Keelest

Rootsis elades oli mul korterikaaslane, kes oli pärit Jeruusalemmast ja kes rääkis väga head rootsi keelt. Sellegipoolest küsiti temalt alatasa, et “mis sa ütlesid?”. Ta tõi selle sageli näiteks rootlaste varjatud rassismist. Eks ta tõsi ole, et Tartu skinheadide otsekohese nina-veriseks rassismiga võrreldes on rootsi rassism kuidagi varjatum ja oma varjatuses isegi õelam, ent mulle tundub, et sel üleküsimisel on tegelikult hoopis lihtsam seletus. Kanadas jagunevad inimesed üsna selgelt kaheks – ühed saavad minust vaevata aru ning teised küsivad “mis sa ütlesid?”. Mulle tundub, et sellisel jagunemist on väga palju pistmist keele-alase kogemusega. Need, kes minust aru saavad, on tavaliselt elanud Montreali kandis (isegi kui nad pransuse keelt ei räägi) või on mingil muu kombel puutunud kokku eri aktsentidega (näiteks elanud Inglismaal). Ja teiselt poolt on sel veidi pistmist ka sinu staatusega. Nii kaua kui sa oled selgelt turisti staatuses, on kohalike kõrvad kuidagi rohkem avali – need üleküsimised kipuvad juhtuma pigem siis, kui nad su välismaalase staatuse ära unustavad. Nii et kuigi see üleküsimine võib olla mõnikord veidi solvav, pole sel ilmselt miskit pistmist rassismiga.

Ma olen vist juba ühe loo keelest kirjutanud, ent see on ammendamatu teema. Eelmisel aastal ma maadlesin peamiselt artiklitega, ent see probleem on kuidagi ise üle läinud. Sel aastal olen ma peamiselt hädas hääldusega. Kui grammatika poolest on inglise keel (eriti eesti keelega võrreldes) üsna lihtsake, siis ta teeb selle tasa oma hääldusega, mis sageli "simply doesn't make sense". Üldiselt valitseb eelarvamus, et kui sa mõni aeg välismaal elad, siis tuleb keel iseenesest suhu ning aktsent kaob. See pole päris nii. Just lugesin kuskilt, et näitlejad võtavad kesmiselt 8-10 hääldustundi nädalas ja ikka ei saa oma aktsendist lahti. Teisalt on sel mingil moel tegemist keele-alase sobivusega. Mõned keeled sobivad eestlase suhu paremini kui teised. Ükskõik kui suur kogus soome keelt ei aja keelt kunagi samal moel sõlme kui paaritunnine ingliskeelne seminar (viimati juhtus see esmaspäeval, mil ma pidin 10 korda järjest kasutama sõna "sub-chapter"). Ja seejuures on see vastastikune. Kui minu kanadalastest sõbrad proovivad eestikeelset teksti lugeda, ei saa ma ühestki sõnast aru. Samas on Clergil, kellele ma skaibi kaudu eesti keelt õpetan ja kes on šveitslane, suurepärane hääldus. Ent asi võiks ilmselt olla hullem. Praeguseks on vist selge, et Mihkel läheb paariks aastaks Islandile tööle ja islandi keeles on teatavasti kõige pikemad sõnad ja vähe vokaale. Palju edu selle keele hääldamisel.

Riin

Tartust, Tallinnast ja matemaatikast Harku metsas

Laupäeval käisin esimest korda sel semestril Tartus koolis. Kuulasin Parhomenko loengut Kanti eetikast ja pean tunnistama, et sain positiivse šoki osaliseks. Lihtsalt võrdlus EHI-ga oli sedavõrd kontrastne. Just viimased loengud Tallinnas on kuidagi käest ära läinud. Ma ei saagi aru, kust see tuleb, aga mingisugune jahumine on maad võtnud. N.-ö. asjast rääkimise asemel täidavad loenguaega teemaga suhteliselt lõdvalt haakuvad mõtisklused elu ja ilmas olemise üle laiemalt. Ma ei taha siinkohal üldse anda hinnangut, et EHI on ilmtingimata halb ja Tartu ilmtingimata hea, aga mulle meeldis Parhomenko konkreetsus, kes on oma esitlusviisilt ju teatavasti mitmete tartlastega võrreldes veel suhteliselt hajus, küll tunduvalt rohkem kui Tallinna udutused. Tundub, et sellises stiilis, mida viljeletakse EHI-is, võis aset leida vaba filosofeerimine kunagises Kreekas. Et tüübid kogunesid palaval keskpäeval varjuandva viigipuu (kas need ikka kasvavad seal? kes teab? mina pole paraku Kreekas käinud...) alla, võtsid veinikannu ühes ja hakkasid mõne vanema või lihtsalt kogenenuma eestvõttel mõne teema üle mõtteid vahetama (aga kindlasti ei olnud see Sokratese kamp, sest nii konkreetsetest mõttekäikudest on EHI-s siiski asi üsna kaugel). Nojah - ühesõnaga Tartu on nii sisult kui vormilt ikka ülikool, Tallinnas toimuv jätab ses suhtes üles teatavad kõhklused...

Aga Tartus on bussijaama ja plasku kõrval ning üle ristmiku Tallinna ülikooli (loe: Tartu kaubamaja) vastas valmis saamas mingi uus ärikeskus. Et selline üsna virukeskuselik keskus, eriti bussijaama poolt vaadatuna. Linna poolt on sellel klaas-betoonkuubikul siiski natuke rohkem õhku ümber ja mõned kumerad jooned võimaldavad taamal paikneva plaskuga ja veel kaugemal kõrguva Tigutorniga isegi teataval harmoonial lasta tekkida. Loojuv päike mängis laupäeva pärastlõunal sellel kumerusel päris ilusasti, aga ega sellest Tartu mõnusalt avatud keskpaigast enam küll eriti palju järel ei ole. Teisalt kadus see juba kaubamaja kolakaga niiehkii, nõnda et las saab ta siis veel rohkem täis ehitatud. Aga ma panin siia need paar pilti üles, et need, kes Tartusse minust veelgi harvem satuvad ;), ka mingi ettekujutuse asjast saaksid.

Ja lõpuks riputan üles veel ühe pildi, mille tegin pühapäeva hilisel hommikul, kui Madis ka lõpuks minu kodust oma kodu poole liikuma hakkas, ja mina Magda anuvale pilgule järele andsin ning siia Harku metsa serva temaga kõndima läksin. See on jää lombil ja haakub mu meelest päris hästi selle teemaga, milleni me täna EHI-s Nicolause teksti arutades jõudsime ehk et kas matemaatika on maailma peegeldus või ainult vahend selle mõistmiseks. Mulle tundub, et siiski peegeldus...

Terv., Peep

Õnne!

Mu kallis Peep

PALJU ÕNNE!!!!!

Nagu ütleb Ilona Laaman:

ma olen juba nii vana
et panen end ise riidesse
olen veel nii noor
et mind võetakse riidest lahti

veel on tulevik ees
veel võivad ajalehed koguda materjali
mu nekroloogi jaoks
veel nimetatakse mind paljutõotavaks

veel võin ma otsida USA'd
ja leida oma India

("Kuldne keskiga")

Pittsburgh

Kui mõni käis Barcelonas, siis mina käisin vahepeal Pittsburghis, mis asub Londonist umbes 7 sõidutunni kaugusel Pennsylvania osariigis. Kuigi Pittsburgh pole Londonist palju suurem, on ta hoopis rohkem suurlinna moodi – võibolla ka seetõttu, et ta asub mägede otsas, mis annab linnale üsna uhke panoraami. Rangelt võttes pole ka London väikelinn, elanike arvu poolest Tallinna suurune, ent ta on kuidagi hajali ja planeerimata ja jätab väikelinna mulje. Mulle seostus Pittsburgh peamiselt Graham Greene’i raamatutega, kus ehedad ameeriklased (paksud, lärmakad ja enesekindlad) on kõik reeglina pärit Pittsburghist. Ent Pittsburghis on ka üks Põhja-Ameerika parimaid ülikoole (ameeriklased võtavad teatavasti kõrgkoolide edetabelit äärmise tõsidusega) ning mulle tuli teatava üllatusena, et Pittsburghi Ülikool loodi juba 1787. aastal (polegi ju palju noorem Tartust). Ülkooli peahoone oli ehitatud vana katedaali sisse (vt. pilti), millel on 39 korrust. Ja sinna katedraali oli kogunenud huvitav kombinatsioon Põhja-Ameerikas üsna kuulsatest bioloogiafilosoofidest ja filosoofia ajaloolastest, kes arutasid kahe päeva jooksul Aristotelese ühe biolooogiaalase teose ühe raamatu üle. Mina sattusin sinna oma lemmikprofessori Devini mahitusel, kelle erihuviks on nimelt Aristotelese bioloogia. Aristoteles on jahmatavalt tugev bioloog, täiesti arusaamatu, kuidas ta 4 sajandil e.Kr. jõudis nii täpsete ja moodsate tulemusteni. Ent see tekst, mida me arutasime, polnud teab kui filosoofiline. Palju oli juttu sugude tekkest, sellest, kui seksistlik on Aristotelese bioloogia ja näiteks sellisest nähtusest nagu superfetatsioon (mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ühe tsükli jooksul toimub kaks viljastumist – emane, kes on rase võib jääda uuesti rasedaks ja sünnitada mitu järglast, kel on erinevad isad). Nii et mu bioloogia-alane sõnavara muutus oluliselt avaramaks, ent filosoofiliselt ülemäära põnev just ei olnud.

Ja täna hommikul tuli järsku lumi maha. Ühelt poolt tõi see kaasa kojutulemise ootuse, mis välismaal olles on eriti magus. Teiselt poolt tähendab see muidugi seda, et kõigepealt pean ma valmis kirjutama kõik need kümned leheküljed kirjatöid, milles pole midagi väga magusat.

Riin

Ps. Tänase Ekspressi vahel on mingi lisaleht, “Teeviit” või kurat teab mis, kus on lugu Katzist. Palun lugege ja pange üks eksemplar kõrvale, et ma saaks ka hiljem lugeda.

Barcelona II

Minu nõrkus sadamate, mere ja meres leiduva vastu on ilmselt teada. Barcelonas sain ma oma merearmastuse kihku kõvasti rahuldatud. Tegin laupäeval pika, 20-kildise jooksu mööda rannapromenaadi. Ma lihtsalt ei suutnud varem lõpetada ja tagasi pöörata, sest see oli nii mõnus. Päike paistis ühegi pilveta taevas, sooja oli umbes 16-18 kraadi päikese käes, Vahemeri virutas kaldaliivale vägevaid lainemürakaid, mille otsas ootasid parves veelgi võimsamaid kümned lainelaudurid. Isegi kolm-neli hulljulget ujujat hakkas silma, mille peale ma katsusin ka vee järgi. Suht ujutav tundus – selline suvelõpu või sageli ka Jaanipäevane meie meri. Aga et ma olin seal oma jooksuriietega, siis jäi minust novembrikuine Vahemeres ujumine siiski ära. Rannateel kohtasin küll jooksjaid, küll rattaga sõitjaid, lapseemasid ja end soojendama tulnud kodutuid. Silma hakkasid promeneerivad vanahärrasid, kes paistsid äraütlemata atraktiivsed oma hallide piinlikult viigitud pükste, musta pintsakute, valgete triiksärkidega ja kõige lõpuks säravpunase rusikasuuruse sõlmega lipsuga. Nii nad seal jalutasid, soliidselt mõõdetud sammuga ja kõigest oli kaugele näha, kui rahulolevad nad oma elu ning ümbritsevaga on. Ja kuigi rannal on välja pandud koerakeelumärgid, oli igat masti pluutosid üsna palju ringi tuiskamas – keegi neid pahaks ei tundunud panevad, samamoodi tolerantsed olid penid ise kahejalgsete suhtes. Tuulevarjulistes kohtades vedeles üksikuid päevitajaid, muuli peal püüdsid mehed kala, ühel kaasas kaks mustavalgekirjut kassi – väikesed kellukesed kaelas – truult saaki ootamas, taamal avamerel purjekad seilamas… Idüll, kas pole?

Pärastlõunal kondasin Barcelona turul, mis ei ole ei põhjamaiselt poodlik ega ka idamaiselt räpane ning lärmakas. See on selline vahepealne. Just paras, kus võib vabalt paar tundi veeta erinevaid puuvilju ja värskelt pressitud mahlasegusid maitstes. Ja muidugi lõputuid kalalette uudistades, kus võis näha küll kõiki tuntud ja tundmatuid mereelukaid. Igatsugu koorikloomade valik on lõputu – karbid alates väikese näpuotsa suurustest ja lõpetades hiiglaslike homaaridega. Ma ei kujuta küll ette, mida neist kõige pisematest tehakse või kuidas neid süüakse. Ega neid ometi ei krõbistata koos kooriku endaga? Ilmselt mitte, aga kuidas need siis ära kooritakse? Nende maitse kohta pole ka mul aimu, kuigi ma üritasin Barcelonas toituda ainult mereelukatest – lihtsalt neid kõige pisemaid ei pakutud kuskil… Ja kalu leidus turul samamoodi kõige pisematest – meie kilusid meenutavatest jubinatest - kuni suurte tuuni- ja mõõkkala käntsakateni välja. Kaheksajalad ja seepiad ning kalmaarid veel seal vahepeal. Enamus mereandidest olid mõistagi värsked – krevetid, krabid, homaarid ja muud nende sugulased liigutasid oma vuntse ja kalu roogiti ostjale käigupealt. Mõned müüjad pakkusid siiski ka soolatud ja õli sees ligunevaid kalatükke, aga põhikraam tundus olevat ikka mõni tund tagasi otse merest välja toodud. Igatahes tekitas kogu see vaatepilt minus küsimuse, et millega oleme meie ära teeninud karistuse, et oleme ilmale tulnud ja elame kohas, kus igasuguste selliste mõnusate ja ülimaitsvate ning paksuks mittetegevate olluste asemel on inimese peatoiduseks seapekk hapukapsastega ja lisaks kõigele pole pool aastat ka päikest näha?!

Aga sinna kuulsasse katedraali, mida mitusada aastat muudkui ehitatakse ja mille valmissaamine veel mägede taga on, ma ei jõudnudkil. Lihtsalt see on linna sees ja merest eemal. Ja ooperisse ning ühelegi kontserdile ka mitte. Küll aga mitmesse kõrtsi, mis on täis suitsetavaid kundesid, kuigi minu meelest keelas ju ka Hispaania juba mõnda aega tagasi avaliku suitsetamise. Osadel kõrtsidel on seal lihtsalt märgid uste peal, kus rohelise ringi sees on sigarett, mis siis tähendab, et andke aga tuld! Igatahes suitsetajad – teil on veel Euroopas mõni koht, kus meiesugused on sunnitud käima tänaval värsket hapnikusõõmu võtmas, et siis tagasi suitsuahju sisemusse oma veinikannu äärde tungida…

Terv., Peep

PS! See inimkehade näitus – „Bodies“ – mida me Riinuga augustis New Yorgis vaatamas käisime, on nüüd otsapidi Barcelonasse jõudnud. Kui nii edasi, siis võib ta ühel hetkel ka Tallinnasse jõuda. Eeldusel, et ta enne kõik maailma suured linnad on läbi käinud. Või mine tea, see Tallinn saab ju nüüd teatavasti Euroopa kultuuripealinnaks – hahahaaa…

Barcelona I

Tulin Barcelonasse tõesti valge lehena - ei lugenud midagi ette selle linna kohta ja piirdusin sellega, mis kuskilt meelde jäänud. Et Vahemere ääres ja Kataloonia ning et siit on pärit kuulsad sürrealistid Joan Miró ja Antoni Tàpies, kelle näitusi on mõned aastad tagasi ka Tallinnas nähtud, et siin on mingil perioodil tegutsenud vana Picasso ise, ja et 92. aastal peeti siin olümpiamängud ning muidugi FC Barcelona. Ja enam-vähem kõik. Ei hakanud kodutööd tegema, sest tahtsin näha, kas ja kui, siis kuidas see linn minuga kõnelema hakkab.

Nüüd on hommik ja paistab, et miskit hakkab kujunema. Ärkasin vara, ilmselt olen veel jetlagi ehk ajavahe küüsis - Kanadast jõudsin koju laupäeva õhtul ja kolmapäeval siis juba Barcelonasse -, ning tegin varahommikuses linnas tunnise tiiru. Päike tõusis, õhk oli mõnusalt karge, pagariärid ja väikesed kohvikud avasid oma uksi, mammid jalutasid krantsidega, autokooli ees asusid õpilased kollaste ja roheliste õppeautode rooli, pikkade sallide lehvides kimasid tüübid rolleritel kuhugi... Pargis koristasid unise olemisega aednikud lehti ja istutasid mingeid kapsaid ümber, kadedustäratavalt usinad tervisejooksjad rühkisid - hingeaurupahvakud ümber pea kui pühapaiste - mäest üles, koolipoisid kimusid nurga taga esimest sigaretti...

Täitsa juhuslikult leidsin end mäe otsas ümber nurga keerates Miró muuseumi eest. Mõistagi oli see nii vara veel kinni, aga meie hotellist on sinna umbes 10-minutit jalutamist, mis tähendab, et ma plaanin sinna veel kord sattuda ja siis ehk ka sinna sisse astuda. Aga mäe otsast paistis suurepärane vaade alla linnale, mida päike just kuldama hakkas. Paleede kuplid ning katedraalid, Vahemereäärsed kõrged ja sihvakad puud ja valgus... Just valgus on see, mida siin esimesel pilgul kõige rohkem on. Ja millest meil Eestis praegusel aastaajal juba karjuv puudus käes on. Üks mu Tallinna tuttav kurtis just, et ta on täitsa haige, ning et tal on diagnoositud krooniline päikesepuudus. Eks ta ole!

Igatahes paneb üks mees nüüd jooksutossud jalga ja läheb välja päikese kätte üht 10-kilomeetrist ringi tegema. Jõuan sellega ilusasti ühele poole saada, enne kui Schibstedi juhtimiskonverents lõunast peale hakkab, mille pärast ma ju tegelikult siin Barcelonas üldse olen. Aga kui Riin oma jutus ütleb, et tema on Kanadaga täitsa harjunud, siis mina pean küll ütlema, et ei ole harjunud, et tema seal Põhja-Ameerikas niimoodi harjunult on, ja mina siin Barcelonas või Tallinnas või kus iganes Euroopas mitteharjunult vedelema pean. See on ikka natuke frustreeriv, olen ma omavahel öeldes sunnitud tõdema. Õnnneks paistab siin vähemalt päike...

Terv., Peep

Äraharjumisest

Nii. Meil lõppes just veini joomise üritus (joomine, tundub mulle, on täpsem nimetus kui maitsmine). Töötasime edukalt välja täiesti uue sõnavara, nagu mehine, naiselik, sooniline, tundlik jne. (ma ei ole kunagi aru saanud, miks veine peab võrdlema marjade või puuviljadega). Ent üldiselt on see veidi murettekitav. Tundub, et too Chicago ohter veinijoomine jättis oma jälje, sest poolest klaasist veinist suutsin ma juua vaid pool ja viimast klaasi ei suutnud ma enam mingil moel nautida. Ma loodan, et see pole mu veini maitsmise karjääri lõpp.

Ja Peep sõitis täna hommikul Barcelonasse ja mina sõidan homme varahommikul tagasi Ameerikasse, Pittsburghi, kus toimub mingi Aristotelese üritus. Praeguseks olen ma siin maailmajaos ilmselt rohkem ringi rännanud kui paljud kohalikud. Ja üleüldse hakkan ma selle kontinendiga ära harjuma. Just täna õhtul põristasin ma ette lause, mis sisaldas kahte akronüümi - kui miski, siis see peab olema märk, et ma olen sisse elanud. Ameeriklaste akronüümide vaimustus on fenomenaalne (nende jaoks pole eriti oluline, kas millelgi-kellelgi on ilus nimi, peaasi, et on ilus akronüüm) ning veel pool aastat tagasi kõlasid kõik nende PGSA-d, PGAS-id ja AGDA-d mulle paraja hiina keelena. Ja tudengielul on omad olulised eelised. Päevad on jälle pikad. Just eile vedelesin terve päeva kodus, mõtlesin paar mõtet, lugesin siit-sealt paari raamatut, käisin jalutamas, tegin süüa, vaatasin filmi. Pole ju paha. Ja Ontariosse on lõpuks ometi jõudnud sügav sügis. Kui ma täna hommikul läbi päikesepaiste rattaga kooli poole sõitsin, siis põrkusin kokku ühe hiigelsuure, leekivpunase vahtraga, mis oli nii mõjuvõimas vaatepilt, et jäin selle peale loengusse hiljaks. Aga nüüd lähen joon veel paar klaasi vett, et see veinimaitse suust välja saada ja keeran magama.

Emmates,
Riin

Chicago II

Eelmine jutt käis peamiselt Chicago kesklinna, downdowni kohta. Ent mõlemad meie üürikorterid on olnud vanalinnas, old townis, mis vääriks tegelikult omaette juttu. Vanalinn on oma kitsaste tänavate, ilusate vanade majade ning kõrtside ja restoranidega üsna euroopalik, meenutab Pariisi ladina kvartalit ja eriti Ida-Berliini, kus ma aastat paar tagasi üürisin kõrgete lagedega korterit ja õhtuti vedelesin kodukõrtsis, kus sai imehead siidrit. Siin tekkis meil samuti oma kodukõrts, kus me laupäeval ühe veini teise järel kummutasime, mille tulemusel oli mul eile pool päeva paha olla (ja Peebul polnud häda midagi). Üldse oleme me veidi Chicago ööelu nuusutanud. Sattusime Tori Amose kontserdile, kes, nagu välja tuleb, on päris hea ning samuti mingisse legendaarsesse kõrtsi, kus Jim Belushi oleval omal ajal igapäevaselt vedelenud. Järgmine kord võtame mõne jazzi või bluusi koha ette. Üldiselt tuleb siin linnas olla ikka paar nädalat, et selle sügavust veidigi hoovata.

Peep olevat ükspäev rääkinud Siimutiga, kes olevat Chicagot pidanud parajaks urkaks. Mul oli täpselt seesama eelarvamus, kui ma veebruaris esimest korda Chicagosse tulin – ilmselt seetõttu see tema ilu mind niivõrd rabaski. Ja samavõrrd üllatas mind muidagi see, et hoopis New York, mida ju üldiselt peetakse stiilseks linnaks, on paras urgas, selline räpane-udune ja turiste täis. Iseenesest on ju ka New Yorgis hea ja kerge olla, ent New Yorgi kodusus on kuidagi teistsugune, selline anonüümne – seal ei pööraks sulle keegi tähelepanu ka siis, kui sul oleks kolm pead. Chicago jällegi on selline soe ja stiilne ja kuidagi respektaabel. Nojah. Täna on meie viimane päev siin ning lõunal hakkame tagasi Londoni poole sõitma. Igavene jama.

Riin

Oskar meie korteris. Oskar käis muuseas teaduste muuseumis, kus oli ka Star Warsi näitus - nii et kõik Star Warsi sõbrad, kadetsege!

Me elasime selle maja teisel korrusel

Õhtune Chicago kesklinn

Chicago I

Chicagos võiks elada. Selliseid linnu ei satu elu jooksul ilmselt palju ette. Mul on nende arv endiselt kolm - Tartu, Chicago ja Berliin. Chicago on rabavalt ilus linn.
Seda ilu on raske edasi anda, eriti Euroopast tulijale, kelle kokkupuude pilvelõhkujate arhitektuuriga ei kannata Chicagoga mingit võrdlust välja. Siin on palju vanu, 20-30ndate pilvelõhkujad, mille ümber, üle ja sisse on ehitatud moodsad pilvelõhkujad. Kõik see kokku moodustab erakordselt esteetilse terviku - ei mingeid ebamääraseid vorme, vaid kõik proportsioonid, peegeldused ja materjalid on väga teadlikud ja stiilised. Ja siin on palju toredaid detaile ja kontraste, mis esmapilgul silma ei hakka, nagu näiteks kollane tornike asise halli kontorihoone otsas. Eelmine kord siin olles, mulle meenub, pidin ma ühele lõhkujale ikka päris lähedale minema, et veenduda, et see on tõepoolest kolmnurkne, mitte joonlaud, nagu mu silmad mulle kinnitasid. Siin linnas on kuidagi hea olla, ta on selline tsill, kõik toimub jazzi ja bluusi rütmis, rääkimata galeriidest, rannajoonest ja sümfooniast. Ma pean aasta vahetumise paiku ära otsustama oma järgmise aasta tegemised ja olemised, ning mulle tundub üha enam, et järgmisel kevadel võib mind Chicagost leida. Õnneks oli see alles meie esimene päev, me alles täna jõudsime ning üürisime Chicago vanalinnas nii mõnusa korteri, et Oskar polegi veel jalga toast välja saanud..

Riin

NB Punane kraana

Canada so far..

* Vaade CN Towerist Toronto kõrghoonetele.

Heh. Tere, Oskar olen, ning kirjutan mingist motellist kuskilt USA'st. Kuskil Detroiti ja Chicago vahel. Jah, me oleme teel Chicagosse, aga kuna kell oli juba ~10.20PM, siis otsutas isa motelli pidama jääda ja veits puhatata ning homme edasi sõita. Täitsa kenake teine. $ 71 eest kahe suure voodi, WiFi, külmutuskapi, mikrolaineahju ja konditsioneeriga, isa arvas, et ideaalne. Hommikul kell 10 pidavat 'superhead' vahvlid ka olema, loodame siis parimat. ;) Muidu mul Kanadast ja Londoni nimelisest linnast väga hea mulje jäänud. Nick ja Nic on toredad sellid ja minu meelest väga head 'flatmate'id. Ma ise olen igasuguseid trippe teinud siin olles - Niagara Falls, külake Lake Erie kaldal, Port Stanley ning Toronto. Viimane oli super. Käisime päris-hokit vaatamas, Toronto Maple Leafs - Washington Capitals. Tulemus polnud kõige rohkem meie kasuks, sest Washington võitis meie omi 7-1. Väga hull oli vaadata, kuidas pooled pealtvaatajad lahkusid juba mängu teisel kolmandikul. Muidu oli mäng põnev. Käisime veel CN Toweris, mis on maailma kõige kõrgem inimkätega ehitatud ehitis. Põhiliselt olen Londonis kodus olnud ja Nintendo Wii'd päev otsa mänginud. Väga äge. Super :) :D
Niagara Falls oli tore, mulle väga meeldis, mitte ainult lõbustuste koha pealt, vaid ka joa ja maastiku poolest. Kuigi kõik kummituste majad ja liikuvad kinod olid väga ägedad. Pildid ka neist.
PORT STANLEY. Väga armas ja tore linnake. Käisin Lake Erie's jalgupidi sees. Jah, hästi tore on siiamaani olnud, aga nädal on veel ees.

Parimat, Oskar ;)

* Frankensteini õudustemaja.
* Teine õudustemaja, seekord 'Haunted House'.

* 'Fudge' shokolaadi pood, kus sai näha, kuidas tehakse ehtsat šokolaadi.

Järve(de) ääres

Riin lõpetas täna oma kirjatööd Descartes'i kohta ja meie Oskariga koristasime end jalust ära. Valik oli kas minna lemmikjärvelinna Port Stanleysse Erie äärde või teisele poole Huroni äärde. Otsustasin Huroni kasuks, aga see polnud just kõige parem idee, sest Huroni äärsed väikelinnad olid kolid kokku pakkinud ja ära talvituma asutanud. Ei ühtki avatud rannakohvikut või -baari, ei paate vees, ei inimesi ja tundus isegi, et kõik oravad peale ühe olid ära talveunne jäänud. Kuigi ilmad on siin ju veel täitsa mõnusad - sooja oli täna umbes 12 Celsiust. Ja lained olid Huronil vägevad ning paigad maalilised ja praegune hilissügisene päike, mis eriti pikki varje heidab, lisab sellele kõigele eriliselt sügavkollase koloriidi. Vahtrad on veel värvilised - näha on kõiki toone rohelisest alates ja pruuniga lõpetades, koduselt tuttavat kollast ja ehtkanadalikku punast sinna vahele. Majadel külateede ääres on eilse Halloweeni järel väravate ja uste kõrval pühadekõrvitsaid ja nõianukke ning kollased koolibussid, mis Oskaris vaimustust äratavad, saalib pärastlõunasel ajal kõikidel teedel...

Aga Huroni äärest sõitsime siiski ka Erie äärde ja Port Stanley ei petnud ootusi. Olin seal juba neljandat korda aasta jooksul ja see küla meeldib mulle üha enam. Rand oli inimtühi ja võis ainult ette kujutada, et vaid poolteist nädalat tagasi oli see tulvil päevitajaid ja ujujaid. Või vähemalt üks ujuja oli siis Riinu näol seal kindlasti. Oskar käis ka täna varbaidpidi vees, aga tegi selle peale päris koledat nägu. Pooleteist nädalaga on vesi päris jäiseks muutunud. Aga kui proovida kirjeldada Port Stanley kõiki võlusid, siis jään ma pisut hätta. Nojah, seal on palju mõnusaid vanu majasid, mis on kenasti korda tehtud ja kus allkorrusel on enamasti mingi kästitöö või muu peenkola pood, on paar väga hubast kohvikut, millest ühes, otse kunstipoe vastas olevas paigas pealkirjaga "M.E. & Suzie's" pakutakse eriti maitsvat õlle ja cedarjuustu suppi. Siis on seal väike raudteejaam vana veduri ja paari vaguniga, ülestõstetav sild ja muidugi sadam... Ühesõnaga - kõik kokku annab sellise eriliselt hea aura, et selles külas võiks lausa elada.

Aga homme, kui Riin lõpetab oma loengud, pakime end kokku ja võtame suuna Chicago peale. Vabastame maja ning Nici ja Nicki eestlastest, keda on siin viimasel ajal olnud ilmselt liigagi palju ja anname neile väikese hingetõmbepausi. Ja muuseas: kellasid keeratakse Põhja-Ameerikas alles sel nädalavahetusel, nii et pühapäevast on meil siis ajavahe Eestiga jälle normaalsed seitse tundi ja kaheksa Chicagos. Et siis teate arvestada, kui meiega online'is suhelda...

Terv., Peep