oli väga südamlik. Kõik see kokku mõjus äärmiselt ehedalt ja tekitas tunde nagu mõnes vanas eesti filmis (Peep korrutas, kuidas tema tahaks sellisest peost dokumentaalfilmi teha) ning mul jäi ainult üle kahetseda, et Nic juba paar päeva varem Eestisse ei tule, sest selle peo puhul oleks kultuurišokk olnud garanteeritud.

Ja meie jaanipäevane mittemidagitegemise plaan kukkus hästi välja. Selle plaaniga ühinesid ka Lemps, Tups ja Mihkel. Nii et me tegime hunniku head süüa ja kalpsasime üle tule, mis pidavat patud lunastama, ning andsime üksteisele hüppe elegantsuse eest punkte. Lõppeks võitis selle ületulehüppamise võistluse vist Mihkel, kes küll ise ühtegi hüpet ei teinud, aga minu tema eest tehtud hüpe sai pea maksimumpunktid.

Riin

Mõned tähelepanekud

Ma olen juba peaaegu 2 kuud Eestis olnud, aga mul pole senini olnud mahti kirja panna oma Eestisse jõudes tekkinud esmased tähelepanekud.

Esiteks paistab, et Eestist on saamas heaoluriik. Vähemalt tänavapilt on oluliselt ja jahmatavalt tüsedamaks muutnud. Seejuures pole rasvavöö ümber vatsa mitte ainult soliidses eas daamidel ja härradel, vaid üsna noortel tüdrukutel ja poistel. Kui ma ükspäev kaubanduskeskuses inimesi vaatlesin, siis tuli välja, et Peep ja Oskar olid vaieldamatult kõige kiitsakamad ostlejad (kuigi olgu, Peep pole õige mõõdupuu, kuivõrd ta on paras nääps). Igatahes oli seal avanev pilt tüsedam kui Kanadas või Ameerika suurlinnades. Ma siiralt loodan, et koos majanduslangusega langeb ka eestlaste kehakaal, sest kuidagi imelik on mõelda, et ülekaalulisus on saamas eestlaste probleemiks.

Teiseks tekkis mul Eestisse jõudes ja mööda Tartu ja Tallinna tänavaid jalutades küsimus, et kuhu on kadunud Eesti ilusad naised, kellest välismaal olijad (k.a. mina ise) legende räägivad. Tallinna kuulsad tibid on tänavapildist peaaegu kadunud – polegi selge, kas neist on saanud matsakad mammid või nad on läinud mõnda teise äärmusesse. Katz teadis rääkida, et Eesti endiste tibide seas on levimas uus moevool, nimelt ökondus, millega nad on (samamoodi nagu varem tibindusega) äärmusesse läinud (nt söövad ainult mahetoitu, keelduvad vaktsineerimast oma lapsi jne.) Igatahes jääb esimese hooga mulje, et eesti naised on veidi matsakad ja täpselt ühtemoodi. Säärane üheülbastumine üllatas mind isegi kõige rohkem – kõigil on täpselt ühesugused soengud ja riided. Kurat teab. Võibolla tunduvad mulle kõik ühtemoodi seetõttu, et ma olen Kanadas ära harjunud teatud multikultuursuse ja värvilisusega.

Riin

Toredad üritused

Töö tegemise kõrval, mille mõttekuse suhtes valdavad mind endiselt üsna vastakad tunded, on toimunud mitmed toredad üritused. Umbes kahe nädala eest toimus Tartus NWEMP, s.t. Nordic Workshop in Early Modern Philosophy. See tähendab, et kokku sai kamp eestlasi ja soomlasi, sekka üksik rootslane, kes arutasid uusaja filosoofia üle. Peale Põhja-Ameerika konverentse, kus õhtuti äärmiselt sõbralikud, viisakad ja väljapeetud professorid veiniklaasi taga muljeid vahetavad, oli päris tore soomlastega varavalgeni mööda Tartut tuterdada ning kuulata neid gurmaani kombel eri viinasortide maitsenüansside üle vaidlemas. Kodune kontrast. Ja umbes nädal tagasi toimus eesti filosoofia aastakonverents, mis sel aastal toimus vist neljandat korda ning millest on kujunemas eesti filosoofia-alane suursündmus. Selle konverentsi korraldus oli senistest kahtlemata kõige suurejoonelisem, kuigi sama ei saa vast öelda sisu kohta, mis mulle jäi veidi lahjaks. Konverents oli pühendatud filosoofia õpetamisele TÜ-s, nii et enamus ettekandeid keskendus ajaloolise ülevaate andmisele nt. nõukaajal toimunust ja mitte niivõrd sisulisele filosoofilisele analüüsile. Ent tore oli see, et selline teema oli kokku toonud ka sellised professorid, kes on ammu emeriteerunud või pensioneerunud ja keda tänavatel enam naljalt ei kohta. Ja kohe peale konverentsi lõppu sõitsime me edasi Rakverre punk laulupeole, mis oli samuti üks vinge üritus. Mind üllatas see, kui palju koore seal osales ja väga armas oli kuulata punkklassikat laulmas rahvariides mammisid kõrvuti punaste harjadega punkaritega.

No ja lõppeks on tore ka see, et Islandilt saabus Eestisse käima Mihkel ning kahe nädala pärast saabub Nic, kelle jaoks see on esimene käik Euroopasse ning kes on juba ärevust täis.

Riin

NWAMP, õhtusöök Wildes

Eesti filosoofia aastakonverents, mis oli nii popp, et mõned pidid seina ääres seisma.

Meenutusõhtu TÜ kohvikus

Meie igapäevast bensiini...

Bensiini ja diiselkütuse hind tõuseb igal pool maailmas. Hispaanias mässavad selle vastu rekkajuhid ja kalurid, Soomes kutsutakse internetis üles boikoteerima suurte kütusefirmade bensiinijaamu, Indoneesias on bensujaamu põlema pistetud. Ameerikas hädaldavad bensiinimüüjad, et vanemat tüüpi mehaanilised tanklaautomaadid, aga selliseid on terve USA täis, ei näita 99,99-st dollarist kõrgemat hinda. Et aga bensiini hind on juba jõuliselt üle 4 dollari galloni eest roninud (märtsi lõpul maksis Floridas bensiin veel keskeltläbi 3,25), siis ei saa suurema paagiga maasturid enam täispaaki tankida - numbreid ei jätku. Meie siin võime muidugi oma 18-kroonise liitrihinna juures ameeriklaste 10-kroonist bensiinihinda vaid kadestada, aga MTV3-s oli reportaaž, kus seesama 4 dollarit galloni (mis on teatavasti 3,8 liitrit) eest viib suurtes linnatagustes mallides kauplevaid poode pankrotti. Lisaks teatas General Motors, et kaalub tõsiselt hiiglaslike bensiiniõgijate Hummerite tootmise lõpetamist või siis selle kaubamärgi mahamüümist. Ka Ford lasi äsja välja pressiteate, et nad keskenduvad edaspidi vaid väikeste ja ökonoomsete sõidukite arendamisele. MTV3 reporter küsitles ka mingit USA paadisisustajat, kes ütles, et tema business on igatahes omadega ühel pool - ameeriklased ei tahtvat enam paatidega sõita, vaid üritavad neid maha müüa. Paadioksjonid pidavat olevat igapäevased, aga müük kesine. Kellegi Caroline Butleri (see oli see paadisisustaja) sõnul jäävad paadid lihtsalt kai äärde loksuma ja oma elupäevade lõppu ootama. Olgu peale - see naine oli toimuvast ilmselt masendunud, aga tänapäevaseid trende iseloomustab see päris hästi.

Et mõni meist pool elu teisel kontinendil veedab, siis ei ole pääsu ka lennukisõidust. Pisitasa panevad ka Euroopa lennukompaniid piletele juurde küll kütuse-, küll tont teab mis lisasid, aga ameeriklased on siin jälle jõuliselt esirinnas. American Airlines teatas esimesena tavakompaniidest, et hakkab pagasimaksu võtma. Iga kohver, mis pagasisse läheb, maksab edaspidi 15 dollarit. Odavkompaniidel, kasvõi meile tuttaval Ülemiste-Schönefelt trammiliinil kursseerival easyJetil kehtib 7,5 eurone pagasimaks juba mõnda aega, aga tavakompaniidel on see uus suund. Lisaks on ameeriklased jõuliselt ka piletihindasid hakanud kergitama. Et meil on sügiseks üks salaplaan seoses Hawaiiga, siis olen siin aeg-ajalt Detroit-Honolulu pileteid tšekkinud. Ja kui mingi kuu-poolteist tagasi oli odavaim edasi-tagasi pakkumine umbes 620 dollarit, siis täna ei anna enam ükski kompanii alla 850 dollari midagi. Ja kui samamoodi edasi läheb, siis ei ole imestada, kui Riin peab kahe aasta pärast, kui ta oma doktoriga seal Kanadas ühele poole saab, tagasi Euroopasse tulemiseks laeva võtma. Tegelikult tuleb mulle meelde, et juba paar aastat tagasi tegi üks Rootsi majandusteadlane ennustuse, mille kohaselt maksab 10 aasta pärast (nüüd siis vähem kui 8 aasta pärast) üleookeani lend umbes 100 000 krooni. Siis naerdi ta enam-vähem viisakalt välja, aga ma usun, et need toonased naerjad on täna juba suht tõsise ilmega...

Terv., Peep

Tööjutt

Ma pole ammu kirjutanud, sest tuleb välja, et ka blogikirjutamine nõuab teatud jõudeaega, et omi mõtteid koondata ja mõtete üle mõtelda. Ja mul pole seda aega eriti olnud, sest ma teen tööd. Mu ametinimetus on veidi peenem, aga sisuliselt olen ma projektijuht ja korraldan eesti riigi väärtusi, kui lõõpimisi öelda. Detailidesse laskumata, see on taas selline töö, mida Kanadas teha ei saaks ja millest nad seal aru ei saaks (umbes samamoodi, nagu nad ei suuda tõsiselt võtta minu õppejõu staaži; ma arvan, et nad salamisi mõtlevad, et miski peab seal pisikeses riigis ikka imelikku olema, kui nii noor tsikk on taolise staažiga). Ma olen üsna kogenud projektijuht, ent nüüd läks sellesse rolli sisseelamine mõneti raskelt. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen vahepeal harjunud asju teistmoodi tegema, aga mulle oli alguses äärmiselt vastumeelne uuesti kokku põrkuda eesti projektimajandusega, mis toetub põhimõttele, et täna teeme kiiresti ära ja homme mõtleme (kui sedagi). Ilmselt Eesti edu põhineb olulisel määral sellel, et tehti ära palju asju ja väga kiiresti. Aga mulle tundub, et praegu kvantiteedist ja kiirusest enam ei piisa. Selleks et miskit muutuks, on vajalik mingi kvalitatiivne hüpe – ja see eeldab, et inimesed istuksid maha ja mõtleksid selle üle, mis nad teevad. Samuti on too kiirustamine kaasa toonud selle, et need vähesed helgemad pead, kellega koos saaks sisulist tööd teha, on suure sahmimisega täiesti ära kurnatud. Ja ma saan sellest aru, sest ka mind valdas esimestel nädalatel peale koosolekuid täis päeva selline rampväsimus, et ma suutsin ainult tuhmil pilgul telekat vahtida. Nojah. Igatahes, praegu on asjad juba käima läinud ja minu töö oluliselt nauditavamaks ja sisulisemaks muutunud. Nii et rohkem ei kurda.

Selle pika ja segase jutu peale lisan siia ka paar toredat pilti piknikust, kuhu me pidime minema koos Lempsi ja Tupsuga, aga nad jäid tulemata, sest samal ööl sündis Tuul. Nii et vahel juhtub ka miskit imeilusat.

Riin