Soojem

Eile läks järsku soojaks. Peale - 27 tundub + 2 suure suvena. Tänavad olid järsku rahvast täis, paar noorukit olid lausa lühikeste pükste väel ning minagi ajasin end voodist välja ja tegin 82. avenüül väikese tiiru (vt. pilti). Üldiselt on mul hakanud tekkima teatud sotsiaalelu. Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks teine Killami postdoktorant, Jennifer, kes tegeleb muusikateadusega. Me jõime ühe kohvi ja jäime suhtlema. Ta on selline rahulik, naiselik (et mitte öelda pisut emalik) ning siiralt huvitatud kõigest, mis tema ümber toimub. Eile üllatas ta mind sellega, et ta tuli minuga kaasa osakonna kollokviumile ning kuulas huvitatult lõpuni üsna tehnilise ettekande keskaja filosoofia kohta.

Osakonna enda suhtes pole ma veel seisukohta võtnud. Postdoktorandi staatus on veidi kummaline, selline vahepealne. Sa pole ei faculty ega ka lihtlabane doktorant. Nii et sa pole kummagi osapoole jaoks päris “oma”. Ja pealegi olen ma naisterahvas, mis siin osakonnas torkab kuidagi rohkem silma kui Westernis. Eile olime me Jenniferiga kollokviumil ainsad naised. Ülejäänud olid “pikad prillidega poisid lugemas Russellit”, nagu Cato osakonda iseloomustab. Ja mina läksin pärast ettekannet selle meestekambaga Faculty Clubi, mis meenutas 70ndate stiilis briti härrasmeeste klubi. Pikkade habemetega professorid popsutasid piipu ja jõid õlut. Ükskord pean ma seda kohta salaja pildistama. Mingi hetk toodi lauale õllekannud ja -klaasid ning ma tekitasin vist teatud segadust seeläbi, et ma võtsin endale ka ühe klaasi, mille peale keegi tõi hiilides juurde veel ühe klaasi. Üldiselt on nad mu tegemistega üllatavalt hästi kursis. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma venitasin oskonnale “jaa”-sõna ütlemisega mitu kuud, põhjustades vahest veidi kuulujutte ja guugeldamist, või siis hoopis sellest, et ma olen siin Killam Trusti kaudu. Killam Trustiga käib kaasas arusaamatu elitaarsuse aura. Iga kord kui ma ütlen sõna “Killam”, võtab maad aupaklik vaikus. Eile nõjatus peale õlleklaasi minu poole üks professorihärra, kes uuris otsekoheselt, et kes siis mina selline olen. Kui ma ütlesin, et ma olen uus Killami fellow, toimus tema kehakeeles silmnähtav muutus. Ta tõmbas piltlikult öeldes kõhu sisse ning lisas justnagu piinlikust tundes, et ta teab küll, kes ma olen.

Lisaks osakonna konservatiivsele osale on siin ka alternatiivne seltskond või sõpruskond, kes tegeleb kontinentaalfilosoofia, feminismi ja seksuaalsusega seotud küsimusetega. Tänu Catole olen ma ka sinna seltskonda otsapidi sisse sattunud. Ta võttis mind kaasa ühele olengule ning nüüd sain kutse õhtusöögile juba temast sõltumatult. Ma peaksingi hakkama end vaikselt sättima. Me lähme etioopia restorani. Ma pole varem olnud ülemäära suur etioopia toidu austaja, aga see, mida nad seal restoranis suudavad kokku keerata, on täiesti hämmastav – viib keele alla. Kui keegi peaks mulle kunagi siia külla tulema, siis meie üks esimesi käike saab olema sinna restorani.

Ilusat nädalavahetust!

Nädalavahetus

Mulle meeldib see 9-tunnine ajavahe rohkem kui 7-tunnine. Ma ärkan üles täpselt Aktuaalse Kaamera ajaks. Ma pole kunagi varem seda nii regulaarselt vaadanud kui nüüd.















Stieg Larsson on Põhja-Ameerikas hetkel kõige popim autor. Ta nokitses oma Milleniumi sarja kirjutamise kallal kuskil Rootsi külas õhtuti peale tööd ning hakkas selle avaldamise peale mõtlema alles vahetult enne oma surma 2004. aastal. Praeguseks on sarja esimest raamatut ("Män som hatar kvinnor" ehk "Mehed, kes vihkavad naisi", mis on millegipärast inglise keelde tõlgitud kui "Draakoni tattooga tüdruk") müüdud rohkem kui 30 miljonit koopiat. Hollywood on hakanud sellest sarjast filmi tegema. Rootsi film on juba olemas. Selle raamatu ingliskeelne tõlge polnud parim võimalik, aga plaani tööle hakata lükkas see raamat kenasti ümber. 8 tundi kadus nagu naksti ja raamatut käest ei pannud. Huvitav, miks Eestis pole põnevike kirjutamine au sees. Või vähemalt pole neist suurt midagi kuulda. Kahtlustan, et sellel peab olema midagi pistmist eestlastliku sügavmõttelisuse ideaaliga. Igatahes, kes raamatut ei jaksa lugeda, vaadaku filmi (aga kindlasti rootsi keeles)
















Samuti käin ma tänapäeval igal laupäeval turul, mis asub mu majast viie minuti kaugusel. Inimesed sõidavad sinna kohale teisest linna äärest. Mahetoit on popp ja nalja saab seal ka. Üleüldse on see rohkem laat kui turg, koos pillimeeste, tingimisega ning seekord olid isegi klounid kohal. Muidu on see turg väga kallis (musta leiva ostsin näiteks 60 krooni eest), kuigi väga hea. Ega siin Albertas lihtne pole. Kohapeal eriti midagi ei kasva ning toitu tuleb kohale sõidutada üsna kaugelt, kas Ontariost või üle mägede Briti Kolumbiast.

Talveuni

Selle nädala olen ma sõna otseses mõttes maha maganud. Ilm läks esmaspäeval üleöö külmaks, viieteist plusskraadist sai järsku viisteist miinuskraadi. Mul juhtus Londonist ärakolides selline lugu, et panipaigast varastati ära kastitäis asju. Ma arvan, et see kast varastati ära peamiselt seetõttu, et selles olid kõlarid, mille ma kellegi käest kasutatud peast 10 dollari eest olin ostnud. Aga paraku juhtusid selles kastis olema ka minu talveriided. Nii et ma astusin Alberta kurikuulsale talvele vastu sügisriietes. Ma sain Catolt komplekti salle-kindaid-mütse, aga ilmselt tuleb lähipäevil külastada kõigi mallide esiisa, West Edmontoni Malli, mis oli maailma kõige suurem mall kuni aastani 2004, mil mingi aasia hüpermall ta troonilt lükkas. Igatahes olen ma peale igat jalutuskäiku osakonda (üks ots on oma 40 minutit, sest keegi pole viitsinud ühistranspordi süsteemi endale selgeks teha) pugenud teki all ülessoojenema ja selle käigus muidugi magama jäänud. Eilseks oli mul pilet hokimängule Edmonton Oilersi (õlitajad?) ja Chicago Blackhawksi vahel. See oleks olnud mu esimene hokimäng. Magasin maha. Äratuskella ka ei kuulnud. Ööd on ka 10 tunnisteks veninud. Ma ei tea, kas see on tingitud vahepealsest väitekirja kirjutamisega seotud magamatusest või on see asjade loomulik käik. Cato sõnul langeb kogu Edmonton südatalvel talveunne. Inimesed istuvad oma korterites, magavad, söövad ja võtvad kaalus juurde – võibolla mul on see hiberneerumine alanud lihtsalt veidi varem.

Täna käisin kuulamas Joan Roughgardeni ettekannet. Ta on kuulus bioloogiafilosoof-feminist-evolutsiooniteoreetik, kes oli kohale toonud mitmesajapealise auditooriumi. Ta rääkis muidugi seksuaalsusest, soorollidest ning näitas palju loomade pilte. Sellised asjad rahvale ikka meeldivad. Peamiselt vaidles ta täna vastu Darwini seksuaalse valiku teooriale, mille kohaselt paaritumise eesmärk on paljunemine ning liigi emased valivad paaritumiseks välja parimate geenidega isased. Isased on seejuures atraktiivsemad ja aktiivsemad ning emased on sisuliselt peibutuspardid. Ta tõi välja hulga fakte ja argumente, mis selle teooria kahtluse alla seavad. Näiteks on 300 (!) liigi seas väga levinud homoseksuaalsed suhted, mis võiks viidata sellele, et paaritumise eesmärk ei ole tingimata paljunemine, vaid see võib olla lihtsalt sõpruse või sümpaatia väljendus. Samuti on järjest avastatud isendeid, kes on osutunud isasteks (seemendajateks), näiteks isased pardid, kes näevad välja täpselt samasugused nagu emased pardid ning keda seetõttu peeti pikalt emasteks. See seab kahtluse alla väite, et isased on alati atraktiivsemad. Ja kogu parimate geenide jutt toob kaasa paradoksi. Kui emased valiksid ainult parimate geenidega iseseid, peaksid halbade geenidega isased välja surema – aga selleks, et valik saaks toimuda, peaks neid halbade geenidega isaseid kuidagi ikkagi juurde toodetama. Ja nii edasi. Oma alternatiivsest teooriast (mida ta töötab välja Havail asuvas laboris ning mille väljatöötamise eest mitu juhtivat ülikooli talle raha maksavad) räägib ta täpsemalt homme. Aga üldiselt oli ta ettekanne vägagi inspireeriv. Ostsin seepeale oma maja kõrval asuvast raamatupoest Dawkinsi hiigelpaksu raamatu evolutsioonist. (Ohoh, vaatasin just tema wikipeedia lehekülge ja tuleb välja, et tegemist on muuhulgas transseksuaaliga. Johathan võttis 52 aastaselt Stanfordist õppevaba aasta ning tuli tagasi Joanina). Igatahes, võin homme tema ettekandest edasi rääkida. Kui ma just seda maha ei maga.

Riin

Edmonton 2

Ma lubasin järgmise Edmontoni loo kirjutada inimestest, kes on veidi erinevad ontariolastest. Londonisse kolides oli minu jaoks üks üllatavamaid avastusi see, et kohalike võrreldes olin ma suhtlussituatsioonides vägagi kohmakas, nagu karu ballisaalis. Mis muidugi kõigutas minu arvamust, et ma olen üsna hea (või vähemalt diplomaatiline) suhtleja. Mul võttis neis situatsioonides ujuma hakkamine ikka omajagu aega. Ma ei arva, et ameeriklaste viisakus on tingimata pealiskaudne (nagu sageli öeldakse), see on lihtsalt väga teistsugune ning alguses pead sa pidevalt tegelema tõlkimisega. Näiteks kui keegi sind joviaalselt hüüatades tervitab, siis ei tähenda see seda, et tal on tõesti hea meel sind näha (mida see Eestis tähendaks), vaid lihtsalt “tere” või “näed, sina ka siin”. Edmontonis on rollid muutunud. Siin olen ma taas kord üsna hea suhtleja. Paar korda on ette tulnud seda, et ma olen mõnd tuttavat nägu (kedagi, kellega ma olen varem osakonnas juttu rääkinud) kohvikus kohates joviaalselt tervitanud, et “näed, sina ka siin”, mis on inimeses ilmselgelt kimbatust tekitanud. Samasugust kimbatust kohtasin ma oma naabrite juures, kui ma püüdsin uurida, et vahest mul õnnestuks kellegiga interneti ühendust jagada. Siin majas on igaühel oma ühendus ning jagamine võiks ju olla kõigi jaoks odavam.Mõlemad naabripoisid tammusid silmsidet vältides jalalt jalale ja leidsid, et võibolla ma peaks kellegi teise juures proovima. Lõpuks see mul ikkagi õnnestus, aga üldiselt tundub, et inimesed on üle keskmise omaette nokitsejad. Kuigi ma täpselt ei saa veel aru, mis viisakuse aste ja reeglid siin kehtivad, tundub mulle olukord olevat pigem eestipärane kui ameerikalik.

Sel on oma head ja vead. Ma olen seda eriti tajunud ametnike-teenindajatega suheldes. Üks tädi, kellega ma elektri asju ajasin, ilmutas mu küsimuste peale väga kiiresti väga suurt kannatamatust ning ei proovinudki seda varjata. Alguses tekitas see minus heldimust, tuli nii tuttav ja kodune ette. Aga kui sama olukord kordus tädiga, kellega ma bussipiletite asju asjasin, siis hakkas see mind ärritama. Ma ei ole harjunud, et teenindajad minu peale Kanadas plärtsuvad, eriti kui mina olen nende vastu väga viisakas. Tuli meelde vana vene tõde, et lugupidamise saavutamiseks ei saagi ülemäära viisakas olla. Teisalt jällegi (ja see on asja hea külg) on inimesed siin kuidagi hoopis selgepiirilisemad ja läbipaistavamad. Londonis ei saanud ma kunagi lõpuni aru, et millal siis inimestel on hea meel sind näha ja millal nede joviaalsus tähendab lihtsat “tere”. Siin paistavad suhted olevat kuidagi selgemad. Ma arvan, et vastupidiselt Londonile, kus tutvuste loomine oli väga lihtne, aga läheduse saavutamine üsna raske, võiks siis kehtida vastupidine – tutvuste loomine raske, aga sisukama suhte loomine lihtsam. Ma huviga vaatan, kuidas mul see elu ehitamine siin minema hakkab. Õnneks on siin Catherine (alumisel pildil), kes Londonis oli peamiselt Nici sõber ning kes sealt juba minu teisel ülikooli aastal ära kolis. Me oleme päris palju aega koos veetnud ning ma tõesti naudin tema seltskonda ning mahlakat huumorisoont. Eks näis, kas meie tihe suhtlemine on tingitud minu sotsiaalsest vaakumist või võiks sellest kujuneda midagi sõpruselaadset.

Riin

Korter

Terve eelmise nädala elasin ma oma sõbra poiss-sõbra korteris, kes oli sobivalt Montrealis konverentsil. Sel nädalal kolisin siis lõpuks oma korterisse. Selle korteri leidmine võttis mul plaanitust rohkem aega. November pole kolimiseks kõige parem kuu, rahvaste liikumine toimub septembris ja siis uuesti jaanuaris. Samas on väga hea, et ma võtsin kolimise ette ikkagi nüüd ja mitte jaanuaris, sest kõige parem viis korterit leida on majade vahel ringi jalutada ning vaatada, kus on sildid väljas. Ma arvan, et ma jalutasin kokku oma mitukümmend kilomeetrit ning seda oleks olnud jaanuari külmuses oluliselt keerulisem teha. Samuti võttis mul veidi aega üürihinna ja asukoha suhte väljaselgitamine. Üldiselt on siin üürihinnad kallimad kui Londonis, seal sai ühe magamistoaga (ehk meie mõistes kahetoalise) korteri kätte kuskil 650 dollari eest kuus, siin alates 850 dollari eest kuus. Aga hind sõltub muidugi ka asukohast. Edmontonis on kõige parem elada 82 Avenüü lähedal, sest kuigi 82 Avenüü ei asu kesklinnas, on see selle linna süda, tundub mulle. See on suhteliselt pikk tänav, kus asuvad restoranid, kohvikud, poed, kinod, teatrid jne, ning see tänav ristub mingil hetkel ülikooli linnakusse mineva tänavaga. Lõpuks tundsin ma selle tänava ümbruskonda nagu oma kümmet näppu, aga kõige parema pakkumise väljavalimine polnud sugugi lihtne - kui üür oli mõistlik, siis oli korter ise veidi õrjetu, kui korter oli vinge, siis oli jälle üür väga kõrge.

Lõpuks läks mul väga hästi, ma arvan. Ma üürisin korteri, mis asub ühe tänavavahe kaugusel 82 Avenüüst, 5 minuti kaugusel Edmontoni turust, kus kohalikud farmerid laupäeviti aastaringselt oma kaupa müüvad ning 10 minuti kaugusel suurest toidupoest. Ma maksan 1000 dollarit kuus, aga see korter on suur (ma arvan, et seal on vähemalt 65 ruutu), hiljuti renoveeritud, puhas ja korras, hästi suure köögiga ning rõduga (mida peetakse siin luksuseks). Ausalt öeldes ma polegi vist varem nii edevas koretris elanud. Ma arvan, et see on seda väärt. Talved on siin ju ikkagi külmad ning inimesed istuvad peamiselt kodus ning söövad. Lisan siia paar pilti. Hoolimata sellest, et ma olen viimastel päevadel erinevatest poodidest, Ikeast ja mujalt, kärutäite viisi kola koju vedanud, on korteris endiselt üsna lage. Aga lagedus pole paha, mul on vähemalt piisavalt ruumi ringi jalutada, sest ma mõtlen ju ringi liikudes.

Riin

Edmonton 1

Mu esmamulje Edmontonist on vägagi sümpaatne. Tegelikult on mul kogu aeg olnud tunne, et see kant võiks mulle meeldida. Hoolimata sellest, et londonlased mu Edmontoni kolimise plaani peale silmi keerutasid ning mitu korda üle küsisid, et kas ma ikka tean, kui külm seal on. Tuleb tunnistada, et soodsa esmamulje tekkimises on ilmselt mänginud rolli erakordselt (ja aastaaja kohta ebatüüpiliselt) ilus päiksepaisteline ilm. Siinne ilm on olnud sel nädalal soojem kui Londonis või Tallinnas. Nii et ma olen saanud rahulikult ringi kõndida ja vaadata. Mõned asjad on tajutavalt teisiti.

1. Kliima. Ma olen senini elanud suhteliselt niiske kliimaga paikades. Eesti on niiske ja London on veelgi niiskem. Londonis olid neil isegi kasutusel sellised masinad, mis mürinal majadest niiskust välja imesid. Siin on meeldivalt kuiv kliima. Seda on tunda õhust. Õhk on hästi värske ja puhas ja magus. Hingamine on omaette nauding. Ja tänu kuivusele ei ole ka talved loodetvasti kõige hullemad, siinne -35 peaks olema eesti -20. Kuiv külm ei roni läbi kontide ja sellega on lihtsam ära harjuda, pealegi saab siin talv läbi rattaga sõita, mis mulle Rootsis elades väga meeldima hakkas.

2. Avarus. Alberta on kujutab endast hiigelsuurt preeriat, mis on ümbitsetud Kivimägedest. Calgaryst Edmontoni poole lennates võttis mul aknast avanev vaade alguses suu lahti. Mägede lumiste tippude vahel lainetas hiigelsuur rohuväli, ühtegi puud ei hakanud silma ja ainult mõni üksik maja. Edmontoni piiri peal sai lauspreeria otsa, siin on ka metsi ja orgusid. Aga siin on ikkagi tunda sellist avarust, mida ma ei ole varem kogenud. Taevas on kuidagi hästi kõrgel. Taevakaar on näha isegi kõrgete pilvelõhkujate vahelt. Kui sa just otse maha ei vaata, siis on võimatu taevast mitte näha - sinine taevas vaatab vastu igast kohast. Selles on midagi ...hm.. ürgset. Sellise taeva all tunned end sipelgana.

3. 70ndad. Alberta on tänu naftavarudele Kanada rikkamaid provintse. Edmontoni õitseaeg oli 70ndel, mil see linn kasvas poole võrra ning mil toimus põhiline ehitustegevus. Peale seda saabus masu ning vahepealsetel kümenditel pole eriti palju midagi juurde ehitatud. See tähendab, et selles linnas valitseb 70ndate teema, mis pole sugugi närtsinud ja väsinud. Vastupidi, kuigi nad pole eriti midagi juurde ehitanud, on nad omal ajal ehitatut kenasti korras hoidnud ja renoveerinud. Nii et see 70ndate joon on väga stiilipuhas ning veenev. Mulle tundub, et kohalikud veidi häbenevad oma 70ndate domineerimist, aga mulle see väga meeldib. Annab sellele linna oma näo. Ja peale on 70ndate arhitektuur oluliselt põnevam kui moodne funktsionalism. Nii et Edmonton on Chicago kõrval teine Põhja-Ameerika linn, mis on mulle esteetiliselt põnev, kus on võimalik lihtsalt ringi jalutada ja vaadata.

Ma lisan siia mõned esimesed pildid sellest linnast (mul ausalt öeldes läks siin isegi pildistamine meelest vahepeal) ja järgmine kord räägin teile inimestest, kes on ka siin kuidagi teistsugused.

Riin

Kolimine

Võtan siin praegu hoogu, et hakata täistuuridel pakkima. Homme hommikul 7.30 läheb mul lennuk Edmontoni. Mul on viimasel ajal olnud piisavalt kiire, nii et ma pole saanud Edmontoni kolimise üle mõtteid mõlgutada ega seda kolimist ette valmistada. Hetkel pole mul täpset aimu, mida see linn endast kujutab (peale selle, et seal on suhteliselt külm) ning kus ma seal elama hakkan. Õnneks mul on seal üks tuttav, vana UWO tudeng, kelle juures ma saan alguses paar päeva elada. Ma arvan, et kui mul õnnestus omal ajal Berliinis 1,5 päevaga korter leida, siis see võiks ju õnnestuda ka Edmontonis, kuigi see kanada asjaajamine on muidugi suhteliselt aeglane ja põhjalik.

Üldjoontes valdavad mind Edmontoni kolimise suhtes umbes samasugused tunded nagu omal ajal Kanadasse kolimise suhtes. Ja need tunded Kanada suhtes pole iseenesest kuhugi kadunud, nii et neile tuleb lihtsalt üks kiht tundeid peale. Esiteks tundub Edmonton mulle väga kaugena. Sinnalend võtab aega peaaegu sama kaua kui Inglismaale lendamine, oma 5 tundi. Ja piletihind pole ka eriti erinev - mõlemast Londonist on Edmontoni lendamine umbes sama kallis. See riik on lihtsalt nii kuradi suur. Teiseks tundub mulle Edmontoni minek kuidagi ajutine. Mu kanada elu on ju ikkagi Londonis ja tegelikult elan ma üldse Eestis. Iseenesest peaks muidugi proovima rohkem kohal olla, antud kohas ja antud hetkes. Seda enam, et mul tegelikult pole sugugi kahju Londonis kui kohast ära kolida - neli aastat on selle linna jaoks piisavalt pikk aeg. Ja samuti tunduvad Edmonton ja Alberta üldiselt väga põnevatena. Alberta võiks olla hoopis "kanadalikum" kui Ontario, mis asub ikkagi Ameerika piiri ääres ning on üldse väga ameerikalik. Ja pealegi on põhjas asjad alati veidi teisiti - värvid on kirkamad, õhk kargem, preeria ja mäed, virmalised ja karud. Ja lõppeks on need järgmised kaks aastat ikkagi üsna eriline aeg. Ma ei usu, et mul elus tuleb kunagi ette veel selline olukord, et mul pole kohustusi ning mulle makstakse raha (ja suhteliselt head raha) selle eest, et ma tegeleksin sellega, millega ma niikuinii tahaksin tegeleda.

Aga nüüd üks-kaks-kolm pakkima.

Riin