Sunday, March 30, 2008

Konverents

Sel nädalavahetusel toimus kraaditudengite konverents filosoofia ajaloost, mis kujunes üsna meeleolukaks. See konverents toimub teist aastat, ent tänavu olin ma üks neist, kes ettekandeid kommenteerisid. Ma pidin kommentaari valmis kirjutama juba 2 nädala eest, et autoril oleks piisavalt aega sellega tutvuda ning mõelda välja vastused mu küsimustele. Igatahes tabas mind ettekannet kuulates halb üllatus. Nimelt oli sakslannast autor oma ettekannet vastavalt minu kriitikale oluliselt muutnud, nt põhitees, mida ma peamiselt ründasin, oli täiesti kõrvale jäetud. See on hea akadeemilise tava jäme rikkumine, mis muutis mu kommentaari mõneti mõttetuks. Nii et ettekannet kuulates ma kergelt erutusin ning kui ma ükskord pukki pääsesin, siis ma alustasin oma sõnavõttu üsna konkreetse ja ausa ülevaatega selle kohta, kuidas on ettekannet vahepeal muudetud. Pärast keegi veel leidis, et ükski põhja-ameeriklane ei oleks söandanud nii konkreetne olla.

Õhtul toimus Johni majas õhtusöök, kus mind tabas järjekordne üllatus. Nimelt olin ma kõigi üliviisakate doktorantide seast saanud enda kaela peale ainsa kraakleja, kes pidi meie majas ööbima. Iseenesest oli tema mässumeelsus ja vaidlemishimu mulle isegi sümpaatne, ent mingi hetk ta leidis, et ta tahab minna Londoni baaridesse ja tahab seda teha oma autoga – hoolimata sellest, et ta oli joonud paar pudelit veini ja silmnähtavalt kõikus. Peale pikka vaidlust saavutasime me kompromissi, et me läheme baaridesse, ent auto toob ära Nic, kui ta ükskord teisest linna otsast kohale jõuab. Nii et kuskil südaöö paiku leidsin ma end Londoni südalinnast, koos hiigelsuure koti tomatite ja salatiga, mis õhtusöögist üle jäid, ning kolme hakkamist täis ettekande pidanud kutiga – iseenesest oli see situatsioon päris koomiline. Minu näol olid nad leidnud äärmiselt halva giidi, kuivõrd ma Londoni ööelust just palju ei tea, nii et me kimasime taksodega ühest baarist ja klubist teise kuni Nic meid 2-3 paiku öösel peale korjas ja koju toimetas. Kokkuvõttes oli täitsa lõbus, ent täna ärkasin ma peavaluga ning avastasin, et ma olin teise konverentsi päeva sõna otseses mõttes maha maganud.

Riin

John, Julie, kes oli konverentsi korraldaja, ja Nic (üks osakonna viiest Nicholas'est) Johni maja verandal. Nagu näha võib, on hanged peaaegu ära sulanud.

Sel pildil on esiplaanil toosama kraakleja, Kevin, kes meie majas ööbis.

Friday, March 28, 2008

Veel sisseelamisest

Sisseelamise loo peale kirjutas Mihkel oma blogisse loo integratsioonist ja assimilatsioonist. Selle asemel, et kirjutada Mihklile pikk kommentaar, kirjutan ma hoopis uue loo. Esiteks ma arvan, et integratsioonil ja assimilatsioonil on väga selge vahe. Assimilatsioon tähendab samastumist-samastamist. Üks näide (mis pole ilmselt parim näide, kuivõrd see ei puuduta rahvuslikku identiteeti) on see, kuidas ma põlise tallinlasena võtsin Tartu nii üdini omaks, et ma määratlen end tartlasena. Ma ei kujuta ette, et ma hakkaksin end määratlema kanadalase või kanada-eestlasena. Samuti tähendaks assimileerumine veel mitmete sammude astumist, mida ma kuidagi ette ei kujuta. Näiteks peaksin ma loobuma oma nimest, mida keegi siin hääldada ei suuda (kuigi, olgu, taksot tellides kasutan ma juba pikalt nime “Kelly”). Mihkli iseenesest huvitav väide on see, et Islandil peab assimileeruma, s.t. saama islandlaseks. Kanadas see kindlasti nii pole. Kanada pooldab integratsiooni, mis säilitab multikultuursuse. Samas toimuvad siin üsna ägedad vaidlused teemal “mida tähendab olla kanadalane?” ja nii kaua kui see pole selge, ei saa ilmselt nõuda kandalaseks saamist.

Teiseks on integreerumine ja veelgi enam assimileerumine hoopis keerulisem kui sageli arvatakse. See pole sugugi nii, et tuled kohale, siis tuleb keel, siis sõbrad ja ongi kombes. Minu Kanada kogemus on mind (vahest erinevalt Mihklist) meie venelaste suhtes hoopis leplikumaks muutnud. Esiteks, keel. Kuigi ma räägin praeguseks päris head inglise keelt, läheb ilmselt veel aega, enne kui mu aktsent nii tühiseks muutub, et minult enam ei pärita (ja selline pärimine tõmbab käigupealt selge piiri), et kust ma pärit olen. Pealegi on oluline vahe, kas sa tuled üksi või perega. Kui sul on ümber inimesed, kellega sa saad oma igapäevase sotsiaalse ja suhtlemisvajaduse ära rahuldatud, siis pole uue keele selgeks õppimine rohkem kui minimaalsel tasemel sugugi nii “puhtpraktiline” asi – vastupidi, see nõuab väga suurt motivatsiooni. Teiseks, kohalik elu. Kuigi ma väitsin, et ma suhtlen ainult kohalikega ja mitte teiste omasugustega, on see mõneti eksitav. Mingis mõttes suhtlen ma just nimelt “omasugustega” (s.t. filosoofia osakonna rahvaga) ning mul pole väljaspool ülikooli ühtegi tuttavat. Mul pole isegi aimu, kuidas ja kust ma neid leidma peaks. Ja isegi need kohalikud sõbrad, kes mul on, olen ma saanud suurel määral seetõttu, et me olime mingil hetkel samas seisus (s.t. uues linnas, ilma sõpradeta jne). Kui selline ühine pinnas puudub, siis on kohalike ellu ikkagi äärmiselt keeruline sisse tungida. Olgu, aitab ka. Nüüd peaks laskma Katzil kui kõige suurema kogemusega sisseelajal oma loo kirjutada.

Riin

Wednesday, March 26, 2008

Magnus

Käisin pühapäeval kinomajas "Magnust" vaatamas. Lemps ja Liis ka. See on see Kõusaare (kuri)kuulus film, mille näitamise on kohus ära keelanud. Igati hea, et kinomaja kätte võttis ja filmi keelust hoolimata näitas, sest nii lolli otsuse peale tulebki kõrge kaarega lasta. Mulle Kõusaare film meeldis ja samal ajal on kindlasti hulk neid, kes on täiesti vastupidisel seisukohal - see on eriline ja karm tükk, kõvasti üle võlli lastud, mis päris korralikult läbi võtab. Vaatamisest ju mitu päeva möödas, aga lahti ma temast saanud veel pole. Ja ka sellest kirjutamist lükkasin pisut edasi, et asjal seedida lasta. Sisu teavad ilmselt kõik, kes Eesti lehti on lugenud ja seepärast ma seda siin ümber jutustama ei hakka. Niipalju vaid, et kuigi pealkirjaks on "Magnus", pole see tegelikult mitte Magnuse film, vaid Magnuse isa film. Ehk siis lugu sellest, kuidas isa laseb oma pojal "ära minna", st ei takista tal enesetappu teha. Nojah, pildiliselt midugi annab "Magnuse" kallal ikka norida ka - mingi amatöörfilmilik moment on asjal juures. Kuigi - tont seda teab - äkki on see taotluslik. Samas tema pruunikashall koloriit tundub jällegi kogu selle teemaga päris hästi klappivat. Ja mõnusalt pikad kaadrid, nii erinevad peavoolufilmide 2-3-sekundilisest välkumisest. Pildikeel on natuke almodovarlik, võibolla mängib rolli see, et mu meelest oli Kõusaarel produtsendiks mingi hispaanlane, kui ma õigesti nägin (istusin täitsa taga ja sealt tiitreid eriti ei seletanud). Mis veel? Peategelase, siis selle isa mängus oli tunda, et ta pole näitleja, samas lisas see dokumentalistlikkus omamoodi veetlevat ehedust. Teisalt jälle Magnuse osatäitja, kes kuuldavasti ka pole professionaalne näitleja (aga ma võin siin eksida), tegi mu meelest lausa hiigelrolli, vähemalt minu jaoks oli tema mäng küll suurepärane. Pisivead aga ei vähenda üldmõju, nende pärast ei peaks küll seda filmi vaatamata jätma. Ma usun, et seda näidatakse ikka kuskil veel, sest ega me ei ela kuskil Põhja-Koreas või Kuubal, et keegi võtab kätte ja keelab ühe filmi lihtsalt ära. Me elame ikkagi 21. sajandil ju, ja lisaks demokraatlikus riigis ka vist nagu. Ja veel, Kõusaar, kellest ma siiamaani eriti ei ole pidanud, tõusis minu silmis päris mitu pügalat...

Terv., Peep

Sunday, March 23, 2008

Sisseelamisest

Kõigepealt, hääd kevadet! Isegi Kanadas on hakanud hanged sulama ning kõigi aegade uuest lumerekordist jäi puudu ainult 20 cm., sisuliselt üks lumetorm. Ja ma tulen täpselt kuu aja pärast koju, mis tähendab, et ma olen Kanadas olnud umbes 15 kuud. Mingis mõttes võiksin ma olla päris hästi sisse elanud või “integreerunud”, kuivõrd ma (1) suhtlen ainult kohalikega (ja mitte teiste omasugustega, välismaalaste või eestlastega, nagu see reeglina kipub juhtuma), (2) tunnen praeguseks päris hästi Kanadat ja olen siis ilmselt rohkem ringi reisinud kui mitmed kohalikud, ning (3) räägin kohalikku keelt (ma olen isegi omandanud teatud kanada aktsendi, mis ajab inimesed mu päritolu suhtes lootusetult segadusse). Ent on päris kindel, et assimileerumise faasi, mis tähendaks “vana nurka viskamist”, nagu Mihkel oma blogis Islandil teha lubas, ning mida mina tegin Tallinnast Tartusse kolides, ma Kanadas ilmselt ei jõua.

Üldse olen ma viimastel päevadel millegipärast rääkinud-kuulanud päris palju sisseelamise juttu. Reedel käisin sünnipäeval, kus sattusin rääkima aasta aega Jaapanis inglise keelt õpetanud kutiga. Ta oli kuidagi murtud ja rääkis, kuidas teda ei võetud lõpuni omaks. Kuigi ma püüdsin väita, et Põhja-Ameerikasse kolimine võiks olla oluliselt erinev Jaapanisse kolimisest, kus sa jääd alati “valgeks inimeseks”, vaidles ta mulle tuliselt vastu ja leidis, et see on enneolematu, et ma olen peale 15 kuud Kanada suhtes niivõrd optimistlik. Ent mingis mõttes saan ma temast muidugi aru, sest ilmselt läheb veel aastaid, enne kui mina siin täiesti “omaks” saan või siinne mulle täiesti “omaks” saab. Kuigi ma suhtlen päris palju ja kuigi ma ei saa öelda, et kõik mu suhted oleks pealiskaudsed, siis vahel tunnen ma kõige suuremat igatsust just “oma inimeste” järele, kel on sama taust, kes tunnevad mu minevikku ning kellega koos saab lihtsalt vait olla.

Riin

Tuesday, March 18, 2008

Toronto

Tegin täna poppi ja sõitsin Torontosse. Ilm oli imeilus, nii et lonkisin peamiselt mööda linna, ronisin CN Tower'isse ning kui väsimus peale tuli, siis istusin kohalikes baarides, lugesin läbi kohalikud ajalehed, jõin kohalikku õlut ja olin tund enne südaööd tagasi Londonis. Igati mõnus päev. Torontol on arusaamatult hea maine, ta kannab nii maailma multikultuurseima kui ka vabameelseima linna tiitlit, nii et isegi neile, kellele Ontario või Kanada ei meeldi, Toronto reeglina meeldib. Kuigi ma olen seal juba mõned korrad käinud, ei suuda ma ikka ära otsustada, kas ta mulle meeldib või mitte - mõne linna puhul on see otsemaid selge. Esiteks ei suuda ma ära harjuda sellega, et seal pole eriti puid ega rohtu - muidugi on ka Torontos pargid, ent need on pigem äärelinnades, kuhu jalgsi ei jaksa minna. Kunagi rääkis Catherine'gi, kuidas teda Torontost Londonisse kolides rabas Londoni parkide rohkus ning see, et puud kasvavad omasoodu muru sees. Ta oli harjunud sellega, et puu kasvab betoonis või äärmisel juhul potis. Ja teiseks, ükskõik mis nurga alt ma teda ka ei vaataks, see linn pole esteetiliselt ilus. Kunagi ma arvasin, et see on Põhja-Ameerika kui terviku häda - kuivõrd linnaplaneering on niivõrd teistsugune, siis pole siin Euroopa ilukriteeriumitega miskit peale hakata. Ent peale seda, kui ma käisin Chicagos, mis on rabavalt ilus linn, sain ma aru, et see ei kehti siiski kogu Põhja-Ameerika kohta. Nii võta nüüd kinni. Ilmselt pean ma Toronto multi- ja subkultuursuse adumiseks (tegemist on ikkagi pea kahe Eesti suuruse linnaga) sinna veel mõned korrad tagasi minema.

Riin

Kuigi ma olen vahepeal roninud väga erinevate tornide otsa, on Toronto CN Tower mu vaieldamatuid lemmikuid

CN Tower'i juures meeldib mulle eriti klaaspõrand, kuhu enamus inimesi ei söanda peale astuda

Sunday, March 16, 2008

Õpetlusest

Kuna ma jõin täna ämbrite kaupa kohvi, siis ei tule mul und, nii et räägin hoopis õpetlusest. Ma olen ammu märgnud, et eesti keeles pole juurdunud vasteid sellistele mõistetele nagu “scholar”, “sholarship” ja “sholarly”. Kõige sobivam vaste tundub olevat õpetlane, ent see paistab viitavat pigem keskaegsele nähtusele. Moodne õpetlane töötab samuti ülikoolis, ent erinevalt keskaegsest õpetlasest peab ta loengute pidamise kõrval publitseerima õpetlaslikke artikleid ja osalema eri komisjonides, grantides ja muudes asjandustes, mis ülikoolile raha sisse toovad. Kõige tüütum on publisteerimise nõue, mis on Eestis, mis alles püüab õpetlassüsteemi juurutada, ületanud igasugused mõistlikud piirid – vahet pole, mis sa teed ja mis sa ütled, nii kaua kui sa produtseerid produkti (eriti absurdne tundub olevat nõuda võõrkeeles publisteerimist eesti filoloogidelt). Selline nõue on kaasa toonud suure hulga müra, mille keskel need artiklid, milles on mingi iva, lähevad lihtsalt kaotsi. Pealegi kujutavad need artiklid endast suuresti ääremärkusi. Üks artikkel viitab ja toetub järgmisele, mis viitab omakorda kellegi raamatule, mis omakorda toetub kellegi millegile, ja nii muudkui edasi. Järele mõeldes tuli see impulss seda lugu kirjutada ilmselt Julie’lt, kes kaitses eelmisel aastal oma väidetavalt suurepärase dissertatsiooni, said mitu intervjuud, ent ainult ühe tööpakkumise – kuskil Hutchmuchi ülikoolis, mis asub kuskil Ameerika äärealadel ning kus puudub kraadiõpe. Julie on parasjagu paanikas, ent professorite üldine seisukoht paistab olevat, et “kuskilt tuleb alustada” ning noor õpetlane peabki arvestama sellega, et esimesed aastad reisib mööda hutchmutchi ülikoole, kuni ta on piisavalt publisteerinud ja end “sisse töötanud”. See tekitab muidugi küsimuse, kas see kõik on ikka seda vaeva väärt.

Teisalt, ei saa salata, et sellisel õpetlaslikul või akadeemilisel eluviisil on omad ilmsed eelised. Sa ei pea istuma hommikust õhtuni kontoris, vaid oled oma aja peremees ning suved on sul vabad. Samuti ei pea sa tegema iga päev täpselt sedasama, mis minu pikapeale ilmselt hulluks ajaks, vaid oled suuresti ka oma töö sisu peremees. Ja pealegi on selline elusviis, vähemalt minu vanuses (s.t. mitte Florida pensionäride vanuses) ilmselt ainus, mis võimaldab suhteliselt palju ringi reisida. (Ja veel - vähemalt Põhja-Ameerika kuuluvad professorid viie protsendi kõige paremini teeniva elanikkonna hulka.) Nii et ma ilmselt lähen nüüd magama ning proovin homme alustada ühe õpetlasliku artikli kirjutamist.

Riin

Wednesday, March 12, 2008

Aktiivne nõustamine

Sel nädalal olen ma olnud eriti aktiivne, muudkui nõustan. Esiteks toimus tudengitel järjekordne eksam, nii et ma olen iga päev nõustanud paari meeleheitel tüüpi. Asi läks isegi nii kaugele, et ma ei saanud enam rahumeeli ülikooli kohvikussegi minna, ilma et mõni tudeng poleks mind rajalt maha võtnud ja nurga taha vedanud, et rääkida Leibnizist ja monaadidest. Me nüüd ei teagi, kas mul on sel aastal eriti aktiivsed tudengid või ma olen ise avatumaks muutunud, igatahes eelmisel aastal ei tahtnud nad minuga rääkida isegi vastuvõtuaegadel.

Teiseks käisin ma täna “Rahvusvaheliste Tudengite Ühingu” kokkusaamisel. See ühing on üsna aktiivne, muudkui korraldab midagi. Senini pole ma ühelgi nende üritusel käinud, ent seekord sain personaalse meili, kus vabatahtlikkuse korras paluti abi uute tudengite nõustamisel. Nii et läksin kohale. Vahemärkusena võib öelda, et rahvusvaheline tudeng tähendab Ontarios kas ameeriklast või hiinlast. Ja ennekõike tähendab see hiinlast, nii et kui meid gruppideks jagati, siis olin ma oma grupis ainus mitte-hiinlane. Vanadel olijatel paluti jagada muljeid selle kohta, kuidas neile Kanadasse kolimine alguses mõjus. Kui järg lõpuks minuni jõudis, olid kõik traditsioonilised lood (kes hakkas sööma, kes lõpetas söömise üldse ära, kes istus päevad läbi internetis) juba ära räägitud. Nii et ma rääkisin neile sellest, kuidas mulle mõjub ümberasumine füüsiliselt. Ilmselt pole see täielik väljamõeldis, sest mujale kolimine on paras stress. Kuivõrd sa ei tea, kuidas asjad toimivad, siis sa oled pidevas valve- ja kaitseseisundis. Ja kuivõrd psühholoogiliselt püüad sa kogu asja kontrolli all hoida, siis stress lööb välja füüsiliselt. Kuu aega peale Rootsi kolimist, tekkisid mu vasakule meelekohale hallid juuksed (ma olin siis umbes 24-25). See tutt on endiselt seal, ent juurde pole halli justkui tulnud. Ja umbes kuu peale Kanadasse kolimist, kadus mu paremast silmast osa silmanägemist. See juhtus üsna lambist ja järsku, et hullemaks pole see aastaga läinud. (Ma pean olema rääkinud seda lugu Estrile, sest praegu meenub ta vastus, et ma pean ringikolimise ära lõpetama, enne kui ma tükkideks lagunen.) Igatahes tekitas see lugu ärevust ning hiinlased püüdsid kõik oma füüsilised hädad, k.a. vinnid, ajada Kanadasse kolimise kaela. Nii et sellised lood. Eks näis, mis nõustamistegevuse ma endale homseks leian.

Ikka teie,
Riin

Sunday, March 9, 2008

Lumes


Kolmapäeva hommikul istusin ma Flordia lennujaama kõrval pargis, linnud laulsid, päike paistis ning inimesed vedelesid pinkidel ning võtsid päikest. Ja peale seda kui ma olin 2,5 tundi lennanud (nagu Tartu-Tallinna ots, eks ole), võtsid mind vastu raagus puud, hall taevas ja lumetorm. Ja viimased päevad lund muudkui sadas ja sadas ja sadas, ning ma veidi muigasin autode üle, kes sõitsid ringi suured lumetorbikud peas ja esiklaasile tõmmatud väike triip, millest läbi vaadata - tõepoolest, mida sa ikka puhastad ja kraabid, kui kohe sajab uus lumi asemele. Täna lõppes lõpuks sadu otsa ja päike tuli välja, nii et isegi mina pistsin nina toast välja ja tegin paar pilti. Sellise ilma vastu, kus lumi sillerdab ja päike paistab, pole mul midagi. Pigem on tüütud need lumetormid, kus elu pooleldi seiskub, koolid pannakse kinni ja inimesed istuvad oma kodudes. Igatahes ei mäleta ma, millal ma viimati nii palju lund olen näinud - selline lakkamatu lumesadu on kestnud novembrist saadik -, ning sedasama ütlevad ka paljud kohalikud. Samas on Nici väide see, et tegemist on lõpuks ometi ühe korraliku talvega, mis inimestel on lihtsalt meelest läinud, kuivõrd viimased 15 aastat on aset leidnud kliimasoojenemine. Ent kõike seda silmas pidades oleksin ma kõige parema meelega Eestis, kus lumikellukesed juba õitsevad ning Tartus pidavat homme olema 7 soojakraadi. Oeh.

Riin

Wednesday, March 5, 2008

Tagasi lumme...

Florida ida- ja läänerannik on väga erinevad. Idarannik on vägagi seesama filmidest nähtud Miami Beach - kilomeetreid randu, Atlandi laineid ja kõrgeid maju mõnekümne meetri kaugusel merest. Üks väga uhke ja väga pikk linn väga uhkel ja väga pikal rannal. Läänerannik on teistsugune ja selline kodusem - seal on palju pisikesi linnu ja hubaseid sadamaid. Ja muidugi näeb seal uskumatult romantilisi päikeseloojanguid, tühja silmapiiri üksiku purjekaga ja hoopis teist värvi merd. Ja uhkete villade naabruses, sageli otse nende taga-aias näeb päris pisikesi majakesi, millest väga paljud ühe, äärmisel juhul kahekorruselised on ehitatud üles sammaste otsa. Asjal on kaks funktsiooni - maja all saab hoida autot päikesevarjus ja kui orkaan tuleb ning Mehhiko lahe üle kallaste ajab, siis ei uputa merevesi tubasid üle. Orkaanid on sealkandis kindlasti tõsine teema - päris mitmel pool hakkasid majadereas silma augud, kust tuul ja lained on inimkätega valmistatust jagu saanud. Osadel teedel on ka meie jaoks päris iseäralikud liiklusmärgid - keeristormi kujutis ja kiri "Evacuation route".


Läänerannikul elasime päris mitu päeva Naplesis, s.o. Florida Napolis. Mõnus väikelinn jõululampe täis riputatud palmide, Ameerika mõistes väga kitsaste tänavate ja uhkete väikepoodide ja söögikohtadega. Ja tuhandete heal järjel ning oma eluga rahul olevate USA pensionäridega. Neid oli küll terve linn ja rand täis, paaril hommikukohvil peatänava kohvikus oli Riin ilmselgelt kõige noorem inimene seltskonnas üldse. Arvestades aga, et juba Florida põhjapiiril langeb praegune temperatuur kusklile 10 C juurde ja New Yorgis oli maa valge, rääkimata päris ülemistest osariikidest, mis üks teisele järgnevate lumetormide käes vaevlevad, ei ole see ka väga üllatav. Heal järjel pensionärid kogunevadki alla Floridasse, sest seal on praegu mõnusalt soe ja orkaane veel ka pole. Mis ajab muidugi motellide ja innide hinnad päris üles, nii et alla 100 dollari öö ei saa midagi ja vähegi korralikuma hind hakkab peale 200-st.

Mõned asjad veel. Need Florida sood polegi tegelikult meie mõistes sood, kuigi nad sellised välja näevad. Tegemist on hiiglasliku deltaga, mida läbivad sajad jõed. Et kogu Florida poolsaar on üks madal, keskmiselt vaid 25-meetrit üle merepinna ulatuv paekiviplatoo, siis ei ole nendel jõgedel sügavamaid sänge ja kogu see vesi laotub ühtlaselt väga laiale alale. Nii et sohu seal ei vaju ja ära ka eriti ei upu. Ja sellesama meile nii tuttava paekivi tõttu läks Hemingwayl oma Pauline'ile basseini ehitamine maksma 20 000 tolleaegset dollarit, sest see tuli lihtsalt käsitsi paekivisse sisse uuristada. Võrdluseks olgu öeldud, et Hemingway maksis oma Key Westi suurima krundiga maja eest vaid mõned aastad varem, 1931-sel, 9000 dollarit...

Aga nüüd olen tagasi kodus, selja taga 26 tundi lendamist ja lennujaamades istumist. Riinuga kallistasime Miami lennuvälja turvakontrollis - minu lennuk läks hommikul kl 8, Riinul kolm tundi hiljem. Kanadas on lumi ja Pääskülas ka, aga Floridas paistab endiselt päike ja on 28 C sooja. Eks ta ole...

Terv., Peep

Monday, March 3, 2008

Florida floora ja fauna eri













Pelikanid on Floridas tavalised ja tüütud. Need kolm blondiini tegid kõik selleks, et Naplesi kaipealses restoranis kalaroookija tööd igati segada. Vaesel mehel ei jäänud muud üle, kui tüüpe aeg-ajalt fileerimisnoaga eemale peletada. Igatahes merel ausalt oma tööd tegevaid pelikane kohtasime harvemini, kui sadamates ja eriti söögikohade ümbruses kerge elu otsinguil askeldavaid tüüpe.













Rannal vudivad ringi suuremad ja väiksemad pikajalgsed ning -nokalised. Eriti väiksematest, kellest laine aeg-ajalt üle lõi, said Riinu lemmikud. See isend kuulub aga nende suuremate hulka.













Tuvastasime mingi viis-kuus erinevat sorti palme - kookospalmid, lehvikpalmid, pikad palmid, soopalmid, nutsakpalmid ja siis sellel pildil olev pudelpalm. Nimed panime neile enamasti väljanägemise järgi, aga sooplamid, mis olid sellist pisemat ja tihedamat sorti, said oma nime lihtsalt sellest, et nad kasvasid soos.













Riinu vaieldamatu lemmikalligaatorititt, kes vabas vees paadisilla kõrval end meile igalt küljelt demonstreeris ning ka erinevaid ujumisstiile tutvustas. Eks ta üks igavene eputrilla oli, aga lahe ka ju...



















See siin on banaanipuu õis - selline suur, lilla ja lopsakas. Banaanid kasvavad õisiku ülaosas ja valmivad eri aegadel. Seega on banaanipuul üheagselt nii õis, väikesed ja veel toored viljad ning ka juba valminud banaanid ning veel ka kohad, kust küpsed banaanid on ära söödud. Ja kõik ühes ning samas õisikus.



















Key Westis olid kõik kohad ringikoperdavaid ja kirevaid kukkesid täis. Osa neist vähemalt ei teadnud midagi sellest, et nende normaalsed liigikaaslased hakkavad kirema päikesetõusul, vaid jaurasid rahumeeli terve öö. Ma ei tea, kas see on nii, aga mulle tundub, et nad kasvatavad neid seal võitluskukkedeks. Igatahes kanu ei kohanud me küll ühtegi. Või on lihtsalt tegemist homokukkede eriti suure asuralaga?













Orhideesid kasvad Floridas palju, aga lausa looduses me nende otsa ei komistanud. See orhidee kasvas ühes tee äärses veepargis.













Samas kohas vaatasime delfiinide šõud, kes laulsid, tantsisid, hüppasid läbi rõnga, viskasid inimest õhku, liputasid saba ja lehvitasid pealtvaatajatele esinemise lõpuks oma uimega.



















Veel üks pelikan. Selliste postide otsas vedeles neid Floridas igal pool, aga tolle posti otsa paigutatud silt käib siiski ilmselt inimeste, mitte aga pelikanide kohta, kes paistsid üsna osavad sukeldujad olevat.













Ja siis lõpetuseks veel üks palmidest, nimelt see klassikaline kookospalm, mida on Floridas kõik kohad täis. Kujuta pilti - su aias kasvab palm, mis poetab aega ajalt otse su lauale ühe kookospähkli. Sinu vaevaks on see lahti lammutada, hea maitsta ja koored minema visata. On elu...

Taevasest ilust

Päikeseloojangud on ookeani ääres vapustavalt kaunid. Inimesed kogunevad neid vaatama - nii, nagu Provincetownis, nii ka siin Naplesis Mehhiko lahe kaldal, võtavad inimesed kaasa veini ja söögi, kokkupandavad toolid ja lauad ning naudivad seda loojuva päikese värvidemängu rannal. Kuigi Cape Codis oli see rituaal kuidagi veelgi täiuslikumaks arendatud kõikide oma rannale süüdatud lõkete ja kalaküpsetamistega, aga võib-olla on seal see nii sellepärast, et talved on seal ju külmad ja rannanaudingute aeg seega piiratud. Aga nii seal kui nüüd ka siin Floridas oleme seda päikesekummardamist meiegi harrastanud ja ma olen pisitasa aru hakanud saama, miks Ameerika vanades kultuurides päike nii suurt rolli mängis. Ja miks vanad eestlased pigem puid kummardasid ja metsajumalatele ohverdasid. Seda päikest on ju meie laiuskraadil nii kole vähe, siin saadab ta aga sind päevast päeva. Ta on kuum ja võib haiget teha, tema eest tuleb end kaitsa ja temasse austusega suhtuda, muidu võib asi halvasti lõppeda. Miami rannal nägime ühte tüüpi, keda päike oli pistnud. Kõikvõimalikke rescue-tüüpe igaüks oma neljarattalise aparaadiga, ilmus hetkega siit ja sealt kohale tosinkond. Seda peab küll ütlema, et kuigi üleüldine tervisekindlustus siin maal puudub, töötab esmaabisüsteem küll imekähku ja -efektiivselt. Sarnast pilti nägime ka Key Westi tee ääres, kus mingil põhjusel lebas kraavikaldal kanderaamil üks kaelatoega kutt, keda ümbritses üks kiirabiauto, kolm tuletõrjeautot ja vähemalt viis politseiautot. Kõik hullupööra vilkumas ja undamas. Aga see polnud nüüd küll enam päikseloojangute jutt, nii et sry...

Terv., Peep













Naplesi randadele pääseb otsekui auväravate kaudu. Siinpool on juba hämar, sealpool aga veel tolle päeva viimase pooltunni jagu madalaid päikesekiiri.


















Minu lõbusas mummulises rannakotis on päikseloojanguks vajalik staff - korgitser, vein, juust, viinamarjad ja rannarätikud...

Saturday, March 1, 2008

Sood ja alligaatorid

Vähem kui tund on puudu keskööst, ent õhk on endiselt pehme ja soe, kilgid laulavad ja taevas on tähti täis. Mina kolisin verandale rohelisse kiiktooli, et kirjutada Florida kuulsatest soodest ja eelkõige alligaatoritest. Nimelt oleme me vahepeal jõudnud Florida läänerannikule, Mehhiko lahe äärde ning seega sõitsime me läbi Florida sisemaa ja soode. Iseenesest on see Ameerikale ja veelgi enam vist Kanadale äärmiselt iseloomulik, et paar sammu kiirteest ning linna piirist eemal leiad sa end järsku metsiku lopsaka looduse seest, nii et meie autosõitki kujunes parajaks loodusmatkaks - tee ääres kasvav džungel oli täis eri suuruses ja värvis linde ning muid elukaid (see on umbes nii, nagu peale Tallinna linna piiri algaks tihe padrik, kus puude tagant piiluksid karud ja põdrad). Samuti tegime me tee peal peatuse, et sõita soopaadiga. Paadiretke keskel peatusime vanas indiaani külas, kus meie õnneks läks paat katki, nii et pooletunnise sõidu asemel saime tunnise matka. Ent päeva tõeline staar ilmus välja siis, kui me hakkasime juba auto peale minema. Nimelt ujus paadisilla äärde alligaatorititt (või õigupoolest nooruk) - igavene nunnu, hea meelega oleks näpu välja sirutanud ja teda silmade vahelt süganud. Tegemist oli väga edeva isendiga, kes keerutas end üht- ja teistpidi, et ma teda ikka põhjalikult pildistada saaksin. Peale seda, kui ma olin temast teinud paarkümmend pilti ja me hakkasime ära minema, sättis ka tema end minekule. Florida looduse kirevust on tegelikult üsna raske kirjeldada, nii et ma lisan hoopis portsu pilte.

Riin



















See pilt on tehtud tee ääres läbi auto akna. Igati pull suure nokaga lind.













See on too indiaani küla, mida me soomatkal külastasime













Sellised sildid, mis keelavad toita alligaatoreid, ei ole üles riputatud mitte alligaatorite tervist silmas pidades, vaid seepärast, et nad ei seostaks inimesi toiduga. Floridas elab üle miljoni alligaatori ja senini saavad nad inimestega üsna sõbralikult läbi (inimesi sureb vähem alligaatorite kui välgu kätte).













Sellest alligaatorist oleks me rahumeeli mööda jalutanud, kui meie indiaanlasest teejuht poleks talle tähelepanu juhtinud.













Soopaat soos













Alligaatorititt. Alligaatorid erinevad krokodillidest muuhulgas selle poolest, ent neil on ümmargune nina.













Seesama seaninaga titt täisvaates.