New England ja Tom Clancey

Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada New Englandist ehk siis USA sellest osast, mis hakkab New Yorgist piki Atlandi rannikut üles poole minnes kuskil Connecticutist pihta, läheb läbi Rhode Islandi, Massachusettsi, New Hampshire kuni Maine’i idaotsani, vastu Kanada New Brunswicki, välja. See on üks mõnus kant, kus on hunnikutes häid ülikoole, kus süüakse igasuguseid mereande (mis mulle teatavasti väga maitsevad), kus kohtab Ameerikas nii haruldasi vanu ja väärikaid maju, ja kus ei kohta eriti palju valgest erineva nahavärviga inimesi. Siin on ajalugu! Seda on tunda ja see pole ka imekspandav, arvestades, et Euroopa väljarändajate esimesed kolooniad tekkisid just selles piirkonnas ja see asi sai alguse 1620-ndatel.

Ma arvan, et veel üks põhjus, mis New Englandi eriliseks teeb, on meri. Õigemini ookean. Mere ääres on inimesed ikka kuidagi mõnusad, sadamalinnades ja rannakülades on oma eriline aura. Rhode Island on lisaks nii üllatavalt kodune oma kiviaedade, kitsaste rannateede, nikerdustega räästakarniisidega sindelkatustega majade ja tammede ning kadakatega. See on omapärane segu Põhja-Eesti rannaküladest, Gotlandist ja veel millestki, mida ma ei oska isegi kirjeldada, aga mis kuskilt lapsepõlvemälestustest pinnale ujub. Aga samas on siin muidugi ka Ameerika oma kiirteede, mitmetasandiliste ristmike ja hiigelsildadega.

Kuskil Rhode Islandilt pihta ja läbi Massachusettsi ning New Hapshire’i Maine’ini alguseni välja, on paljudel majadel lisaks katustele ka seinad sindliga kaetud. Seda on lahe vaadata – osadel majadel ei eristagi, kus lõpeb sein ja kus algab katus. Aga Cape Code’ist üles Bostoni poole minnes on ookeani äär palistatud juba tõeliste villadega, kust päikesetõusule avanevaid vaateid võib endale vaid ette kujutada. Maine’is on nad rohkem ära peidetud, sest sealne rannik on Massachusettsi omast juba hoopis erinev – avatud kuldsed liivarannad asenduvad kaljuste lahesoppide ja rootsilike või soomelike skääridega.

Mulle kangastus neid teid pidi sõites ja seda kõike vaadates silme ette üks Tom Clancey romaanidest, kus peategelane, hea - muidugimõista -, võttis pärast seda, kui ta pahad vandenõulased valitsuse- ning business-establishemendist ära loojakarja saatnud, aja maha ja sõitis New Englandisse. Too kirjeldus sai praegu järsku mu jaoks tähenduse. Sain aru, kuidas on suurlinnast tulles võimalik siin ära kaduda, kuidas on võimalik leida selles metsases kaljurannikus koht, kus sa oledki kui vanajumala selja taga. Mnjah - selline lugu siis...

Terv., Peep

Mõned pildid veel Provincetownist

Magus elu Provincetownis!

Oleme olnud kaks ja pool päeva Provincetownis, rohkem kui planeerisime ja vähem kui tahaksime. Jääb ainult kahetseda, et me kohe siia ei sõitnud, sest tegemist on ühe erakordselt mõnusa linnaga. Päeva armastavad nad vaheldumisi tukkudes, lugedes ja ujudes ookeani kaldal mööda saata. Ja Peep saab siin rahumeeli oma nappides ujumispükstes ringi patseerida. (Mujal ta ikka vaatas kõigepealt vasakule ja paremale ja kogus tükk aega julgust, sest see Euroopas nii tavaline pilt, kus mitte ainult lapsed ei jookse paljalt ringi, vaid isegi mõni täiskasvanud söandab paljalt päevitada, võiks siin lõppeda kartsas istumisega.) Õhtul kogunevad kõik päikeseloojangut vaatama, istuvad lõkete ümber või püüavad kala. Kogu loojanguaegne meeleolu ja see, et see linn paistab olevat kunstnike kogunemiskoht, paneb arvama, et omal ajal pidi siin olema hipi kommuun, millest see praegune gei kommuun on kuidagi välja kasvanud. Selliseks kommuuniks on see linn muidugi ilusa koha peal - siia tuleb ainult üks tee, ülejäänud kolme külge ümbritseb ookean, nii et kui ühel kaldal päike loojub, tõuseb teisel kaldal suur lapergune kuu. Õhtuti armastavad nad pikalt ja hästi süüa ning patseerida mööda tänavaid koos koertega, sest pea igaühel siin linnas on koer, kellest nad võivad pikalt rääkida. Praegu lisab vürtsi veel see, et tegemist on hooaja viimase nädalaga, mis muudab kogu meeleolu siin linnast kergelt traagiliseks ja eriti magusaks.

Eile laenutasime me hommikul jalgrattad ja sõitsime pool päev düünide vahel, vahepeal end ookeani kastes. Seejärel ostsime auto head ja paremat täis ning vaatasime päikeseloojangut, mis oli vaieldamatult kõige ilusam päikeseloojang, mida mina olen kogenud. Ja õhtul jalutasime mööda linna ja sattusime lõpuks jazzkontserdile, mil on parimaid kontserte, mida mina olen kuulnud. Või kurat seda teab, võibolla oli asi selles mõnus ja lustis, millega nad laulsid. Ja kütkestavamat kähisevat naeru, nagu oli jamaikalannast lauljal pole ma kindlasti kuulnud. Kõik tundsid kõiki ja õhtu lõpuks tunti ka meid, või õigupoolest "estonia't". Nii et kui me lõpuks end minekule sättisime, musitati meid üle, suruti pihku CD ja paluti tagasi tulla. Peep arvas, et selle linna võlu võib olla selles, et siin pole üldse jõmme ja tibisid. Tal võib õigus olla, siin tõepoolest pole suvalisi inimesi ega jõmmindusele-tibindusele omast agressiivsust ja arulagedust, vaid kõik, kes siia on sattunud, on sõbralikud, intelligentsed ja siirad. Nii et kui te ei tea, kus puhkust veeta, siis me soovitame siiralt Provincetowni. Ja selleks ei pea isegi läbi New Yorgi sõitma, vaid võib otse Bostonisse lennata ning seal praamiga tulla. See tuli nüüd küll pikim lugu, mille mina olen kirjutanud, aga see linn oli ka seda väärt.

Riin

PS. Mis puudutab tähelepankut, et sel blogil on veidi pervo nimi, nagu vähemalt Mihkel ja Karla on tähele pannud, siis eks ta mingis mõttes ju tõsi on - sama nimega koht plinkis ja helendas meil New Yorgi kõrvaltänaval. Teisalt on see nimi täpselt nii palju või vähe pervo kui Peebu nimi. Ega me muud taha öelda, kui et selle blogi seest leiate Peebu, no ja minu ka, aga minu nimi pole pooltki nii ilus kui Peebu oma ega pane Kanada asjalikel akadeemikutel suunurki võbelema.

* Meil läks siin linnas isegi pildistamine meelest, nii et see on ainus pilt linnast

* Ilusate poiste pilt, pühendatud lugupidamisega Raul Siimutile

* Veel üks ilus poiss, nappides ujumispükstes (seekord hetero)

* Kuu pahemat kätt, paremat kätt oli just loojunud päike

* Päikseloojang rannal

* Jalgratastega düünide vahel (lisatud Peebu nõudmisel tema nappide ujumispükstega pildi eest)

Martha's Vineyard ja Provincetown

Eile oli meil üsna vastuoluline päev. Päeval sõitsime Cape Codi külje all asuvale saarele nimega Martha's Vineyard. See saar, nagu Cape Cod üldiselt, on peamiselt prominentide suvituskoht ning Peebu väite kohaselt põgenes sinna Bill Clinton peale Lewinsky afääri. Jõudsime käia ainult ühes külas, mis oli täis vikerkaarevärvides ja detailideni viimistletud nukumajasid, üks uhkem kui teine. Ja inimesed istusid verandadel roosades kiiktoolides ja lugesid raamatuid. Ilus elus. Õhtul jõudisme päris Cape Codi tipus asuvasse linna Provincetown, mis on siinkandi tuntuim geide ja lesbide kommuun ja ning mis teeb kahtluseta silmad ette vastavatele linnajagudele, mida ma olen näinud Berliinis või Pariisis. Siin on isegi politseinikud ja taksojuhid ilusad pringid poisid. Kontrast armsa pere- ja turistidekeskse Hyannise linna vahel, kus me viimased paar päeva olime, on üsna jõuline. Hoolimata pühapäeva õhtust käis siin pidu pilveni ja meiegi leidsime end mingi hetk mingist kabareest, transvestiidist mustkunstniku showlt. Ilmselgelt on siin kõige ilusamad inimesed, keda me senini Ameerikas näinud olema - kindlasti ilusamad kui New Yorgis. Ja odavad sodi, mida mujal on kõik poed täis, siit ei leia, vaid isegi turistide poed on äärmisel maitsekad. Ja mis kõige olulisem, siin linnas saime me lõpuks allahindlust Peebu nime tõttu - varem või hiljem pidi see juhtuma!

Riin

* Martha's Vineyard


* Tüüpiline...

Ookeani ääres

Kuhugi siia Cape Codi, Massachusettsisse jõudsid 17. sajandi alguses esimesed valged kolonistid. 1620. aastal randunud "Mayfloweri" järel tuli laevu veel ja USA-s peetakse eriti kõvadeks tüüpideks neid, kelle sugupuu sinna esimesse või esimestesse tulijatesse välja ulatub. Aga meri on siin kihvt ja sadamad mõnusad. Kuigi Hyannises on kogu see merevärk küll peaaegu 100-protsendiliselt pandud turistide ja muidu puhkajate pealt raha teenima. Paate, laevukesi ja suuremaid aluseid, mis soovijatele pooleteisttunniseid kui paaripäevaseidki merereise korraldavad, on sadam täis. Pakutakse küll avamere kalapüüki, küll muidu rannikukruiise, isegi amfiibautoga saab sadamaläheduses lahesopis tiiru teha. Ainult kaks või kolm ehtsat kalapüügialust, mis mõnusasti soolast läbi imbunud ja roostega kaetud, hakkas silma. Ma siin mõtlesin siis, et mõne sellise peal võiks mingi aja kaluriametit vabalt pidada. Iseküsimus on muidugi see, kuidas ma sellesse suhtuksin sügisel-talvel, kui siin keskmine temperatuur on mingi +4 Celsiuse järgi ja Atlandi tormid lained majakõrgusteks ajab...

Aga meres paistab siin kala ja muud söödavat värki jaguvat, mitte nii, nagu meie väikeses Läänemeres. Lobstereid, mis on need hiidsuured merevähid, pakutakse igal pool restoranides, kusjuures need ei maksa üldsegi mitte mingit megaraha. Tee ääres Provincetowni oli mu meelest mingi viis kilomeetrit jutti ühtlaselt lobsterirestoranidega kaetud. Austerid, kammkarpe, mõõkkala pakutakse ka igal pool, aga mõnes kohas suudavad nad need ikka ameerikalikult kihva ka keerata. Naiteks taignas friteeritud austreid ei soovita küll kellelegi kunagi proovida - maitsetumat ja mõttetumat asja on raske välja nuputada. Et siis proovime jätkata kammkarbisupi ja lobsteritega ja ei koorma oma seedekulglat igasuguste keevas õlis tehtud jamaga.

Terv., Peep

Hommik Cape Cod'is

Peep magab ja väljas valendab ja ma ei suuda otsustada, et kas oodata veel pool tundi ja minna hommikust sööma või minna kohe magama. Senini on mul pool aega möödunud päeval matkates ja öösel kirjutades, aga praegu just sain ma kõik oma kümned leheküljed valmis ja järgmised päevad kavatsen ma üksnes ookeani kaldal lesida, kriminulli lugeda ja mõtlemise ülepea järele jätta.

Eile sõitsime läbi Rhode Islandi ja jõudsime Cape Codi. Rhode Island on vaieldamatult kõige ilusam osariik, mis me senini näinud olema, nii et isegi New Yorgi muljed on kahvatunud. Kuna Peep oli sellest eriti suures vaimustuses, siis ilmselt räägib ta teile sellest veel. Vahepeal olime poolteist päeva Peebu sõbra Dimka juures, kellega ta oli kunagi koos vene sõjaväes ning kelle pere elab New Yorgist kuskil kolme tunni kaugusel asuvas väikelinnas. Nad kindlasti polnud tüüpiline ameerika pere, vaid üsna kriitilised ja toredasti imeliku huumorisoonega, ent sellegipoolest avanes mul võimalus näha lähedalt pealt seda, mida vististi kutsutakse "american dream". Peaasjalikult tähendab see suurt maja ja suurt autot, millega sa sõidad suurde kaubanduskeskusesse, sest ega sul eriti kuhugi mujale polegi sõita, ning vahepeal sõidad New Yorki või Cape Codi puhkama. Nii et ma ei teagi. New Yorgi taolises suurlinnas elamisest ei tuleks ilmselt miskit välja, sest isegi kui mul saab olema palju raha, ei saa seda kindlasti olema nii palju, et New Yorgis hästi (või normaalselt) elada. Dimka just rääkis, et ta üüris umbes 13 aastat tagasi Manhattanil väikest ühetoalist uberikku ja maksis selle eest kuus 14 000 dollarit - praeguseks on hinnad kahekordistunud. Ja ameerika väikelinnas elamist ei kannataks ma vist sugugi välja. Samas, ei tasu muidugi Ameerikat alahinnata. Me just täna arutasime, et me oleme ainult nädal aega teel olnud ja me oleme näinud väga palju väga erinevaid kohti. Nii et tuleb välja, et Ameerika pole sugugi üks lahmakas ühetaoline mass, vaid väga erinevat nägu. Aga nüüd ma vaatan, et kell on 7 ja aeg on hommikust sööma minna.

Head päeva,
Riin
* Rhode Island. Soe ja ilus

Näitusetüng ja GPS-i tüng

Terve New York on täis tohutuid postereid, mis reklaamivad näitust "Bodies". See äratas huvi. Leidsime selle näitusekoha Wall Streeti ja Brooklyni silla vahelt kaipealselt üles, maksime hunniku dollareid ja sattusime... anatoomiatundi. Ei noh, näitus oli ju iseenesest hästi tehtud: skeletid ja lihased ja veresooned ja närvid ja igasugused läbilõiked, jne. Aga selle saekaatrist risti ja põiki läbi lastud kehaga asi ka piirdus. Ei mingit belletristikat kuskil. Oskaril oleks küll ilmselt huvitav olnud vaadata ja pärast biloogiatunnis hiilata, aga ise oleks tahtnud midagi põnevamat. Lisan veel Riinu tähelepaneku, et see näitus oli ilgelt šovinistlik - kõik kehad, kui üks erand välja arvata, olid mehekehad... Loo moraal: üritab turist, mis ta üritab - lõksu langeb ta mingil hetkel ikka ja tüng on n.-ö. maatriksisse sisse programmeeritud.

Teise tünga saime veel. Sõidame siin ringi TomTomi GPS navigaaatorit kasutades, mis on üks ütlemata mugav riist: näitab ja ütleb ette kõik pöörded ja maha- ning pealesõidud, jne. Paned sihtpunkti sisse ja muudkui tuld! Tolle riistaga on siinsetel x-tasandilistel ja -ridalistel ristmikel ikka väga lustlik kulgeda (mul on veebruarikuisest Chicago-reisist ja tollasest paberkaardiga navigeerimisest üsna karm mälestus võrdluseks olemas). Aga New Yorgist lahkudes tegi mu TomTom meile väikese tünga. Manhattanilt Connecticuti poole suunda võttes (mis jääb kaardi peale vaadates ju teatavasti paremale) juhatas TomTom meid miskipärast üle Washingtoni silla vasakule New Jersey poole peale. OK!, mõtlesin, ju läheb sealtkaudu mingi otsetee, aga võta näpust: Jersey poolel lasi Tom mul kuskil ristmikerägastikus ringi peale teha ja suunas tagasi sillale. Ma veel punnisin vastu ja üritasin ikka suunda sillast eemale hoida, aga see ei õnnestunud: kolmandal katsel olin uuesti silla pealesõidul, maksin oma $ 6.- sillamaksu ja olimegi tagasi Manhattani poole peal. Sealt edasi läks asi juba plaani järgi - läbi Bronxi New Englandi suunas.

Terv., Peep

* Iidsed purjekad ja uued tornid. Manhattani alumine ots

* Vanas sadamas Brooklyni silla all. Näitusetüng on käes

* Purjeka mastiraal istus kajakas

Katse pildistada Vabadussammast

Manhattani ja Staten Islandi vahel käivad praamid iga natukese aja tagant. Piletit ostma ei pea - astud emmas-kummas otsas laeva peale ja poole tunni pärast oled kohal. Vahepeal saad vaadata Vabadussammast, mis sel kolmapäeval jättis läbi piirjooni kaotava udu ja vihma või siis lihtsalt uduvihma üpriski irreaalse mulje. Tagasi Manhattani poole sõites oli pilt veelgi müstilisem: sõitsime alguses justkui eikuskil, siis ühtäkki hakkasid Wall Streeti pilvelõhkujad pisitasa silme ette joonistuma. Kuidagi salamisi ja hääletult. Siis ootamatult suurenedes ja konkreetsemaks muutudes. Ja alles seejärel hakkasid kostma hääled, need New Yorgile nii iseloomulikud - ja tundub, et mitte kunagi täielikult katkevad - sireenid ning muud valjud vilinad ja kriginad. Pilti teha ei raatsinudki, see hetk tundus isegi liiga lühike, et seda veel kaameraga mässamisega lõhkuda. Pealegi ei saa ma sellises halluses kunagi eriti asjalikku pilti tehtud, ilmselt lihtsalt ei oska. Aitab siis sellest udusest Vabadussambast siinkohal küll...

Peep

Viimane õhtu New Yorgis

Täna õhtul vaatasime "Grease'i". Saime kaks viimast piletit, pidi küll veidi nurga tagant kõõritama, aga muidu olime ninapidi pea vastu lava. Mulle meeldis "Grease" rohkemgi kui "Legally blond". Oli selline lusti ja väge täis ja pool saali õõtsus lauludega kaasa. Tuli välja, et sellele muusikalile eelnes 3-kuuline reality show, mille eesmärgiks oli valida välja kaks peaosatäitjat, kes seal muusikalis siis üles astusid. See oli ilmselt üks põhjus miks publik nii hoos oli. Ja muusikali lõppedes kogunes pool rahvast tagaukse juurde, kus ootas must limusiin. Nagu telekas. Kuna me nüüd teatavasti käitume nagu ameeriklased kunagi, siis seisime ka seal piirdeaia taga, nagu kaks lammast. Lõbus.

Muidu on siin oktoobrikuu ilm, nagu nad ise ütlevad. Külm ja pool päeva ladistas sadada. Selline ilm sellele linnale isegi kuidagi sobib. Muudab ta kuidagi laisaks ja lodevaks ja tänavatel on rohkem ruumi, sest turistid ajavad oma turistiasju ilmselt kuskil siseruumides. Mis puudutab turismindust, siis mässisime meie end bussiafääri. Need on need lahtise ülakorrusega bussid, mida on üldjuhul hea kasutada ühistranspordina. Saime piletirulli, mis hõlmas öötuuri, updowni, downdowni, ja veel sadat asja, ja mis kehtis kolm päeva. Selliste afääridega tasub ettevaatlik olla, sest need ilmselt päädivad nagu meil, kes me täna avastasime, et kolm päeva hakkavad läbi saama ja tormasime närviliselt mööda linna, joostes järele erinevatele bussidele, mis paistasid olevat meie bussi moodi. Lõppeks saime ühe bussi siiski kätte ja sõitsime sellega läbi Harlemi ja Central Parki, mis lõppkokkuvõttes oli seda jooksmist ja külmetamist väärt.

Homme sõidame edasi. Ookeani poole. Natuke kahju on ka. Linn on nii mõnus ja hotell on nii mõnus. Mis puudutab küsimust, kas siin võiks elada (ja seda küsitakse siin alatasa, et miks te siia elama ei tule), siis kõige ausam vastus oleks et "oleneb". Oleneb, mis sa siin teed ja kus sa elad. Kui sa elad Manhattanil kõrgete treppidega majas ja askeldad näiteks Columbia ülikoolis, siis küll. Muidu ilmselt mitte. Üldiselt paistavad New York ja Chicago mulle moodustavad samasuguse paari nagu Pariis ja Berliin. Nii et kellele meeldiks Pariisis elada, see saab ka New Yorgis hakkama.

Riin

* Jupike tänavat Brooklyni silla otsa all

* 49. tänava ja 5. avenüü ristumiskohal

* Kusagil Soho alguses

Empire State Building

Impeeriumiriigi maja katusele pääsemiseks on vaja läbida tõeline kadalipp: kõigepealt on vaja end läbi murda igasuguste atraktsioonide piletite pakkujatest, siis eskalaatorijärjekorrast, siis turvaväravatest, siis piletikassajärjekorrast, siis pildistajatest, siis esimese lifti järjekorrast, siis elektroonilise giidi letist, siis teise lifti järjekorrast... Kuni lõpuks üles jõuad, oled higine ja absoluutselt tüdinenud kõigest sellest turistijamast, ning vannud endale ja oma kallile kaaslasele, et ei ühtki kuradi atraktsiooni ega järjekorda enam. Ja kui me seda veel päeval oleksime teinud, mil kõik need järjekorrad, mis eile (20.08) hilisõhtul olid ikka suht talutavad, on kümme või sada korda pikemad, sellest andsid ettekujutuse kõik need hiigelruumid kassade ja väravate ja liftide ees, mis sadade meetrite pikkuste nööridega olid labürintideks jaotatud... Uuh, selle peale ei taha mitte mõeldagi (pealegi olen ma kord varem New Yorgis olles näinud seda järjekorra lõppu, mis ESB seest välja tänavale vonkles)... Igatahes - käisime üleval ära, kaotasime üksteist seal peaaegu ära, sest mina kukkusin pildistama, aga Riin läks sisse tuule- ja vihmavarju, ja leia siis seal sadade ameeriklaste, itaallaste, poolakate, sakslaste, araablaste ja tont teab veel kelle kõigi hulgast seda ühte ja õiget kätte. Aga lõpp hea, kõik hea ja kodutee läbi vihmamärgade ning New Yorgi kohta üsna hõredate tänavate - eks me ka vältisime neid kõige rahvarohkemaid paiku - kujunes üsna mõnusalt romantiliseks.

Terv., Peep

* Killuke öist "suurt õuna" ülalt vaadatuna

* Natuke romantikat pärast turistilõksust pääsemist

Manhattanil shoppamas

* New Yorgi poodides võib leida tõesti kõige üllatavamaid kaubamärke. Hr. Perse poolt tehtud pruunikas pluusike..

Broadwayl muusikali vaatamas

Et meie hotell on ühe tänavavahe kaugusel Times Square'ist, siis oleks ju lausa patt jätta selline olukord kasutamata. Tuli teoks teha järjekordne idee sarjast „Riinu head ideed“ ja välja valida muusikal (eelmised Riinu head ideed olid minna vaatama amishite küla, põigata sisse kasiinosse seneca indiaanlaste reservaadis, mis tegi meid ühe 5-dollarise võrra vaesemaks, ja jääda elama hotelli Manhattanil, mitte aga mõnda motelli kuskil New Jerseys). Et mina olen siiamaani muusikale ju lihtsalt üheks mõttetuks tiluliluks pidanud ja neist tuhkagi ei tea, siis väga kaasa ei rääkinud ja nõustusin vastupunnimata vaatama blondi-tükki, mille reklaamid Times Square‘il kenasti üleval ripuvad ja mille kohta broadway.com ütleb järgmist: „Watch out, world — Elle Woods has arrived on Broadway! "Legally Blonde" is one of Broadway's hottest new musical comedies.“ Ja ma pean ausalt ütlema, et ma ei kahetse seda kopika eest ka mitte! Sain nii vägeva elamuse, et olen valmis juba homme uuesti proovima. Blondi-lugu on filmist ju põhimõtteliselt teada, aga see, mis toimus Palace Theatre laval, oli peadpööritavalt kaasahaarav, perfektselt lauldud ja tantsitud 2,5-tunnine tükk, kus kordagi igav ei hakanud ja mis enne grande finaali isegi silmanurga kergelt võbelema pani. Pagan, kui profilt ikka nad neid asju teevad – vaatamine-kuulamine on lihtsalt puhas nauding. Kolmandal rõdulgi tunned täiega, kuidas näitlejad/lauljad ja orkester endast maksimaalse annavad, isegi need kaks elus koera, kes lavastuses kaasa teevad. Lisaks perfektne tehniline teostus - kõik need silmpilksed dekoratsioonivahetused; butafooria ilmumine ja lava-alla kadumine, vahel koos näitlejatega, vahel ilma; kostüümivahetused (ma ei saa aru, kuidas on naised võimelised oma kleite vahetama mingi vähem kui viie sekundiga, kas keegi suudab seda mulle seletada?); absoluutselt sünkroniseeritud liikumisega tantsunumbrid, jne., jne. Kogu show jooksul oli ainult üks aps, kus lava pööreldes kohtuniku selja tagant USA lipp pikali kukkus, aga seegi lahendati suht elegantselt ära. Mnjah, olen taas ühe oma varasematest ütlemisest sunnitud tagasi võtma – muusikalist, vähemalt Broadway omast küll, saab kohe täiesti kindlasti ooperiga võrreldava elamuse…

Terv., Peep

Amishid ja muud värgid teel New Yorki

Elame uhkesti Broadwayl. Saime lõpuks neljapäeval sealt bloody Londonist minema ja ületasime õhtul Niagara Fallsis üsna libedalt piiri. Piirivalvur veel uuris, et mida kanadalased teevad, ja et kas nad ka midagi muud peale ostmise teevad. Kuna Ameerikas on paljud asjad, nagu näiteks bensiin, siiski odavamad kui Kanadas, siis paistab see kanadalaste ja ameeriklaste suhe kuidagi saranane soomlaste ja eestlaste suhtele. Igatahes järgmisel hommikul langesime kuidagi Niagara Fallsi turistilõksu ja sõitsime paadiga, ronisime vaatetorni ja matkasime jalgsi kose all – ja käitusime nagu kaks tüüpilist eestlast või eurooplast. Olime ainsatena sinistes vihmakeepides, mille me olime saanud eelmiselt atraktsoonilt, kui kõigil teistel olid juba uued kollased vihmakeebid (meid vaadati ikka üsna imelikult, kui me teatasime, et me tõesti ei taha uut vihmakeepi, sest meil juba on üks), ronisime üle aia ja proovisime igal võimalusel grupist kõrvale hiilida ja oma teed minna. Üldiselt võtsime me peale seda vastu otsuse käituda Ameerikas nagu ameeriklased – minna lamba kombel sinna kuhu läheb mass ja mitte viriseda tohutu hunniku prahi üle, mida me siin iga liigutusega toodame. Peale Niagara Fallsi ameerika üledoosi tegime me väga õige otsuse hoida kiirteedest kõrvale ja vaadata tee peal üle mõned amishite külad. Kui Ameerika peale mõelda, siis esimese asjana ei tule ilmselt pähe loodus, aga tuleb välja, et loodus on üks asi, mida tasub Ameerikasse vaatama tulla. See on selline uhke ja lopsakas ja üsna metsik. Kui nii Katz kui Ester on kurtnud, et mäed on ilusad küll, aga ilma silmapiirita hakkavad närvidele käima, siis siin on mäed pluss (!) silmapiir. Ja amishid leidsime üsna kerge vaevaga üles. Nende majad olid ainsad kuhu ei läinud elektriliine ning kus pesu kuivas väljas. Neid kolistas oma kaarikutes meile õige palju vastu, kõik kusjuures väga noored. Ilmselgelt olid nad harjunud sellega, et neid jõllitatakse, aga nad ei lasknud end sellest sugugi häirida, vaid lehvitasid rõõmsalt. Peale amisheid jõudsime me indiaanlaste reservaadi pinnal asuvasse kasiinosse. Üldiselt see pilt oli üsna mõjuvõimas – keset inimtühje nõlvu ja mägesid üks hiigelsuur hoone. All umbes meie raekoja platsi suurune kasiino ja üleval hotell, mis oli muide viimse kohani välja müüdud. Kõik see meenutas üht Simpsonite osa, ainult et ühtki purjus indiaanlast ei hakanud silma. Ja täna (18.08) õhtul jõudsime lõpuks New Yorki. Kui Chicago jättis esimese hooga äärmiselt stiilse, salapärase ja puhta mulje, siis New York on üsna must, maitsetu ja paaniline, aga selle kõige kõrval hämmastavalt hubane ja kerge. Hea on siin olla. Vaatame, mis homme saab.

Emmates,
Riin
* Amishid ostukäruga, üsna harva ette tulev pilt, tehtud läbi autoakna

* Peep, kes räägib vahetpidamata indiaanlastest, võttis sisse indiaanlase poosi

* Niagara Falls, Ameerika poole pealt

New Yorgis 18. augusti õhtul

* Laupäevaõhtune melu Times Square'il. Tegelikult ei erine see ilmselt mõnest muust päevast - tundub, et siin keeb ühtemoodi nii laupäeval kui esmaspäeval, nii õhtul kui hommikul. Ja ööd on siin nii valged, nii valged (reklaamid, eksole)...

Kuidas me Kanadas autot ostsime

Enne seekordset Kanadasse tulekut oli meil kindel plaan, et ostame siin auto ja hoiame sellega rendifirmadele makstava raha pealt kokku. Ilus plaan oli… Auto leidmine ei valmistanud raskusi – pool päeva ja kaheksa aastat vana kõikide lisadega valge Ford Taurus, mis sõitnud 145 000 kilomeetrit ja mille hind koos maksudega pisut vähem kui kui 3000 dollarit (EEK = x 10,8), oli põhimõtteliselt olemas. Nüüd selgus aga, et ma olin alustanud valest otsast. Esmalt oleks tulnud ennast Kanada bürokraatiga kurssi viia. Nimelt peab selleks, et oma autole numbrimärgid saada ja siis sellega liiklusesse tormata, ära tegema kolm asja: heitegaasitesti, tehnilise ülevaatuse ja kindlustuse. Esimese kahega pole probleemi – kui osta auto diileri käest, siis korraldab need asjad ära tema. Probleem tekkis kindlustusega, sest tuleb välja, et ilma kohalike juhilubadeta ei saa autokindlustust teha. Traavisin läbi viis või kuus kindlustusfirmat ja vastus igal pool üks-ja-seesama: mine kohalikku transpordiametisse ja vaheta seal oma load ringi. Proovisin seda siis teha. Transpordiametist saadeti mind edasi juhilubade keskusesse, kus selgus, et Ontario lubade saamiseks on kolm võimalust: a) tulla nende juurde Eesti konsulaadist saadud originaaltõendiga, et mu load on ikka ehtsad jne., ning siis umbes paari nädala jooksul peaksin saama oma Eesti lubadele (juhistaaž ja kategoooriad, millest oleneb kindlustusmakse suurus) vastavad load; või b) maksta kokku umbes 125 dollarit ja teha kohapeal ära eksamid ning saada siinsed algajaload. Olin juba viimase variandiga nõustumas (ega ma nüüd Torontosse konsulaati ka selle pärast ju sõitma ei hakka, ning keegi ju ei tea, millal sealt sellise paberi üldse saab), aga otsustasin siiski kindlustusest veel asja uurida, et mis näiteks selliste lubadega kindlustusmakse hinnaks kujuneb. Seal selgus hoopis, et algajalubadega kindlustust ei tehtagi, pealegi peab nende lubadega olema autot juhtides mingi perioodi sinu kõrval keegi „pärislubadega“ tüüp. Nii see asi siis lõppes: kaks päeva jalgsi, busside ja taksodega (lubadekeskus paikneb neil Londonis näiteks linnast väljas keset põldu, kuhu ei käi ükski buss), Kanada ametiasutuste järjekordi, oma loo 100-kordset esitust ja tulemuseks tõdemus, et seda bürokraatiat ma ei murra… Loo head küljed? Sain korraliku treeningukoormuse ilma jooksmas käimata; tõdesin, et Eesti bürokraatia on lapsemäng võrreldes Kanada omaga; Riin sai rahus eksamiks õppida, sest mind polnud teda tüütamas; Londoni linn ja selle ühistranspordisüsteem on mul selge kui seebivesi (võin hakata konsultatsioonide andmisega teenima, kui mõni eestlane peaks veel juhuslikult sellisesse linna, nagu London, ON sattuma); Riin ei pea kevadel auto mahamüümiga oma pead vaevama…

Terv., Peep

PS! Riin tegi oma hiigeleksami edukalt ära ja nüüd on puhkus!