Koju

Viie minuti pärast läheb buss Torontosse ja umbes 24 tunni pärast peaks ma Eestisse jõudma. Mulle tundub, et mina ja Kanada oleme sel aastal oluliselt lähedasemaks muutunud. Kuigi rõõm Eestisse tuleku üle on suur ja ilmselt on kohalikel mu Eestisse tuleku jutust juba kõrini, on mul sel aastal esimese korda veidi kahju Kanada niimoodi maha jätta. Praegu on siin imeilus, kõikjal (ja mitte ainult peenras) on õitsema hakanud tulbid ja nartsissid, taevas on sinine ja õhk magus. Ma tunnen eelkõige lumetormide Kanadat, nii et mingi hetk peaks ma siia veidi pikemalt jääma, et näha seda aega, mil Kanada on tõesti ilus. Ja samuti toimuvad siin mitmed üritused, millest mul on natuke kahju ilma jääda. Teised sõitsid täna hommikul Pittsburghi järjekordselele workshopile, kus mul sel aastal oleks hoopis rohkem põhjust osaleda, kui eelmisel aastal. Samuti toimub mai alguses ilmatu suur teadusfilosoofia konverents, kuhu veavad end kohale isegi sellised hiiud nagu Hilary Putnam. Ja lisaks veel igasugu pisiasjad, nagu Catherine’I ära-kolimise-pidu ja osakonna bändi “Department” esimene avalik esinemine Grad Clubis. Nii et tundub, et mul hakkab siia pisike elu tekkima.

Ja umbes nädal või paar tagasi sõin ma Henrikuga lõunat ning esimest korda tänasin teda selle eest, et ta mu siia meelitas. Senini on see Kanadasse tulek tundunud peamiselt möödapäästmatu, kuigi mitte tingimata hea otsus, ent nüüd tundub see mulle üha enam hea otsus. Mitte ainult seda potentsiaali silmas pidades, mis Tartus oleks ilmselt kasutama või isegi tuvastamata jäänud, vaid samuti ja ennekõike vabadust silmad pidades. Siin ma saan sellise hariduse, et ma suudan töötada kõikjal. Nii et kui ma jään Tartusse, siis sellepärast, et ma tahan seal olla, ja mitte seepärast, et mujal pole olla.

Varsti näeme,
Riin

Kirjutada, kirjutada, kirjutada

Aristotelese järgi on igal asjal üks otstarve, siht või töö, John kutsub seda tema “monotelismiks”. Näiteks silmad on nägemiseks, nuga lõikamiseks jne. Nii et Aristotelese jaoks oleks selline moodne nähtus nagu “multitasking” (s.t. mitmete asjade korraga tegemine, milles naised pidid eriti head olema) midagi ebaloomulikku. Ja ma pean Aristotelesega nõustuma, sest viimastel päevadel olen ma püüdnud üheaegselt kirjutada, lugeda, kembleda tudengitega, valvata eksameid ja üldiselt pole sellest suurt miskit välja tulnud.

Ja kui ma umbes nädal aega tagasi kirjutasin, et üks kirjatöö on mul valmis, siis päris nii see pole, sest ma kirjutan seda umbes umbes kolmandat korda ümber. Nii et ma mõtlesin veidi Põhja-Ameerika haridussüsteemi, eriti kõrghariduse peale, mis on üks asi, mida siit kontinendilt tasub üle võtta. Ükskõik kuidas Euroopa ülikoolid ka ei pingutaks, ei suuda nad kuidagi konkureerida Põhja-Ameerika ülikoolidega. Põhja-Ameerika süsteemi kõige silmatorkavam eripära on see, et sa pead muudkui kirjutama, kirjutama, kirjutama. Mitmed Euroopa riigid (eriti Saksamaa) on püüdnud seda nõuet üle võtta, aga see pole tööle hakatanud. Ja pole ka ime – asi pole ju kirjutamises, vaid tagasisides ja kommentaarides, mida sa pidevalt saad, nii et sa kirjutadki oma töid muudkui ümber ja ümber. Ja selle eeldus on see, et professoril on sinu jaoks aega. Mulle tundub, et see ongi asja tuum – kui Ameerikas on 1 professor 15 tudengi peale, siis Euroopas on see arv umbes 30-40 tudengit. Pole ime, et see süsteem Euroopas tööle ei hakka. Nii et selline mõte. Aga nüüd hakkan uuesti kirjutama.

Riin

Ilm on endiselt ilus, aga täna oli veidi jahedam. Nii et kui ma 11 paiku õhtul poodi läksin, siis pidin T-särgile kampsuni peale tõmbama ja olin selle üle väga pettunud.

See pung viskab iga päev oma 2 sentimeetrit

Maksud

Kuivõrd ma olen teinud järjekordse pingutuse selle nimel, et täita ära tuludeklaratsioon, siis võin kinnitada, et kuulujutud Põhja-Ameerika maksusüteemi keerukuse kohta on täiesti põhjendatud. Tuludeklaratsiooni täitmiseks peab kõigepealt kokku koguma kõikvõimalikud dokumendid ja formularid, kõik kenasti nummerdatud ja värvilised, millest osa laekuvad posti teel ja teise osa peab ise välja printima. Tuludeklaratsioon ise on umbes 20-leheküljeline vihik, mis on kirju nagu pühademuna ning koosneb erivärvilistest sektsioonidest ja lahtritest. Seejuures ei saa seda järjest ära täita, vaid peab hüppama ühe sektsiooni esimese lahtri juurest kolmanda sektsiooni kuuenda lahtri juurde, siis tagasi esimese sektsiooni seitsmeteistkümnenda lahtri juurde, ja nii muudkui edasi. Eelmisel aastal andsin ma oma parima, käisin isegi mingil koolitusel ning mitu päeva rahmeldasin, enne kui alla andsin ja tõdesin, et minu intellektuaalsed võimed on selle jaoks siiski liiga mannetud. Nii et deklaratsioon jäigi täitmata.

Sel aastal olin ma paremini ettevalmistatud. Minu ettevalmistus seisnes peamiselt selles, et ma tegin ennatlikult Nicile välja kolmekäigulise õhtusöögi Londoni ühes parimas restoranis. Nic nimelt täitis oma deklaratsiooni eelmisel aastal esimest korda internetis, väitis, et see on oluliselt lihtsam ja lubas minu oma ka ära täita. Ent piisas ainult ühest telefonikõnest, millest selgus, et mina pean selle siiski paberil täitma. Peale teatavat pusimist, otsustasime me lõpuks minna maksunõustaja juurde, kus me täna ära käisime. See oli geniaalne otsus. Seda enam, et kui Nic sai oma eelmisel aasta omapäi tehtud deklaratsiooni põhjal tagasi umbes 400 dollarit, siis maksunõustaja kalkulatsioonide põhjal oleks see summa pidanud olema 1400 või rohkemgi, mis on siiski märkimisväärne vahe. Ent täna me kalkulatsioonide tegemisest kaugemale ei jõudnud, sest mingid dokumendid olid meil ikka puudu, nii et homme lähme tagasi. Kui ma just Põhja-Ameerika maksusüsteemi alahinnanud pole, siis ilmselt lähme me tagasi ka ülehomme. Ja üleülehomme. Aga tundub, et see saab vähemalt tehtud.

Riin

Ja ilm on endiselt imeilus.



Mihkel, see pilt on tehtud sind silmas pidades, keda seda nimi ohjeldamatult itsitama ajas.

Nagu Floridas

Tundub, et kevadet jagus siin ainult nädalaks, kuivõrd nüüd on kätte jõudnud suur suvi. Viimased nädal aega on Londonis olnud üle 24 soojakraadi ning taolisele Florida kuumusele lisandub Ontariole iseloomulik niiskus, mis tekitab tunde, nagu viibiks saunas. Mina saatsin oma suveriided taibukalt peale Floridat Eestisse ja olen püsti hädas. Ja ülikoolilinnak on üleöö hakanud meenutama ameerika noorteseriaali võtteplatsi, kuivõrd kõik kohad on täis palja ülekehaga noormehi ja miniseelikutes neide. Nüüd, kus kõik nõlvad, pargid, pingid ja söögikohad on tudengeid täis, jätab ülikoolilinnak üsna suurlinna mulje. Mõnedes linnas (nt. Tartus) on ülikool linna sees ja linnaga läbipõimunud, ent siinne ülikoolilinnak on omaette linn, mis on Londoni kesklinnast eemal ja kus on oma söögikohad, juuksur, kino ja isegi oma politsei. See on muidugi mõistetav, arvestades, et siin linnas on igapäevaselt rohkem inimesi kui näiteks Viljandis, umbes üle 30 000.

Üldiselt loodan ma, et ilm läheb kehvemaks, sest sellise ilmaga on üsna võimatu tööle keskenduda. Mul on jäänud täpselt nädal, et kirjutada valmis üks kirjatöö ning kirjutada ümber teise kirjatöö mustand, mille Devin nii paksult kommentaare täis kirjutas, et mu enda tekst ei paistnud enam üldse välja. Ent üldiselt ma plaanist kirjutada nädalaga valmis kaks kirjatööd kõva häälega ei räägi, sest hea tava näeb ette, et tudeng kulutab ühe kirjatöö peale minimaalselt 2 nädalat, nii et minu uljas plaan võib paljudele tunduda halvas mõttes üleolev. Igatahes, täpselt nädala pärast, s.t. järgmisel reedel, hakkan ma koju sõitma.

Riin

Magda 7!

Magda sai endale täna uue pesa. Sellise pehme ja pisut karvase. Tema vana pesa ei kannatanudki enam ammu mingit kriitikat ja selle pärast õiendasid minu kallal kõik, eriti Oskar. Aga uue pesa sai Magda selle pärast, et tal on täna 7. sünnipäev. Lisaks sai ta sel puhul hommikul ka taldrikutäie värsket hakkliha kahe toore munaga, mis pani ta rahulolust saba väntsutama ja lõpuks silmi kissitama ning õndsalt naeratama, nagu alumiselt pildilt näha võib. Tegelikult on Magda olnud viimase nädala jooksul mu peale pisut solvunud, sest ma ei ole teda metsa jooksma võtnud. Aga ei saa ju looma kaasa võtta, kui teisel on bronhiit. Asi sai alguse sellest, et Magda hakkas köhima ja puges keldrisse inimeste eest peitu. Arsti juures pandi diagnoos ja kirjutati välja antibiootikumid ning köhatabletid. Muuseas ei olnud see arstilkäik sugugi odav lõbu, nii et ma üritasin neilt sealt mingit osa haigekassa kraesse smugeldada, et eks ma olen seda va sotsiaal- ja haigekassamaksu maksnud küll, aga ei läinud läbi... Nad juba vaatasid mind selle jutu peale kahtlustavalt, et kas see mees räägib tõsiselt või ajab pada, aga vist lõpuks siiski leidsid, et ma päris imelik veel pole. Aga nojah - nüüd on siis Magda tervenemas, kuigi lõplikult kosub ta ära vast siis, kui Riin siia jõuab ja temaga oma Kanada-jutud ära räägib ning paar rahulikku tiiru metsa all teeb, mida mina ju ometi ei viitsi teha, sest ma pean alalõpmata jooksma.

Terv., Peep

Paus

Nii. Ma olen jutti ära parandanud 10 esseed ja nüüd tegin väikse pausi, sest minu loodussõbralik mõte parandada esseid arvutis polnud silmanägemise seisukohalt ilmselt kõige targem. Ma olen oma asjadega täpselt poole peal, ma olen ära kirjutanud ühe uurimustöö ning ära parandanud pooled esseed. Mu töötuba on kaetud ühtlase valge paberikihiga ja ma mõtlen õudusega, et ma pean kogu selle kola varsti sisse pakkima. Me nimelt üürime mu toad suveks välja ja muidugimõista üürisime me need välja järjekordsele Nickile (“prantsuse-Nickile”, nagu teda tema terava Quebeci aktsendi tõttu kutsutakse). Nii et siin majas hakkab elama 3 Nicki ja rohkemat ei saa vist nõuda.

Ja eelmine nädal oli osakonna jaoks väga emotsionaalne. Algas see sellest, et üks kanada ärimees pakkus osakonnale kokku 14 miljonit ühise instituudi rajamiseks. See tekitas äärmiselt teravaid vaidlusi ja peamine probleem oli vist teadusfilosoofidega, kes ei taha eetikutega ühe laua taha mahtuda. Ja mingi hetk läksid professorite omavahelised vaidlused nii tuliseks, et jõudsid ka kraaditudengite kõrvu, mis tekitas omakorda terava reaktsiooni, kuivõrd see uudis jõudis nendeni mitmekuulise hilinemisega. Nii et iga nurga peal võis kohata kas erutunud professorit või doktoranti. Mulle oligi see siinne osakond jätnud (eriti Tartuga võrreldes) kuidagi kahtlaselt mõõduka ja rahumeelse mulje, ent, jumal tänatud, nad pole siiski kivist. Ja ma leidsin endki paaril korral tuliselt argumente pildumas. Nii et tundub, et see osakond ja kogu see kuradi kontinent hakkab mulle tasapisi sisse kasvama.

Riin

Tudengi elu

Kätte on jõudnud see aeg, mil ma pean parandama hunnikutes tudengite esseid ja eksameid, millega seoses ma olen mõelnud eesti ja põhja-ameerika bakalaurantide olukorra ja selle erinevuse peale. Mingis mõttes on eesti tudengitel elu oluliselt lihtsam, mingis mõttes ilmselt mitte. Ühelt poolt on eestikeelsete kirjatööde kirjutamine kahtlemata keerukam, kuivõrd suur osa energiast läheb tõlkimise peale, ent teiselt poolt saad sa tõlkimise varjus tegeleda rahumeeli mõtete vargusega, ning selline plagiaat (kui sa just üle ei pinguta) on praktiliselt tuvastamatu. Sageli ei pruugi see olla isegi teadlik. Eesti keelde tõlkimise käigus võib jääda mulje, et sa tegeledki millegi originaalsega, ent kui su tekst panna tagasi originaalkeelde, siis saab sellest kui mitte otsene plagiaat, siis suurel määral kellegi teise mõtete ümberjutustus – eesti keelde panduna ei paista see lihtsalt välja. Siin peavad kõik tudengid sisestama oma kirjatööd süsteemi “turnitin.com”, mis kontrollib kokkulangevusi nii internetis saadaolevate materjalide (ja tänapäeval ripub enamus raamatuid ja artikleid internetis) ning teiste tudengite esseede vahel. Tõenäosus, et plagiaat välja ei tule, on äärmiselt väike.

Ja kui eesti tudengid peavad üldjuhul tegema lihtsalt lõpueksami, siis sellel loengukursusel, mida ma sel semestril assisteerin, on tudengid pidanud kirjutama kaks mid-term (‘kesksemestri’) eksamit, arutleva essee (mis on korduvalt raskem kui uurimustöö või referaat) ning järmisel nädalal toimub suur lõpueksam. Nii et iga kuu midagi, ja kuivõrd tudeng kuulab üldjuhul 4-5 loengukursust, siis on tal igal nädalal mingi eksam või kirjatöö. Ma ei kujuta ette, kui suur stress see võib olla, igatahes põhja-ameerika bakalaurant olla ei tahaks ma mingi hinna eest. Professoritel on jällegi lihtsam elu, kuna kogu tudengitega suhtlemise ja nende sadade kirjatööde hindamise teeb ära vaene TA (teaching assistant). Ja TA võtab enda peale tudengite kisa või rõõmu hinnete eest. Ja semestri lõpul peab vaene TA istuma iga jumala päev vastuvõtuaegadel osakonnas, et igale tudengile tema töö (sest privaatsusnõuded on väga ranged) personaalselt tagasi anda. Nii et vaene mina.

Riin

Kähkukas Berliinis

Tegin ühe kähkuka Berliini - laupäevaõhtuse EasyJetiga sinna ja pähapäeva õhtul tagasi. Vahepeale mahtus Berliini poolmaraton, mis oli mu selle aasta esimene võistlus. Plaanid olid suhteliselt suured, lootsin joosta isikliku tippmargi, mis siiani on tund ja 35 minutit. Aga ei tulnud - midagi jäi veidi puudu ja mu lõpuajaks jäi 1:38:18. Nojah, olin sellega 2042., mis 22000 osavõtja seas pole kõige hullem, aga vorm lubanuks tegelikult ju tükkis paremat jooksu. Teisalt, kuna ma pole mingi elukutseline jooksja, siis ei põe ma seda ka kuskilt otsast ja pigem olen rahul sellega, et üks 21,1 kilomeetrine jooks jälle tehtud ning pisut ennast ületatud on.

Aga Berliini jooks oli lahe - start oli Toomkiriku ees, siis edasi mööda Unter den Lindenit Brandenburgi väravate alt läbi, võidusambast mööda, tiiruga Kurfürstendammile, katkise kiriku eest läbi, Potzdamer Platzilt Checkpoint Charlini ja sealt lõpuks tagasi punase raekoja juurde välja. Kõikjal kogu trassi ulatuses olid tänavad palistatud rahvaga, kes vilistasid, plaksutasid, puhusid pasunaid, lõid trumme jne. Mis nii viga joosta... Lahe oli, kui ühes bussipeatuses neli vanahärrat jooksjatele jatsu mängisid - trompeti, kitarri, kontrabassi ja trummidega. Vanadel bensuvaatidel ja ostukärudel improviseerivaid trummibände oli mingi kümmekond. Tegelikult mind hämmastas see, et praktiliselt polnudki kohta, kus pealtvaatajaid ei oleks olnud, aga noh, Berliinis elab ka ju mingi 3,5 miljonit inimest.

Lootsin, et peale jooksu saan Berliinis ka värskeid spargleid süüa, mis on minu absoluutsed lemminud, aga paraku ei ole sparglihooaeg veel alanud. Ega siis midagi - tuleb ära oodata, kui Riin Kanadast tagasi jõuab ja siis mai alguses Ülemiste-Schönefeldi trammi ehk Tallinn-Berliin trassil kulgevat EasyJeti kasutades, minna ja ühel nädalavahetusel ennast värsketest sparglitest neljakandiliseks süüa. Mmm - neelud hakkasid praegu käima...

Terv., Peep

NB! Siit näeb Berliini poolmaratoni videot ka: http://www.youtube.com/watch?v=gCXzZBoYM0I

Lisa: kevad

Ilm on täiesti pööraseks läinud. Täna on 18 kraadi sooja, päikese käes ilmselt rohkemgi, nii et isegi T-särgi väel on pisut palav. Teised läksid linna peale ning ma pidin kogu oma tahtejõudu rakendama, et koju jääda ja enne õhtut veidi tööd teha. Õhtul lähme me nimelt “Call the Office’sse” retropeole, et Nici sünnipäeva tähistada. Ta on minust täpselt kuu aega vanem ning sai täna 29. Sellega seoses tuli Nicile Montrealist küll sõber Seb ning Nic üüris auto, mille olemasolu ära kasutades sõitsime me eile Huroni järve ääres asuvasse rahvusparki. Ma olen Kanada järvistuga ju varemgi kokku puutunud, ent Huron suutis mind oma mõõtmetega ikkagi üllatada - kuidagi ei ütleks, et tegemist on pelgalt järvega. Ja metsas jooksid ringi vöötoravad, ma nägin esimest korda päevavalgel ja lähedalt pesukaru, kes oli igavene nunnu, ning taevas tiirlesid ringi hiigelsuured kotkad ja kullid, kellel on kätte jõudnud paaritumisperiood.

Alljärnevatel piltidel on peamiselt Nic, Seb ja Lori, kes on üks meie magistrantidest, kuigi me kõik loodame, et ta jääb siia ka doktorantuuri. Eriti armas oli see, kuidas õhtul õlut ostes küsiti meilt kõigilt dokumente, mida meil muidugi kaasas polnud (seejuures olime mina ja Nic meie matkaseltskonnast kõige nooremad), nii et pidime koju dokumentide järele minema.

Riin

Rahvuspark asus jõe ja järve vahel, siin pildil on jõgi.

Mets oli täis jändrikke ja imehäid ronimispuid. Nii et üsna sageli võis keskmiselt 30ndates filosoofia doktorante näha puude otsa ronimas.









Huroni järv





Puu otsas tukkuv pesukaru

Kevad!

Oluline uudis on see, et kätte on jõudnud kevad. Kanada ilm erineb eesti ilmast selle poolest, et eesti ilm on oluliselt konkreetsem – kui ta juba hakkab sadama, siis ta sajab, tunde ja päevi. Kanada puhul teadatuntud tõsiasi see, et ilmamuutus toimub paugupealt, mitte ainult tundide, vaid minutitega. Hommikul võib paista ere päike ja puhuda mahe tuul, ent ennelõunal võid sa end leida lumetormi seest, nii et sa kunagi hommikul ei tea, mida selga panna. Samamoodi jõudis kevad kohale väga järsult. Veel eelmisel nädalal olid hanged nabani ja inimesed rookisid lund, ent terve selle nädala on paistnud ere päike, hanged lihtsalt haihtusid, muru rohetab, kõikjal jooksevad ringi oravad (kes ka ilmselt paugupealt üles ärkasid) ning mõned käivad ringi lühikeste pükstega. Täna näiteks oli nii ilus ilm, et inimesed ei tahtnud üldse tuppa minna – kõik pingid oli söövaid, lugevaid, vedelevaid tudengeid täis.

Ja neil päevil saabus Prantsusmaalt tagasi Sean. See polnud talle küll esimene Euroopa reis, ent ta oli ilmselgelt erutatud ja seletas entusiastlikult kuidas, saate aru, neil on linnades ja külades keskus, raekoja plats, ja inimesed joovad veini ja söövad kõrvale saia, juustu ja oliive. No kidding. Pull on see, et nad ju tegelikult teavad seda kõike, sest vähemalt akadeemiline ringkond on Euroopa elu-oluga üsna hästi kursis, ent tundub, nagu nad ei usuks, et see on päriselt ka nii, enne kui nad pole seda oma silmaga näinud. Teiselt poolt jällegi, eks minagi ju teadsin üht-teist Põhja-Ameerika kohta, kasvõi nende sadade filmide põhjal, mida igaüks näinud on, ent sellegipoolest sain üsna korraliku kultuurišoki.

Riin

Loengu vaheaeg: Sean ja Nic

Rodney ja Nic

Keelest

See on umbes kolmas lugu keelest, ent seda protsessi, kuidas üks keel sinu sisse kasvab või sinu “teiseks loomuseks” saab, on põnev jälgida. Oluline muutus on see, et eesti ja inglise keelel pole enam nii teravat vahet, nad on üksteisega ära harjunud, ei jää enam teineteisele jalgu, nii et ühelt keelelt teisele lülitumine toimub juba pea möödaminnes. Samuti pikin ma inglise keelde eestikeelseid sõnu ja vastupidi – kõige tüüpilisem on see, kuidas ma tudengite väidete peale küsin “misasja?” või alustan eestikeelset lauset sõnaga “well...”. Eriaalane keel on mul juba nii soravaks muutunud, et ma unustan pea täiesti ära, et ma räägin võõras keeles. Probleemid on pigem igapäeva sõnavaraga, mu kirjeldused on endiselt üsna üheülbalised ja must-valged, ma ei suuda eriti edasi anda nüansse. Samuti olen ma sel aastal lugenud palju ingliskeelset ilukirjandust, sest tundub et sa ei saa ühtki keelt lõpuni tundma, kui sa selles keeles ei loe. Ja 19. sajandi inglise keele lugemine on olnud täiesti omaette kogemus – mul polnud aimugi, et eestikeelsetes tõlgetes läheb nii palju kaotsi.

Üleüldse läheb suuremat sorti keelte õppimiseks. Siin peab iga doktorant tegema eksami keeles, millele toetub tema väitekiri. Mingis mõttes on see väga mõistlik nõue, sest kui sa kirjutad näiteks saksa filosoofist, siis sa pead olema suuteline lugema tema tekste saksa keeles, mitte ainult tõlgetes. Ent minu puhul tähendab see seda, et ma pean tegema eksami vana-kreeka, ladina ja araabia keeles. Hetkel suudaks ma eksami ära teha ainult ladina keeles, kreeka vajab täiendamist ja araabia keelest ei tea ma tuhkagi, kuigi ma juba laenasin Henrikult suveks paar CDd. Samuti pean ma hakkama õppima prantsuse keelt. Ühelt poolt pean ma sügiseks läbi lugema paar raamatut, mida pole muudesse keeltesse tõlgitud, ent teisalt on prantsuse keel peale inglise keele ainus, mida siin igapäevaselt palju kuuleb ja mulle käib veidi närvidele, et ma sellest aru ei saa. Pealegi kasutavad mõned seda jõudsalt ära, nii et näiteks Nic peab pikki prantsusekeelseid tiraade, kui ta ei taha, et ma aru saan. Omamoodi on see tore ka, ma pole ammu ühtki uut keelt õppinud.

Riin

PS. Just eile võtsin vastu tööpakkumise hakata eetika-alase riikliku programmi koostajaks. Nii et suvel võib sageli kohata Tartus, HM-i ja eetikakeskuse ümber tuiamas.