Mure herne pärast

Tagantjärgi head vabariigi aastapäeva!

Mul oli täna peal suur koduigatsus. Osalt oli see tingitud sellest, et mul õnnestus sisse magada kontserdid ja vastuvõtud, mida mul sel aastal oli plaanis vaadata. Kui ma voodist välja sain, oli aastapäev Eestis juba kuidagi otsa saanud. Aga seepeale rääkisin Seaniga pool tundi laulupidudest ning läks pisut paremaks. Ta on hetkel Oxfordis ning kaalub Eestisse põikamist, et Tomiga üks õlu juua. Kui see peaks juhtuma, siis võiksid muidugi ka mõned olulised teised temaga õlut juua, sest ta üks kuulimaid tüüpe, keda ma tean.

Ja põhjus, miks ma täna sisse magasin, oli see, et ma kirjutasin terve öö järjekordset tööavaldust, seekord Oxfordi. Ma isegi ei vasta täpselt nende nõudmistele, aga tundus idiootne jätta proovimata, arvestades, et antiikfilosoofia töökohti väljaspool Ameerikat reeglina liikvel ei ole. Muidugi osutus see paberite täitmine oodatust keerulisemaks, ma pidin igast asju juurde ja ümber kirjutama. Ja see kõik muutis mind veidi tigedaks, kuna mulle tundub, et ma olen oma väärtuslikku järeldoktorantuuri aega senini raisanud igasugu sahmimiste peale. Ma isegi ei mäleta enam, milles võiks seisneda rahulik elu. Üldiselt olen ma sel aastal hakanud eriti selgelt aru saama, et ma olen end sidunud ikka suht karmi asjaga. See pole mingi ühekordne spurt, vaid paras maraton. Ma arvan, et vanemaks saades võiks see kõik muutuda oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks, kuna sa oled siis juba midagi välja mõelnud ning teatud hulga loenguid välja töötanud. Nii et akadeemiku keskiga ja vanaduspõli võiks olla väga magus (ma vist kunagi isegi kirjutasin ühe loo sellest, kuidas akadeemikud ei vanane). Aga kõigepealt tuleb selline keskiga välja teenida ja kätte võidelda ning see on üsna karm. (Selguse huvides olgu öeldud, et keskiga on kuskil 50ndates, 30lt oled sa akadeemilises maailmas veel imik). Selgub, et talent mängib oluliselt väiksemat rolli kui võiks arvata. Või tähendab, talent on oluline, aga probleem on selles, et andekaid on väga palju. Ja kui ma mõtlen oma kursuse peale Kanadas, siis kõige andekamad tüübid (nagu näiteks ja eelkõige prantsuse Nic ja Sean) tegid ikka roppu moodi tööd. Prantsuse Nic oli legendaarne selle poolest, et ta töötas oma kabinetis hommikul kella 8st kuni õhtul 9ni, seejärel tegeles veidi mingite idamaiste võitluskunstidega ning koduteel luges läbi veel ühe artikli. Ja nii iga jumala päev. Aga põhja-ameeriklased on muidugi hullud. Ja tundub, et nad hakkavad sellest ise teadlikuks saama. Vähemalt on viimasel ajal hakanud järjest rohkem ilmuma raamatuid selliste pealkirjadega nagu “Ületöötav ameeriklane”, jne.

Ja lõppude lõpuks, oma kurtmisi kurtes on siiski tõsi see, et ma ärkasingi täna kell 3 päeval ning istusin seejärel paar tundi skaibis, lobisesin inimestega ning sõin selle kõrvale greipfruuti. Nii et pole see elu puhas herne veeremine (nagu Mihkel seda mulle mu elu kohta korrutada armastab), aga mõningane herne aspekt on siiski säilinud.

Sa oled mul teine

Sain täna meili Berkeleyst, mis andis mulle teada, et nad otsustasid teha tööpakkumise “vanemale ja kogenumale”, aga et ma jätsin sügava mulje ja püsisin viimase hetkeni konkurentsis ja nii edasi. See pole muidugi eriti üllatav, arvestades, et nad ütlesid algusest peale ausalt välja selle, et nad eelistavad võrdsete kandidaatide puhul seeniori juuniorile. Aga sellegipoolest hakkan ma end tasapisi tundma Paul Kerese kombel “igavese teisena”. Kirjutasin sellest Devinile ja Henrikule, öeldes, et järgmisel aastal proovin võibolla ühe korra veel, aga see on ka kõik. Võibolla järgmisel aastal olen ma piisavalt meeleheitel (arvestades, et mul puudub ülejärgmiseks aastaks sissetulek) ning suudan iseennast ja teisi veenda selles, et ma tahan Ameerikas tööd saada. Selle peale saatis Devin vastu dramaatilise hüüatuse, et sa kuulud Põhja-Ameerika rambivalgusesse. Tüüpiline. Sisulise külje pealt on see võibolla tõsi (minus pole saksalikku sügavust, mis vähemalt minu ajal Tartus au sees oli). Aga muidu eelistan ma iga kell elada Eestis. Selles pole kahtlustki. On ikka väike vahe, kas sa õpetad Ameerika tudengeid või Eesti tudengeid, viimaste õpetamine tundub hoopis olulisem. Igatahes pöördun ma nüüd tagasi oma algse plaani juurde, milleks on tekitada endale selle aasta lõpuks 4-5 publikatsiooni. See on muidugi väga suurejooneline ja hullumeelne plaan, aga see võiks anda mulle aluse taotleda enamvähem mõistlikku tööd (nt. teaduri kohta, mitte lihtsalt lektori kohta) ka väljaspool Ameerikat.

Ja üldiselt tundub mulle, et sellest blogist on saamas reisiblogi. Ma olen ammu tahtnud jagada mõningaid lugemiselamusi, aga mul pole selleks lihtsalt mahti olnud, kuna üks reis ajab teist taga. Ja reisid annavad sellise sirgjoonelise elamuse, millest on lihtne kirja panna, samas kui lugemiselamuse kirjapanek nõuab suuremat nokitsemist. Minu järgmise nädala plaan näeb ette konverensti Washingtoni Ülikoolis St. Louis linnas. Ma alguses ei pannud seda “St. Louis” osa tähele ning arvasin, et ma sõidan Washingtoni, kus ma pole kunagi varem käinud ja olin juba elevil. Aga mõne nädala eest, kui ma pileteid ostsin, tuli välja, et ma sõidan hoopis kuhugi pärapõrgusse Missouri osariigis. Aga ma olen sellegipoolest elevil. Ma hakkan aru saama väitest, et konverentsidel käiakse selleks, et inimesi näha. See ei tähenda sugugi ainult seda, nagu ma kunagi arvasin, et konverentsidel käiakse tutvusi loomas ja kiibitsemas (millesse ma oma kogenematuses suhtusin muidugi teatud põlgusega). Vaid see tähendab üksiti ja võibolla isegi ennekõike seda, et konverenstidel käiakse selleks, et sõpru näha. Peamine põhjus, miks ma selle konverentsi pärast elevil olen, on see, et sinna tulevad ka Sean ja Devin. Iseenesest on üsna erakordne, et meie kõigi ettekanded konkurentsisõelast läbi pääsesid. Nii et ma saan olla viis päeva nendega ninapidi koos olla ja õlleklaasi taga kõik asjad sirgeks rääkida.

Minneapolis

Mõnevõrra üllatuslikult olen ma hetkel Minneapolises. Detroiti lennuk jäi hiljaks ning terve posu inimesi, kaasaarvatud mina, jäid Edmontoni lennukist maha. Meile anti kupong ning sõidutati hotelli, mis asub Mall of America kõrval, millele siin hotellis viidatakse kui Põhja-Ameerika suurimale kaubanduskeskusele. Aga mis sai siis Lääne-Edmontoni kaubanduskeskusest? Segadusttekitav. Üldiselt pole selline asjade käik mulle meeltmööda. Ma pean homme jälle kell 6 üles ärkama ja jälle lendama hakkama, kaua võib.

Aga homme jõuan ma loodetavasti tagasi Edmontoni ning räägin Burlingtonist ning intervjuust pikemalt..

Lääne-Edmontoni Kaubanduskeskus

Täna sai tutvust tehtud ühe Edmontoni vaatamisväärsusega, Lääne-Edmontoni Kaubanduskeskusega, mis on Põhja-Ameerika suurim kaubanduskeskus. Kuigi maailma suurima kaubanduskeskuse tiitlist jäi see keskus 2004. aastal ilma, on mõned “maailma kõige”-tiitlid veel säilinud. Näiteks on seal maailma kõige suurem siseruumides asuv tehisjärv ning lõbustuspark. Kujutage ette Solarise keskust, korrutage see kümnega, lisage oma kujutelma keskele mereröövlite laev, hiigeljärv, klaaskatus ning peotäis purskkaeve, ning oletegi kätte saanud West Edmontoni Malli. Üldiselt on see keskus päris kuulus, 80ndatel sõitsid inimesed sinna oma puhkust veetma. Ja West Edmonton Mall on üks kahest märksõnast, mis keskmisele kanadalasele Edmontoniga seostub (teine on Edmonton Oilers, kohalik hokimeeskond). Mina seal mingi elamuse osaliseks ei saanud, aga kuna üks selle blogi eesmärke on tutvustada lugejatele kohalikke vaatamisväärsusi, siis lisan mõned pildid.

San Francisco

Ma olin juba ette kindel, et San Francisco mulle meeldib, nii et ses suhtes üllatusi polnud. Üldiselt öeldakse, et kui sulle meeldib Chicago ja Austin, Texas, siis on päris kindel, et sa armud San Franciscosse. Minu jaoks seostub San Francisco 60ndate vabameelsuse, hipide, Jimi Hendrixi, biitkultuuri ning värviliste viktoriaanlikus stiilis majadega. Mulle tuli üllatusena pigem San Francisco mitmepalgelisus (see, et ta polnudki üleni hipilinn). Näiteks kesklinn meenutas väga Chicago kesklinna, nii oma arhitektuuri, laiade kõnniteede, parkide kui ka väärikuse poolest. Aga kui Chicago kesklinnas toimus pidev (peamiselt turistide) sebimine, siis San Fancisco kesklinn oli mõnusalt rahulik. Vähemalt laupäeval hilisel hommikupoolikul, kui ma nina hotellist välja pistsin, sadas sooja uduvihma ning tänavad olid peaaegu inimtühjad. Lonkisin vee äärde (vt. ülemist pilti) ning avastasin, et kõik inimesed, koerad ja lapsed oli pugenud turuhoonesse, kuidas toimus pidu ja pillerkaar, põrandad olid söövad-lugevaid-jutustavaid inimesi risti-rästi täis.

Kui Chicago on eelkõige muusikalinn, siis San Francisco on kunstilinn. Seal võib nädal aega veeta ainult kesklinna muuseumides ja galeriides käies. Ma käisin ära SFMOMAs, nende kuulsas moodsa kunsti muuseumis, kus oli minu suureks rõõmuks ja üllatuseks üleval Henri Cartier-Bressoni fotode näitus (esimesi tänavapiltnikke, suurepärase silmaga).

Pühapäeval nägin ära ka klassikalise San Francisco, nagu ma teda ette kujutasin. Käisin külas ühel Berkeley tudengil, kes elab legendaarses Haight-Ashbury linnajaos, mis mängis keskset rolli 60ndate hipiliikumises (seal leidis aset näiteks “Summer of Love”) ning kus askeldasid ringi kõik sellised tüübid nagu Jimi Hendrix ja Janis Joplin. Imeilus küngastel asuv linnaosa, uhked värvilised majad, tänavakohvikud, pargid, koerad, rahuloleva ilmega inimesed.

Üleüldiselt jättis kogu see kant (Bay area) väga tsilli ja turvalise ja sõbraliku mulje. Õhus polnud mingit agressiivsust ega pealetükkivat viisakust. Üldiselt olengi ma sellist viisakust peamiselt Ontarios kohanud, mitte Edmontonis ega ka San Fanciscos. San Francisco inimesed olid siirad ja abivalmid, kuigi mitte tingimata viisakad (kohvikus pidi ettekandjat ikka päris pikalt ootama). Nende abivalmidusest võiksin ma tuua mitu näidet, aga üks näide oli see, kuidas ma istusin Berkeleys tagasi linna sõitva rongi peal ja uurisin kaarti. Mingi hetk teatas vaguni teises otsas istuv puberteetik, et kui ma tahan San Franciscosse minna, siis ma peaksin nüüd kohe rongi vahetama, sest see rong sõidab hoopis mujale. Kargasin püsti ja tormasin ukse poole, mille peale pool vagunitäit mulle järele hüüdis, et ära sa jumala eest oma fotoaparaati maha unusta. Kui ma koos fotokotiga rongist välja sain, siis pistis keegi veel rongiukse vahelt pea välja, et mulle ütelda, et samalt perroonilt läheb viie minuti pärast järgmine rong, mis läheb otse linna.

Palun minge San Franciscosse. Ja samal ajal hüpake minu juurest Edmontonist ka läbi. Ma elan ainult 2 tunni kaugusel.

Haight-Ashburysse jõudes said mul täpselt fotoka patakad tühjaks. Aga kaks pilti jõudsin teha.