Lumetorm Ameerikas 2

Täna seisin paar tundi sabas, et teada saada, mis on saanud minu õhtusest Bostoni lennust. Millegipärast olid kõik lennud Bostonisse ja New Yorki tühistatud, välja arvatud minu õhtune Bostoni lend. Minu kõrval seisis mees telekaameraga, kes haistis potentisiaalset uudist ja rääkis silmade särades, kuidas see, et too üks lend on jäänud tühistamata, peab tõendama seda, et toimumas on midagi väga imelikku. Minu ees seisis Leedu perekond, kes püüdis slaaviliku ägedusega leppida tõsiasjaga, et enne laupäeva pole neil võimalik New Yorki lennata. Teendindajad suutsid üldisest ärevusest hoolimata säilitada rõõmsameelsuse (see ei väsi mind nende põhja-ameerika teenindajate puhul ilmselt kunagi üllatamast). Kui järg minu kätte jõudis, siis selgus, et too õhtune lend oli muidugi samuti tühistatud ning kõik lennud kuni laupäevani pilgeni täis. Aga meie jutuajamise vältel tekkis homseks järsku üks vaba koht, ilmselt oli keegi oma broneeringu tühistanud, nii et praeguste plaanide kohaselt lendan ma homme päeval Bostonisse. Seejärel lonkisin tagasi üle tee asuvasse hotelli ning sain eelviimase vaba toa (pildil on toa aknast avanev vaade) Seadsin end sisse ja siis oli järsku tulekahju häire ning valjuhääldajad teatasid, et kõik peavad hotellist lahkuma. Pakkisin passi ja arvuti tagasi kotti ja vantsisin trepist alla, ühe vanaproua ees, kes omaette pomises, et torm ja tuli, tuli ja torm, mis kuradit siin toimub. Eks ole. Tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli valehäirega.

Ma arvasin, et minu eelmise aasta kogemus oli piisavalt kummaline. Ma veetsin kolm unenäolist päeva Times Square’i kõrval asuva montrumhotelli liftides üles alla vuhades ning pikkades koridorides intervjuud oodates. Aga selle aasta kogemus tõotab tulla sama imelik. Üldiselt on asjade seis põhjastanud palju poleemikat teatud filosoofia blogis (ma üldiselt ei salli seda blogi, aga see, et see on võtnud vaevaks ainsana mingitki infot jagada on tõstnud veidi mu arvamust). Sest Idaosa konverents on ikkagi aasta suurim filosoofia konverents – seal toimub paralleelselt oma 20 ettekannete sessiooni pluss tööintervjuud. Hiigelüritus niisiis. Samas pole APA võtnud mingit ametlikku seisukohta ega andnud mingit informatsiooni tühistatud ettekannete/intervjuude kohta. Ma eeldan, et ainsad, kes endast välja lähevad, et Bostonisse kohale jõuda, on need, kes on saanud intervjuu. Pooled ettekandjad (ja peaaegu kõik mu Westerni ja Alberta tuttavad) on oma sõnavõtud ära jätnud. Ja kui ma poleks saanud homseks piletit – mis oli siiski ropp vedamine –, siis poleks mul olnud mingit võimalust intervjuudele jõuda. Nii et poleemikaks on kahtlemata põhjust. Aga mis seal ikka. Katsun leida kuskilt kohvi ja hakkan intervjuudeks valmistuma.

Eesti ja lumetorm Ameerikas

Kaks nädalat Eestis möödus tuuletiivul. Eile varahommikul hakkasin ma lendama Bostonisse, kus toimub selleaastane APA ehk Ameerika Filosoofiaühingu Idaosa aastakonverents, kus teadupärast toimuvad tööintervjuud. Väitekirja lõpetamise keerises jäi mul mainimata, et ma kandideerisin sel aastal 5 töökohale ning sain 4 intervjuud, milles 2 intervjuud toimuvad Bostonis (kolmas intervjuu toimus skaibi kaudu Eestis olles ning neljandast hüppasin ma üle, nii et mind lennutatakse otse ülikooli kohale).

Ma olin eelkõige mures Euroopast väljasaamise pärast, nii et mul ei tulnud pähe hoida end kursis ilmastikutingimustega Ameerikas. Eile Torontosse jõudes selgus, et New Englandi ümbruskonda on tabanud lumetorm, mis klassifitseerub monster storm'i alla ning kõik lennud Bostonisse ja New Yorki on tühistatud. Ma veetsin öö Toronto lennujaama kõrval asuvas hotellis ning kui ma olen selle loo lõpetanud, siis ma lähen uurin lennujaamast, et kui suur on tõenäosus, et mul õnnestub Bostonisse lennata täna õhtul. Kui see tõenäosus on väga väike, siis ma pean hakkama tegutsema selle nimel, et lükata oma intervjuud päeva võrra edasi. Siin Torontos on imeilus päikeseline ilm ning lund pole kuskil näha - siin tundub raske uskuda, et mõnesaja kilomeetri kaugusel istuvad inimesed autodega lumes kinni.

Iseenesest on tööintervjuude toimumise aeg (jõulude ja uusaasta vahepeal) väga tobe. Ja praegune olukord võiks anda lisaargumendi intervjuude toimumisaja muutmiseks. Intervjuud võiksid toimuda näiteks Lääneosa aastakonverentsil, mis toimub kevadeti ning kus lumetormide esinemise võimalus on välistatud. Siin hotellis konutamise asemel oleksin ma võinud päeva-paari võrra kauem Eestis olla. Aga noh, senini ongi mul kõik need lendamised ebatavaliselt libedalt läinud. Palun nautige oma puhkust minu eest ka.

Riin

Lisan paari pilti idüllilisest Tartust.

Kaitsmine

Kaitsmine ning sellele järgnenud pidustused on õnnelikult ühelpool. Hetkel istun Toronto lennujaama sõitvas bussis ning homme varasel pärastlõunal peaksin jõudma Tallinnasse. Kaitsmise päev kujunes üsna pikaks: 1,5 tundi avalikku loengut ning kohe peale seda 4 tundi kaitsmist. Henrik juhatas mu avaliku loengu sisse ebahenriklikult isikliku ja liigutava looga sellest, kuidas me kunagi Rootsis tuttavaks saime ning kuidas ma viin osakonna keskmise lõpetamisele kuluva aja (5,5 aastat) kõvasti allapoole. See oli seda liigutavam, et Henrik on osakonnas saavutanud üha suurema mõjujõu, ilmselt saab temast varsti osakonna juhataja ning seoses sellega on süvenenud mulje temast kui otsekohesest ning “külmast” skandinaavlasest. Kui Seani juttu uskuda, siis oli Henrik silmnähtavalt liigutatud ja uhkusest pakatav, kuulas mu loengut niiskete silmadega. Üldiselt olen ma Henrikule suure tänu võlgu. Mulle tundub, et ma olen teinud ühe selgepiirilise otsuse, milleks oli minu otsus minna Tartu magistrandina semestriks Uppsalasse. Seal ma jooksin kokku Henrikuga, kes veenis mind Kanadasse doktorantuuri astuma (ta ise alustas Westernis professorina täpselt samal aastal) ja nii need asjad läksid. Ta on olnud erakordselt toetav ja optimistlik juhendaja ja sõber. Kui ma inimestele ütlen, et me kohtusime viimasel aastal regulaarselt korra nädalas, ei suuda keegi seda uskuda. Üldiselt on suur vedamine see, kui juhendaja kohtub sinuga korra kuus. Täpsuse huvides tuleb öelda, et sama suure tänu olen ma võlgu Devinile, kes organiseeris minu Oxfordis käimised jms. ning kes on olnud minu kirjatööde kõige põhjalikum lugeja. Tema kommentaaridega käisid sageli kaasas miniloengud inglise keele lauseehituse jms. kohta; võib öelda, et tema õpetas mind inglise keeles kirjutama.

Kaitsmine ise oli üllatavalt range. Seda juhatas õppeosakonnast saadetud tegelinski, kes pani paika istumise ja küsimuste esitamise (ja lõpuks isegi kätlemise) järjekorra. Henrik oli samuti kohal, aga ta ei tohtinud minu ruumis viibimise ajal ütelda ühtegi sõna. Küsimusi esitati kahes voorus: esimeses voorus sai iga komisjoni liige mind 15 minutit küsitleda ning teises voorus 10 minutit. Aga küsimused läksid muidugi kõvasti üle aja ja kaitsmine kestis ettenähtust poole kauem. Küsimused olid karmid ning ma ei saa öelda, et ma oleks alati andnud suurepäraseid vastuseid. Ma ei ole kunagi olnud väga hea “paugupealt” vastaja – mul on vaja võtta veidi mõtlemisaega. Aga samas ei jäänud kaitsmisest suhu halba maitset. Oma magistriväitekirjaga ei olnud ma ise sugugi rahul ning ma kandsin seda rahulolematuse tunnet endaga kaasas mitu head aastat. Nii et järelmaitse on oluline. Ma üldiselt arvan, et mu väitekiri oli ... hm.. elegantne. Elegants, tundub mulle, on suuresti loobumine ning mulle tundub, et paljud doktorandid pingutavad sageli üle, püüades oma väitekirja toppida liiga palju erinevaid mõttearendusi ja argumente. Minu väitekirja aluseks oli väga lihtne, aga uudne idee, mille ma töötasin üsna sirgjooneliselt välja 150 leheküljel. Muidugi tõstatas see palju küsimusi, mille ma peaks pikas perspektiivis arvesse võtma – aga nende küsimustega on mul aega tegeleda kogu ülejäänud elu.

Peale kaitsmist läksime me komisjoni liikmete ning paari lähima sõbraga Grad Clubi ning seejärel restorani (vt. pilti) ning seejärel Devini juurde peole, kuhu tulid ka kõik ülejäänud sõbrad. Kogu õhtu oli kuidagi soe ja helge. Mul on ikka kõvasti vedanud – ülikoolide ja riikide ja inimestega.

Lumesadu 2

Londoni lumesadu on toonud kaasa dramaatilisema pöörde asjade käigus. Praeguseks on selge, et ülikool jääb suletuks ka homme, mil pidi toimuma minu kaitsmisele eelnev avalik loeng. Nii et see on praeguse seisuga tühistatud ning pole selge, millal see toimub. Veelgi hullem, homme peaks Londonisse lendama minu kaitsmiskomisjoni välisliige, kes on minu põhiline oponent. Kui lennujaam homme ei tööta (praegu on see veel ebaselge, aga ilmajaama teatel lumesadu jätkub), siis muutub kogu kaitsmine veidi kahtlaseks. Ühte meililisti, kus ma liige olen, ilmub aegajalt meile sisuga, et väitekiri jäi kaitsmata isiklikel põhjustel. Ma saan võibolla varsti öelda, et väitekiri jäi kaitsmata ilmastikulistel põhjustel.

Riin

Lumesadu

Üht asja tuleb Londoni kohta küll ütelda - lumesadu on siin esmaklassiline. Kui ta juba võtab ette sadada, siis ta sajab - rahulikult, põhjalikult ja ilma allahindluseta. Laupäeval peale minu kohalejõudmist hakkas lund sadama ning täna pandi ülikool kinni. Samasugune lugu juhtus 4 aastat tagasi, kui ma olin just Kanadasse kolinud. Siis oli see päris suur uudis, sest enne seda tuli taoline olukord ette 70ndatel. Seekord asi nii hull ei olnud, sest autod siiski uperdasid sõita. Nii et teed päris kinni ei olnud. Aga sellegipoolest võttis minu muidu 20-minutiline jalutuskäik osakonda 1,5 tundi. Ja kui ma tagasi tulles proovisin taksot tellida, siis tuli välja, et ooteaeg oli 2 tundi. Läbi lume kodu poole uperdades kimas minust mööda kaasdoktorant suuskadel, mis oli ilmselgelt kõige kiirem viis edasi liikuda.

Igatahes, siin teile paar pilti. Kuidas siis on? Kas Londoni lumesadu teeb Tallinna omale ära?

Eile

Täna

Auto

Post

Pink

Veel üks post

Isegi pardid ei pääsenud lumekuhilast turjal

Tagasi Londonisse

Ülehomme varahommikul lendan ma tagasi Londonisse. Üldiselt on täiesti arusaamatu, kuhu need neli nädalat Edmontonis on kadunud. Mul olid muidugi suured plaanid. Ma mõtlesin kirjutada valmis kaitsmisele eelneva avaliku loengu. Ja samuti oli mul plaan kirjutada ümber oma väitekirja viimane osa, mis praegusel kujul meenutab õhust tühjaks lastud õhupalli. On ilmselge, et autoril on jaks otsa saanud/tähtaeg ette tulnud. Peale kaitsmist on mu väitekiri vabalt kättesaadav internetis ja praegusel kujul on seda natuke piinlik üles riputada. Üldiselt on vist tavaline, et väitekirjadel vajub lõpp ära. Aga samas on see ka veidi murettekitav. Mul on tekkinud teatud kahtlus ses suhtes, et kui soravalt ma suudan selle ära kaitsta. Ja mul olid veel igasugused muud plaanid, nagu näiteks ohtralt kreeka keelt õppida, sest mul on komisjonis üks klassikaline filoloog ning ma juba kuulen kõrvus tema detailseid grammatika-alaseid küsimusi. Praeguse seisuga pole ma teinud muud, kui kirjutanud valmis veerandi oma loengust ja see vajab ka ilmselt ümberkirjutamist, sest sissejuhatav osa on liiga pikk. Londonis ilmselt magamiseks eriti aega üle ei jää.

Mu avalik loeng toimub tuleval kolmapäeval ning kaitsmine toimub neljapäeval. Kaitsmine on kinnine. Ma vaatan tõtt nelja komisjoni liikmega, kellest igaüks saab mind umbes poole tunni jooksul küsitleda. Üks liige on osakonnas antiigi peale, teine on samuti osakonnast, aga väljaspoolt antiiki, kolmas on väljaspoolt osakonda (minu puhul, klassikaline filoloog) ja neljas on väljaspoolt minu ülikooli. Kõik komisjoni liikmed on noored ja hakkamist täis. Ja välisliige on minu puhul Verity Harte Yale'ist, kelle vastu mul on suur lugupidamine, ta on väga terav ja põhjalik, meenutab (isegi välimuselt) veidi T. Hallapit. Nii tõotab tulla korralik andmine. Hoidke siis palun pöialt.

Riin