London ja Chicago

Homme lähen ma Londonisse ning sealt edasi Chicagosse blondide juurde. (Eile öösel kell 3 see veel selge polnud, aga kell 5 leidsin ma oma passi üles.) Ma kohe huviga vaatan, milliseid tundeid London minus tekitab, arvestades, et ma olen sealt nüüd täpselt aasta jagu eemal olnud. Kuigi ma elasin selles linnas neli aastat, ei tekkinud mul temaga kunagi isiklikku suhet. London on üldse üks kummaline linn, nagu on linn aga nagu pole ka. Toronto on temast kogu huvitava endasse tõmmanud ning sinna on paigale jäänud ülikooli professorid, pisut jõmmilikud kohalikud ning lõbujanus undergraduate’id. Western on järelpuberteetikute seas (sest mida need 17-aastased ülikooli astujad muud on) tuntud kui peoülikool. Ülikool püüab selle mainega muidugi võidelda ning nende viimane saavutus on see, et nad on Playboy maailma peoülikoolide topis langenud esimeselt (!) kohalt kolmandale.

Ma ei tundnud end ses linnas kunagi eriti hästi, aga samas olen ka ma ise vahepeal muutunud. Alguses ei tundnud ma end ka teistes linnadas kuigi hästi, kaasaarvatud Toronto ja New York. Nad ei tundunud mulle esteetiliselt nauditavad ning kõike oli seal liiga palju, liiga palju betooni, rahvast, sagimist. Ma pikalt arvasin, et asi on minus, et mu esteetilised nõudmised ning ootused linnaplaneeringule on lihtsalt niivõrd teistsugused. Mingi oluline muutus toimus esimest korda Chicagosse minnes. See oli armumine esmapilgust ning ma võisin seal linnas tundide kaupa lihtsalt ringi jalutada ning teda imetleda. Chicago puges südamesse ning avas selle ka teiste linnade jaoks, igatahes muutusin ma palju leplikumaks. Ma oskan praeguseks hinnata New Yorgi kirevust ning saan aru, miks Torontot peetakse üheks maailma cool’imaks linnaks. Nii et vahest olen ma muutunud leplikumaks ka Londoni suhtes. Eks näis.

Muide, Justin Bieber on Londonist pärit ning ta pidavat praegu sealkandis olema. Ma tean seda seepärast, et mu üks Londonis elav tuttav andis just teada, et ta lülitab nädalavahetuseks oma telefoni välja, et vältida kogu maailma puberteetikute kõnesid. Tema perekonnanimi juhtub samuti Bieber olema.

Piletid

Keskkooli ajal oli mul venelasest peika. Mina rääkisin temaga eesti keeles ning tema rääkis minuga vene keeles ning me saime üksteisest suurepäraselt aru. Mulle meenus see, et me räägime erinevat keelt siis, kui ma haarasin tema juures olles ajalehe ning adusin, et ma ei saa midagi aru (või ka siis, kui mu isa ta kord põhjalikult üle kuulas, siis tuli samuti välja, et ma ei saanud nende vestlusest suuremat aru). Samamoodi ei tule mul siin Edmontonis eriti sageli pähe see, et me sinuga elame eri riikides. Ajalehe rollis on siinkohal lennukipiletid. Iga kord kui ma hakkan neid ostma, suudab mind selle vahemaa läbimiseks kuluv aeg ning selle eest nõutav summa pisut rabada.

Mida aeg edasi, seda ähmasemaks eristused ning vastandused (Eesti vs Kanada, kodus vs võõrsil, ära vs kohal) muutuvad. Ma enam ei süüdista koguigatsust ning Kanadat igas oma meeleolu võnkes, juba ammu ei küsita minu käest seda, et kust ma pärit olen ning juba ammu ei tunne ma vajadust oma päritolu selgitada. Kas see nüüd tähendab, et olen kuidagimoodi kanadastunud? Imelik küsimus. Ma olen kahtlemata muutunud oma erialal professionaalsemaks ning saanud loodetavasti pisut vanemaks (küpsemaks?), aga muidu olen üsna samasugune nagu alati. Või nii see vähemalt tundub mulle endale. Asi on ilmselt ka minu eluviisis. Ma olen oma akadeemilises mullis, olin seda juba Tartus, ainult nüüd on mu mull pisut kasvanud, katab suuremat maaala. Heh, selle kanadastumisega seoses tuli mulle meelde pisike Tuul, kas teab väga täpselt, kus tädi Riin on. Kanas.

Igatahes, piletid on ostetud. Ma jõuan Eestisse 4. detsembril ning jään kuni 3. jaanuarini. Nüüd on saanud kell 6 hommikul ning ilmselt tasuks teha katse magama minna.

Kanada edukaim ärimees

Täna toimus Killam Trusti iga-aastane luncheon. Kuna minu leping algas eelmise aasta novembris, siis ei saanud ma eelmisel aastal sel üritusel osaleda ning mul polnud erilisi ootusi. Kuna see algas juba kell 11 hommikul, siis ma kujutasin ette, et tegemist on poolformaalse kohvitamisega. Aga tuli välja, et tegemist oli äärmiselt uhke üritusega. Seal olid kohal kõik selleaastaste autasude saajad koos peredega, nõukogude liikmed ning haldurid, kokku oma 200 inimest. Lõunasöök oli kolmekäiguline, veini voolas ojadena, ning lõunasöögile järgnes autasude-stipendiumite kätteandmise tseremoonia. Kokku kestis see kõik oma neli tundi.

Izaak Walton Killami lugu väärib eraldi rääkimist. Ta sündis 1885. aastal Nova Scotias ning 1948. aastaks oli temast saanud Kanada rikkaim inimene, kes tegeles alumiiniumi, elektri- ja puiduäriga. Õigupoolest peetakse teda senini üheks Kanada edukaimaks ärimeheks. Tema naisel Dorothyl oli ilmselgelt samasugune ärivaist, sest peale mehe surma suutis ta perekonna varandust märkimisväärselt kasvatada. Ta suri 1965. aastal ning pärandas kogu perekonna hiigelvaranduse (tollal 100 miljonit dollarit) neljale Kanada ülikoolile, millest üks on see minu Alberta Ülikool. Selle raames jagab ülikool välja mitte ainult prestiizeid järeldoktorantuuri stipendiume, vaid ka stipendiume väljapaistvatele doktorantidele ning professoritele, õpetamise ja teadustöö autasusid, teadusvõrgustike loomise toetusi. Sellest pärandist on niisiis kasvanud välja hiigelvõrgustik.

Killamid ütlevad oma testamendis, et Killam Trusti eesmärk on toetada Kanada teadust ning seeläbi Kanada tulevikku ning arendada koostööd teiste riikidega. (On märkimisväärne, et too Killami järeldokotrantuuri stipendium on siin riigis ainus omataoline, mida saavad taotleda ka välismaalased nagu mina, s.t. need, kes pole Kanada kodanikud). Nende pärandi mõju Kanada teadusele ning haridusele on raske ülehinnata. See on kahtlemata aidanud tõsta Kanada mainet ning mängib olulist rolli selles, et Kanada ülikoolid on maailma juhtivate ülikoolide seas. Kõnede põhjal tuli välja, et Alberta Ülikool on seadnud endale eesmärgiks jõuda Killam Trusti toel 2020. aastaks maailma 10 juhtiva teadusülikooli hulka - see oleks erakordne saavutus.

Autasude saajad pidasid ka pisikese, paari minutilise kõne oma uurimisteema kohta. Neid oli äärmiselt põnev kuulata ning samas olid need kõned kuidagi soojad ja helged. Paljudel hääl värises ning õpetamise (mentoring) autasu saaja oli nutma puhkemise äärel. Peale selleaastaste järeldoktorantuuri stipendiumite kättejagamist mainiti järsku ka minu nime, kes ma eelmisel aastal ei saanud autasustamisel osaleda. Ma kargasin kohmetult püsti ning minu ilmne kohmetus sai põhjaliku, aga heatahtliku naerulagina osaliseks. Ürituse lõppedes jooksis keegi mulle järele, et anda mulle üle mu roos. Nii et jalutasin osakonna poole, rinnas tulipunene roos, ning tundsin Kanada üle uhkust.

Kas poleks imeline, kui kunagi jätaks mõni Eesti edukas ärimees oma varanduse ülikoolidele. Siinkohal ei saa öelda, et see on võimatu. Sellised asjad juhtuvad.