Metsas

Me olime Peebuga nädalavahetusel metsas. Täpsemalt Kõrvemaa 38-kilomeetrisel matkarajal. Mul on jalad siiani valusad, ilmselt koos matkakotiga kummardumisest. Sest kummarduda oli ju pidevalt vaja, kuna metsad olid täis näpuotsa suuruseid mustikaid ja pohli, rabad punetasid jõhvikatest ja seened kasvasid lausa tee kõrval, nii et isegi metsa ei pidanud astuma. Tegemist oli äärmiselt vaheldusrikka matkarajaga, mis oli täis pikitud pisikesi sünkja veega järvekesi ning sammaldunud männimetsad vaheldusid rabade, nõmmede ja vallseljakutega. Ilus ülevaade Eesti loodusest kogu oma mitmekesisuses. Vaheldust lisas kahtlemata ka see, et tulvavesi oli mitmed rajad ja laudteed üle ujutanud, nii et metsaservale jõudes leidsime järgmise punase mummuga tähistatud puu keset väikse järve suurust lompi ja pidime hakkama nuputama, kuidas teisele poole vett jõuda. Ja korra pidi isegi Peep oma kolakad matkasaapad jalast võtma ja koos minuga paljajalu paterdama. Märkimisväärt on ka see, et mitmed vaated tulid mulle kuidagi tuttavad ette. Sest kuigi kõik oli paar numbrit väiksem, oli see ometi väga Kanada sarnane. Nii et ma saan üha paremini aru, miks emigreerunud eestlased seal nõnda hästi kodunesid. Kõik see kokku oli väga ilus ja mõnus. Kujutage ette sumedat augustiööd, tähistaevast, vaikselt sillerdavat järve, indiaanilõket ja pakisuppi, mis peale 15 kilomeetrit küngastest üles ja alla matkamist maitses nagu parim a la carte’i söök. Soovitan.

Riin