Väitekiri!

VALMIS!

Ma mõtlesin, et ma ütlen selle ära. Ma istun hetkel kraaditudengite klubis, joon sõpradega õlut ja järgmised päevad on täis igasugu tegemisi. Ja hetkel pole enesetunne sugugi paha. Eriti arvestades, et ma pole paar päeva järjest eriti palju maganud ning et kuu aja eest oli mul ainult pool tööd valmis.

(Suure tõenäosusega doktor,)

Riin

Koolitee

Jalutasin täna koos fotoaparaadiga osakonda (osakond on muide sellesama ülemise pildi peal) ning siis mööda Thames'i jõe äärt tagasi. Tagasitee kujunes oluliselt pikemaks, sest park hakkas igas suunas hargnema, ilmusid järjest uued sopid. Vahepeal jooksis vastu mõni tervisesportlane, aga muidu võis täiesti ära unustada, et linn asub kahe sammu kaugusel. Väga lihtne on siin kujutada indiaanlasi ringi askeldamas. No ja muidugi olen ma need suurepärased pargid avastanud vahetult enne seda, kui ma hakkan ära kolima. Igatahes, selline sügis on siin niisiis.

Riin

Pulm

Ma alustan ilusti otsast peale, et need, kes ise kohal ei olnud, ikka ülevaate saaksid. Viimati kirjutasin ma teile Toronto lennujaamast, kus mul oli plaan end esimesel võimalusel magama keerata. Nii see päris ei läinud. Mul sattus olema selline lend, kus lennuk hüppas nii, et isegi need, kes magada püüdsid, ärkasid üles. Nii et kui ma neljapäeva hommikul Zürichisse jõudsin, polnud ma kaks ööd maganud ning Anti, kes mul lennujaamast peale korjas, väitis, et ega ma eriti selget juttu polnud rääkinud. Neljapäev oligi parasjagu udune, aga reedeks olin juba taastunud ning peale seda kui härra Murre oli kohale jõudnud, hakkasime mööda maalilisi külavaheteid sõitma Murgi suunas, kus toimus pulm. Murg on väike küla või linnake, mis asub sümboolselt Zuozi (kus töötab blond) ja Zürichi (kus töötab Clerg) vahepeal. Ma saan aru, et seal toimus üks nende esimesi kohtinguid ning Murgi lähedal asub klooster, kus on tegev Clergi isa vend Alfi, kes nad laupäeval paari pani. Pruutpaar oli meile kinni pannud lofthotelli, kust avanes hingemattev vaade (vt. ülemist pilti), ning kus meie käsutuses oli suur katusekamber koos köögiga, kus me kõik pidasime reede õhtul pisikest pidu.

Laupäeval oli meil kell 8 hommikul äratus ning siis läkski pulmaks, mis kestis pühapäeva varahommikuni. Väidetavalt oli tegemist tüüpilise šveitsi pulmaga: kõigepealt kiriklik laulatus, seejärel vastuvõtt kiriku lähedal asuvas restoranis ning õhtul õhtusöök valitumale seltskonnale Murgis. Kirikusse jõudes läks lahti suur musitamine; ma polnudki varem aru saanud, et ma olen aastate jooksul tundma õppinud tervet hulka šveitslasi, keda oli vaja kõiki üle musitada. Näiteks olid kohal muidugi kõik Zimmermanid (ehk see pere, kelle juures Katz elas oma vahetusaastal), kellest enamust ma polnud näinud oma 7-8 aastat. Laulatus oli väga ilus, Alfi nägi välja väga imposantne (hoolimata sellest, et enamus tema saksakeelsest kõnest läks minu jaoks kaotsi, olin ma veendunud, et see pidi olema tabav ja terav). Ja Mannu laulis ning kõigil võttis silma veidi niiskeks, tundub mulle. Pruut nägi välja erakordselt ilus, nagu säraküünal oma imeiluses valges kleidis ja sinise peapaelaga (see peal maksis väidetavalt rohkem kui kleit, aga see oli kuidagi väga katzilik element). Vastuvõtt oli samuti ilus. Pakuti (üllatavalt maitsvat) kartulisalatit ja eesti musta leiba (igale Eestist tulijale oli antud ülesanne võtta kaasa 5-10 pätsi leiba), Mannu jälle laulis ning vastuvõtu lõpul visaks Katz pruudikimpu, mis Andreal õnnestus kinni püüda kolmandal katsel. Enne seda kukus see kimp kaks korda mütaki maha ning inimesed hüppasid kahte lahku. Andul õnnestus see telefoniga lindile võtta ning Keiul oli pikalt seletamist, et miks ta otse tema suunas lendavat kimpu kinni ei püüdnud.

Õhtusöök toimus uuesti Murgis, meie hotelli lähedal restoranis, mille varendalt avanes jälle täiesti rabav vaade. Ma arvan, et ilusamat kohta pulmaks pole lihtsalt võimalik leida. Mis mind selle õhtusöögi juures üllatas (ja mis kindlasti polnud ühele keskmisele šveitsi pulmale tüüpiline) oli see, et üsna kiiresti läks selliseks tantsuks, millesarnast ma pole ammu näinud. Kõik tantsisid, mitte keegi ei istunud. Üks Katzi kolleeg oli talle öelnud, et midagi sellist ei tuleks tavaliselt kõne allagi, aga nüüd tuleb Katz, võtab kaasa paar eestlast ning šveitslased peavad seepeale näitama, et nemad oskavad ka ja isegi paremini. Kokkuvõttes olen ma väga rahul, et ma ikkagi selle üle-maailma-lendamise ette võtsin. Nüüd ma olen kaks päeva järjest ärganud kell 3 öösel, aga ongi hea rahulik kirjutada.

Riin

Lennujaama juttu

Istun praegu siin Toronto lennujaamas, et lennata paariks päevaks Šveitsi blondi pulma number kaks (number üks oli Eestis - blond ilmselt vaidleks vastu, et number üks on Šveitsis, kirik ja puha, aga mina ikkagi jään oma numeratsiooni juurde). Igatahes, ma ostsin endale suure-uhke otselennu Torontost Zürichisse, et reisimise peale võimalikult vähe aega raisata. Aga asjaajamise Aboutowniga jätsin ma muidugi viimaste päevade peale ning tuli välja, ning enamus kohti oli välja müüdud ning nad panid mu bussi peale, mis jõudis Toronto lennujaama 5 tundi enne lendu. See on ilmselt mu uus rekord. Ma pole kunagi varem nii palju varem kohal olnud. Aja kokkuhoid missugune. Aga vähemalt on nad siia vahepeal tekitanud tasuta wifi. Ma olen veidi tööd teinud, tiba skaipinud ja praegu istun mingis kohvikus ja söön suht ebameeldiva maitsega võibleiba, peale mida ma ilmselt kukun ära. Sest täna öösel püüdsin ma kirjutamata lehekülgede arvu võimalikult madalale viia, nii et uneks eriti palju aega ei jäänud.

Üldiselt on selle väitekirja kirjutamine oluliselt erinev kõigest sellest, mida ma olen varem kirjutanud. Minu varasemad väitekirjad on olnud rohkem mingi teema käsitlused, peamiselt info kogumid, kus ma pole arendanud mingit selget oma argumenti. Ja minu varasemad Kanada koolitööd, kus ma olen mingit oma rida ajanud, on olnud jällegi suht lühikesed. On oluline vahe, kas sa arendad oma argumenti 20 või 120 leheküljel. Tuleb välja, et ühe mõtteliini-argumendi ülalhoidmine ning põhjalik väljaarendamine on kohutavalt raske ülesanne: sa pead pidevalt mõtlema, kuidas kõik kokku klapid, mida millele lisab, lisaks avanevad kirjutamise käigus pidevalt uued tahud ja probleemid, nii et sa pead tagasi minema ning midagi ümber mõtlema-kirjutama. Iga lõigu kirjutamine on paras sünnitamine. See õpetab mingis mõttes alandlikkust. Nii kaua kui sa ise pole sellise asjaga maadelnud, et oskagi sa seda hinnata. Võtad raamatute olemasolu kuidagi endastmõistetavalt, oled mõnede suhtes vast isegi üleolev, kriitiline. Mnjah. Mu ebameeldiva maitsega võileib on nüüd otsa saanud ja uni on silmas. Nii et ma lähen ostan endale mingi krimka, otsin mingi nurgataguse ja keeran end kerra. 2 tunni pärast hakkan lendama.

Riin

Roller Derby

Ma käisin vahepeal Roller Derby võitlustel, mis oli paras elamus. Aga ma kõigepealt räägin kaks sõna Christine’ist (vt. ülemist pilti). Christine on Devini naine, töötab kunstide osakonnas ja uurib filme. Ma pean temast kõvasti lugu. Kui ma oma väitekirjaga jänni jään, siis mõtlen selle peale, kuidas ta kirjutas, päevas 15 tundi tööd tehes, oma väitekirja valmis 6 nädalaga. Peale seda avaldas ta selle kiiresti raamatuna, ning eelmisel aastal sai ta tenure’i ehk püsiva professorikohta, mis tema vanuses (nii 35-36) on suur saavutus, võrreldav doktorikraadi kaitsmisega 23 aastaselt näiteks. Ilma Christine’ita ei tunneks ma ka Devinit, sest Devin on tegelikult spousal hire – Western tahtis tööle võtta Christine’i ja sai Devini pealekauba. Eelmisel kedale algas Chiristine’il lõpuks pikalt oodatud õppevaba aasta. Mis ta see peale tegi? Muidugi hakkas ta käima 3 korda nädalas Roller Derbyt mängimas ning ta on nüüd poole aastaga võidelnud end Londoni amatööride liiga koosseisu, mis laupäeval võistles Sudbury amatööride võistkonnaga.

Telekast vaadates on jäänud mulje, et Roller Derby on segu wrestlingust ning kiiruisutamisest. Seal on vaja palju tehnilisi oskusi ning kiirust, aga, nagu wrestlinguski, on seal jõuline show-element. Üleslöödud tüdrukud, võrksukad, miniseelikud, proffidel kindlasti mõni tätoveering, popp muusika, Dj-d, möirgavad rahvamassid. Samuti on seal omajagu draamat, tõuklemisi ja kukkumisi. Aga millest ma alles kohapeal aru sain, et Roller Derby on paljuski strateegiamäng. Londoni naised tegin Sudbury naistele ära puhtalt oma kaitsemänguga, nende jammer (ehk rulluisutaja, kes punkte kogub) ei saanud meie naiste kaitsest lihtsalt läbi. Väga kaasahaarav spordiala, igatahes. Kui te satute kuhugi, kus midagi sellist toimub, siis minge kindlasti vaatama.

Riin

Rahu, ainult rahu

Ma pean 4 päeva pärast esitama oma juhendajatele oma väitekirja kõik peatükid. Ma pean ära tegema veel suure hulga tööd (näiteks kirjutama poolteist peatükki), mida objektiivselt vaadates on suhteliselt raske nelja päevaga ära teha. Aga sellest hoolimata olen ma absurdselt rahulik. Absurdselt rahulik ja rahulolev, kirjutan siin seda lugu ning mõtlen tõsiselt selle peale, et kas mitte astuda õhtul läbi ühelt majapeolt, kus kõik kohal on. Ma olen seda enda puhul varemgi täheldanud - mida rohkem on paanikaks põhjust, seda stoilisemaks ma muutun. Mingis mõttes on see väga hea. Mu töövõime tähtaegade lähenedes reeglina jõuliselt kasvab, mitte ei kahane. Ja arvestades, et akadeemiline elu kulgeb tähtaegade tähe all, on selline omadus väga tervislik. Teisalt on selles ka midagi hirmutavat. Tundub, nagu sa ei saaks sellistes olukordades oma reaalsustaju lõpuni usaldada. Ma olen siin püüdnud end veenda, et mul on tegelikult väga kiire, aga mingis mõttes ei jõua see mulle lõpuni kohale, mingi puhver on vahel. Sama lugu juhtus mul talvel tööintervjuudel. Minu kõigutamatu rahu muutis Henriku lõpuks üsna rahutuks. Normaalne on see, et inimestel enne olulisi intervjuusid suurte-uhkete ülikoolidega käed värisevad, ebatavaline pole ka see, et inimesed puhkevad intervjuude uste taga nutma. Mina võitlesin ukse taga haigutusega, kaanisin sisse liitrite kaupa kohvi ning püüdsin end kuidagigi üles äratada. See, tundub mulle, et nutmapuhkemise teine äärmus. Ja äärmused pole head. Hea oleks mingi kesktee, veidi ärevust, aga mitte üleliia. Igatahes. Ma arvan, et ma astun sealt peolt ikkagi läbi ja annan teile 4 päeva pärast teada.

Riin