Meie tavaline Päike

Eile hommikul Tallinast Viljandi poole sõites kuulsin Soome YleX-ist põnevat uudist. Nimelt on Soome ja Austraalia astronoomid ühiste uuringute tulemusena jõudnud järeldusele, et Päike on täiesti tavaline täht, milliseid on universumis hulgi. Selle uurimuse järgi on Päike n.-ö. hall keskpärasus, üldsegi mitte mingi eriline ja unikaalne täht, nagu siiamaani on arvatud. Järelikult võib ka meie päikesesüsteemi laadseid moodustisi olla tuhandeid kordi rohkem ning ilmselt kehtib samasugune järeldus siis ka Maa kohta. Mis omakorda tõstab oluliselt tõenäosust, et elu - ja ilmselt siis ka intelligentene elu - ei ole sugugi mitte unikaalne ning lisaks meile on kedagi kuskil veel. Küsimus on vaid selles, et kus täpselt?

Üks soome astronoom, kes saates esines, tõsi selle kohta hea võrdluse. Kui ette kujutada, et meie täiesti tavaline Päike on üks liivatera tohutul ookeanirannal, siis järgmine samasugune tavaline päike paikneb sellest liivaterast ...40 kilomeetri kaugusele. Njah, sinna annab jõuda, eksole! Aga selle eest on neid tavalisi päikeseid palju. Neid leidub küll ja küll juba igas galaktikas, galaktikaid endid olevat selle astronoomi kinnitusel aga umbes-täpselt sama palju, kui sellel mitmekümne kilomeetri pikkusel rannal on liivateri. Et siis elu on veel ja ilmselt ta mõistuslikku elu, aga need pagana vahemaad...

Terv., Peep

Roheliseks kasvamine

Sellist pealkirja kannab raamat, mille Ester kinkis mulle sünnipäevaks, ning mida ma jupi kaupa loen – seal esitatud õõva tekitavate faktide jada jaksab vastu võtta ainult jupi kaupa. Ma saan selle raamatu autorist, kelle rohkeliseks kasvamine algas olulisel viisil Ameerikasse kolides, hästi aru. Kanada pole küll Ameerika, aga ma sain seal esimest korda selgesti teadlikuks sellest, kui priiskavaks on elulaad muutunud ning kui palju on asju, mida tarbitakse ainult ühekordselt. Nii et minu kultuurišokk oli paljuski keskkonna-alane. Ma olin rabatud sellest, kui palju sodi ma toodan isegi suhteliselt askeetlikku tudengielu elades, näiteks kohvi juues, mis on seal kättesaadav plastkaanega suletud papptopsides. Ja asjaolude sunnil olen ma murelikult pealt vaadanud seda, kuidas lennukikütuse ja seega ka -piletite hinnad järjekindlalt ja kiiresti kasvavad. Nii et on täiesti tõenäoline, nagu mõned väidavad, et juba viie aasta pärast saab lennukiga lendamisest luksuskaup. Igatahes mingil hetkel jõudsin ma enda teatavaks üllatuseks – aeglane ja laisapoolne, nagu ma siiski olen – arusaamisele, et miskit tuleb ette võtta.

Rohkeliseks kasvamine algab sellest, kui sa hakkad tegema teadlikke valikuid. Raamatu autori järgi algab see paljudel nn. prügifaasist. Minu jaoks see on juba midagi elementaarset. Ilmselt on see seotud sellega, et sellal kui Eestis prügi sorteerimisest kuulnudki polnud, elasin ma Rootsis ja võtsin täesti endastmõistetavalt seda, et majas on 5 prügikasti. Mina hakkasin teadlikke valikuid tegema alles Kanadas ja alles sel aastal. Iseenesest on tegu pisiasjadega. Näiteks hakkasin ma kaasas kandma oma termoskruusi ja veepudelit, mida saab korduvalt täita, mõnikord isegi oma sööki (need, kes mind paremini tunnevad, võiksid mõista, milline saavutus see minu puhul on), käima poes oma seljakotiga. Praegu tegelen ma sellega, et jääda samadele valikutele kindlaks ka Eestis, kus see pole sugugi endastmõistetav. Minu viimaste nädalate projekt on olnud see, et võõrutada end taksoga sõitmisest, ning harjutada end kasutama rohkem ühistransporti. Igatahes tundub, et tegemist on pöördumatu protsessiga – kui uks on juba lahti, siis on raske seda kinni panna. Ma olen märganud, et viimasel ajal olen ma hakanud sekkuma ma ka teiste eludesse. Nii et lõpetuseks vabandan ette kõigi ees, kes võivad tunda saada minu keskkonna-alast õiendamist.

Riin

Göteborgi poolik

Jooksin täna kolmas kord Göteborgi poolmaratoni. See on mu lemmik, siin on alati rõõm joosta, võib-olla selle pärast, et just siin tegin 2006. aastal oma esimene pooliku ja lisaks kõigele läks see tookord nii hästi, et seda aega pole ma siiamaani suutnud üle joosta. Et siis seekord sain ajaks 1:37:50, mis on kaks ja pool minutit kehvem tollasest esimesest jooksust, aga omakorda pea kolm minutit kiirem kui eelmisel aastal. Ja ka veidi kiirem, kui too aprillikuine poolik Berliinis. Igatahes - Göteborgi jooks oli hästi korraldatud, nagu alati. Bände tundus olevat raja serval küll vähem, kui eelmisel aastal, aga ikkagi palju, ja kesklinn oli rahvast pungil. Igal juhul on niimoodi mõnus joosta, isegi hoolimata sellest, et just kesklinna lõigul, s.o. umbes 15.-16. kilomeetril sain oma haamri kätte ja liikusin vahepeal küll lausa teosammul. Vahepeal tuli peale tunne, et kõik 40 000 jooksjat lähevad minust seal mööda, aga ilmselt see siiski nii polnud, sest kokkuvõtteks sain siiski 3726. koha. Aga miks ma oma kolme aasta tagust aega ei suutnud parandada, ei oskagi öelda. Treeninud olen ju päris kõvasti, rohkem kindlasti, kui tookord, vorm tundub ka treeninguaegade põhjal hea, aga jooksudel välja ei tule. Ilmselt on miskit peas kinni. Kas ma ei suuda end piisavalt motiveerida või kardan lihtsalt ärakukkumist ja seetõttu ei pressi nii palju kui peaks ja tegelik treenituse tase lubaks. Või on asi lihtsalt selles, et tookord pidin endale tõestama, et olen võimeline millekski selliseks, mida kunagi varem teinud polnud, nüüd aga on see asi ära tõestatud ja võib-olla on nüüd vaja endale hoopis uusi asju ära tõestada...

Terv., Peep

PS! Aga seda, miks ma selle pildi peal oma nina nii uhkelt püsti ajan, ei oska ma ütelda, seda enam, et naabrimees Ulf jooksis oma läbi aegade teiseks parima jooksu ja oli minust oma 15 minutit kiirem...

Berliin

Berliin on uskumatult mõnus linn. Kui me tagasiteel Tallinnasse sealt paariks päevaks läbi põikasime, tuli see mulle jälle selgesti meelde. Asi võib olla selles, et ma olen Berliini sattunud alati kevadeti, mil õhk on õitsvate kastanite lõhnast paks ning inimesed võtavad vastsaabunud kevade nautimist äärmise põhjalikkusega. Ent teisalt tundub, et Berliin on ka Euroopa raames ikkagi üks üsna eriline linn. Selline väga elus, loomulik ja hedonistlik. Eriti peale Šveitsi mägikülade postkaardilikku ja kuidagi ebareaalset idülli (ma ei saanud jätta mõtlemata, et huvitav, mis nende nukumajade keldrites toimub) mõjus Berliin nagu sahmakas värsket õhku.

Paistab, et Berliinis inimesed oskavad elu nautida. See avaldub igasugu pisiasjades. Näiteks kui me Peebuga pühapäeval Ida-Berliini loomaaeda läksime, siis oli see täis eri vanuses paare, kelle üks käsi oli armsasti kaaslase pihus ning teises oli koer, vein või piknikukorv. Lastega pered olid selges vähemuses. Ja kõik Berliini pargid on täis vedelevaid-magavaid-lugevaid inimesi. Ja õhtud veedavad berliinlased peamiselt tänavakohvikutest pikalt ja põhjalikult süües ja lobisedes. Nii et Berliini jõudes võtabki sind vastu selline mõnus vaikne sumin, millesse on põimunud tänavamoosekantide pillimäng. Juba paar aastat tagasi veidi pikemalt Berliinis elades juurdlesin ma selle üle, et huvitav kas ja millal need inimesed tööd teevad. Ilmselt millalgi nad seda ikkagi teevad. Ent tundub, et töötegemine pole see peamine prioriteet. Mulle isiklikult on see väga sümpaatne. Mul juba hakkas meelest minema, kui mõnusasti võib elu elada. Kui ma peaks kunagi hakkama kaaluma Põhja-Ameerikasse tööle jäämist, siis paluks mind otsemaid paariks päevaks Berliini saata.

Riin













Pühapäeval kõigile emadele ja eriti mu oma emale tehtud pilt.













Siia peaks olema iga riigi ametlikus keeles (!?) olema kirjutatud "tere tulemast visionääride teele".









Õigupoolest sõitsimegi Berliini peamiselt selleks, et värsket sparglit süüa.



















Piilub

Engadinist Bergelli, St Moritz vahepeal

Täiesti ootamatult juhtis Clerg meid täna külla, kus omal ajal käis suviti mõtlemas Friedrich Nietzsche. See on Zuozist, kus Katz elab, mingi mõnikümmend kilomeetrit piki Engadini orgu edasi, järgmine küla peale Sankt Moritzit. Riin läks Nietzsche peale elevile, mis pole ka väga imekspandav. Majja me sisse siiski ei pääsenud, sest suvehooaeg algab alles juunis. Kuulus St Moritz ongi äärmiselt vegetatiivses seisundis, naaritsakasukates ja juveele täisriputatud puhkajaid ei ole ja autod, mis linnas ringi liiguvad, on ka täitsa tavalised. Ja St Moritzi Palace-hotellil, kus tornisviidis elamine maksab 15 000 Šveitsi franki öö (need kolm nulli pole eksitus...), on lihtsalt luugid ees.

Aga teisel pool Maloja kuru Bergelli orus, kus elavad juba itaalikeelsed šveitslased, läks ilm ühtäkki tükk maad soojemaks. Engadinis on järved kaetud veel jääga, Bergellis kõik õitseb ja hein on juba rinnuni. Viimases külas enne Itaaliat kasvasid isegi palmid ja majad olid teistsugused kui saksakeelsetes külades. Sellised kõrgemad, pisut suuremate akendega ja kiltkivikatustega. Ja tänavad nende vahel on nii kitsad, et kui kaks autot vastamisi juhtuvad, peab üks kuskile hooviserva võtma. Ning bensujaamas käivad tankimas teiselt poolt piiri itaallased, millest võib üllatuslikult järeldada, et miski on Šveitsis siiski odavam kui mujal Euroopas. Või vähemalt Itaalias.

Natuke mahajäetud ja õnnetu olemisega tõstukitoolid ripuvad Engadini paljaksulanud nõlvade kohal, aga üleval 3000-meetri peal saaks veel täitsa suusatada. Paraku lendame juba homme Riinuga Berliini ja paistab, et sel hooajal jääb mul jälle mäest alla laskamata :(. Et see talv oli Šveitsis eriti karm ja lumerohke, on lumepiir veel praegugi parasjagu umbes 2,5 kilomeetri peal, mis tähendab, et siinsed isuäratavad matkarajad on veel osaliselt läbimatud. Aga turniks ju küll, seda enam, et radu on siin tõesti palju ja üleval mägedes leiab ka matkaonne, kus saab ööbida. Šveitslased ise teevad suvel enamasti päevaseid matku, aga kui rentida ka mõned onnid tee peal, siis saaks siin päris pika retke ette võtta. Ühesõnaga, võib-olla peaks kunagi veel Katzi juurde sõitma...

Terv., Peep

Mägede keskel

Sünnipäev on edukalt seljataga ning üks märk sellest, et vanust on juurde tulnud, võiks olla ka see, et peale sünnipäeva ei valutanud mul niivõrd pea, vaid ennekõike kere. Nimelt oli sünnipäeval õige mitu titte, keda oli tarvis lõbustada. Ent algselt tittede lõbustamiseks korraldatud ümbermajajooks ja jalgpall kujunesid äärmiselt hoogsaks ja hasartseks, nii et kõigil higi nirises ning Lemps teatas veel eile, et tal on jalgpallist kurk haige.

Eile jõudsin ma peale väikest seiklust (mis seisnes peamiselt selles, et Stockholmist Zürichi poole startinud lennuk tegi lambist vahepeatuse mingis Rootsi külas, et kütust tankida (?!)) Sveitsi oma parima sõbra juurde. Katz on Sveitsiga seotud olnud oma 12 aastat, ning selle aja jooksul on see maa mulle agara kirjade kirjutamise ja külas käimise käigus päris koduseks saanud. Katz tuli Sveitsi esimest korda 11. klassis vahetusõpilasena, mis oli tollal ikkagi midagi väga uut ja alternatiivset. Aasta hiljem saabus ta Eestisse tagasi, olles veidi juurde võtnud, kaotanud osa oma boheemlaslikust eluviisist, ent rääkides saksa keelt ja puhast sveitsi dialekti. Peale seda on ta vahelduva eduga töötanud Sveitsis või Sveitsile, kuni selliste pisiasjadeni välja, et Eesti eurovisioonil oli ta Sveitsi delegatsiooni juht. Viimane tõi kaasa selle, et kui me aastaid tagasi sattusime Alpides asuvasse külla äärmiselt kummalisele külapeole, kus lauldi slaagreid, siis saime me äärmiselt aupakliku kohtlemise osaliseks. Igatahes, umbes 2 aastat tagasi tehti talle pakkumine hakata Sveitsi Alpides asuva rahvusvahelise internaatkooli vanemate tütarlaste internaadi juhatajaks. Nii et praegu elab ta sõna otseses mõttes mäe otsas (1800 meetri kõrgusel) väikeses külas. Kogu see küla on jätnud mulle üsna sügava mulje, seda enam, et praegu on siin hooaegade (s.t. suustamise ja matkamise) vaheline periood, mil kõik kohad on kinni, tänavad tühjad ning kogu atmosfäär meenutab "Hukkunud alpinisti" hotelli.

Sellest külast ja nendest mägedest kirjutan ma ilmselt veel eraldi loo, ent kuivõrd see lugu kujunes juba peamiselt Katzi looks, siis ma lõpetuseks räägin ära ka meie suhte alguse loo. Nimelt juhtus see oma 15 aastat tagasi, 9. klassis ja tööõpetuse tunnis, mis paralleelklassi tüdrukutel toimus ühiselt. Ma pole kunagi kokanduses-lapinduses eriti tugev olnud. Nii et kui ma seal istusin ja olin mingi järjekordse rist või kurat teab mis pistega ilmselgelt hädas, siis ilmus mu kõrvale järsku blond juuksepahmakas, mis pilgutas silma, laksutas keelt ja tegi selle piste hetkega ära. See lugu on meie suhtele kuidagi väga iseloomulik. Kui mina pusin juba aastaid mingite teoreetiliste probleemide kallal, siis Katz tuleb oma blondi juukespahmakaga ja teeb asjad ära.

Riin

PS. Saabus Peep koos juhtmega, nii et mõned sünnipäeva pildid:

Eestlased

Mulle meeldivad eestlased. Täpsemalt, mulle meeldib nende selgepiirilisus ja otsekohesus ja isegi pahurus. Oma selgepiirilisuse poolest erinevad eestlased selgelt Põhja-Ameerikast või üleüldse Lääne maailmast, kus valitseb väga palju õpitud (kuigi mitte tingimata võltsi) viisakust. Näiteks kui meie ütleme “tere”, siis nemad ütlevad “howareyou?” ja kumbki ei eelda sisulist vastest. Ja kui meie mühatame, siis nemad ütlevad “good!”, mis küll ei pruugi sisuliselt erineda eestlase mühatusest. Mulle meeldib eestlase puhul see, et ma saan aru, mida ta mõtleb ja sellest, kui talle miski ei meeldi või meeldib (mida tuleb küll harva ette). Kanadas oli mul tükk tegu, et oma sõbrad välja koolitada. Ma pidin Nicile korduvalt seletama, et kui ma talle hommikul muna pakun, siis ma tahan talle seda anda, sest kui ma seda teha ei tahaks, siis ma talle seda eales ei pakuks. Igatahes, üleeile käisin ma vana klassivenna sünnipäeval, kes oli teinud hunniku plofi ja küsis oma sõbra arvamust. Sõber natuke niheles, kuni lõpuks ei pidanud vastu ja loetles üles selle, mis oli maitsest puudu jäänud. See oli nii kuradi südantsoojendav. Midagi nii otsekohest ei tuleks Kanadas kunagi ette.

Ent samas tabas mind Tartus kerge akadeemiline kultuurišokk. Kõige enam rabas mind erialane ebamäärasus. Inimesed justkui midagi kuskil teevad, ent kõik nokitsevad peamiselt omaette ning üksteise tegemistest suurt midagi ei teata. Nii et ma leidsin end üsna teravalt sõna võtmas doktoriseminari üle, mis on Tartus ainus doktorantidele kohustuslik üritus, kus nad peavad korra aastas ettekande pidama ja teiste ettekandeid lugema-kuulama. Ja ikka valitseb selline suhtumine, et oma ettekanne kirjutatakse valmis viimasel hetkel üle jala ja teiste tekste eriti lugeda ei viitsita. Kunagi istusin ma isegi doktoriseminaris tagareas ja lugesin ajalehte, ent praegu paneb see mind punastama ja ma ei saa enam sellest suhtumisest kuidagi aru. Kui sa ei viitsi oma ettekande kallal vaeva näha ja teiste tekste lugeda, no mida sa siis kogu selle filosoofiaga üldse tegeled. Nii et tundub tõesti, et ma olen, nagu Tom mulle ütles, asjas “sees” ja võtan seda oluliselt “tõsisemalt”.

Riin

PS. Pühapäeval on mul sünnipäev. Eriti midagi korraldada plaanis pole, aga neid, kes taipavad helistada, sööma kutsun ikka :)