Oh London

Sel aastal on toimunud kaks vastandlikku arengut. Minu arvamus oma osakonnast on üha kõrgemaks kasvanud (ma ei vahetaks teda ei Oxfordi või Cambridge'i ega muude osakondade vastu, mida mul on olnud võimalus veidi lähemalt vaadata). Ja minu arvamus Londoni linnast on üha madalamaks muutunud (mul poleks midagi tema väljavahetamise vastu). Ma olen senini arvanud, et võibolla siin kuskil toimub igasugu põnevaid asju (kontserte, show’sid, häppeninge jms), aga mina lihtsalt ei tea sellest midagi. Aga mida aeg edasi, seda raskem on mul seda uskuda. Tuleb lihtsalt tunnistada, et London on erakordselt igav linn. Sellele pole hea seletust. Ta on ikkagi peaaegu sama suur nagu Tallinn, kuigi Tallinn on Londoni kõrval vana metropol ise. Võibolla on asi selles, et tegemist on perelinnaga. Londoni elanikkond on viimastel aastatel kasvanud jõudsalt peamiselt nende arvelt, kes pere Toronto kära ja müra eest Londonisse kolivad, aga ise Torontos tööl käivad. Ilmselt nad ei otsi nad siit meelelahutust, vaid pigem rahu ja vaikust. Ja asi võib olla ka selles, et siin pole EKA-t või EHI ega mingit muud selliste inimeste ringkonda, mis võtaks ette veidi teistsuguseid, kunstilisemaid asju. Western paistab samuti olevat eelkõige “teadusülikool” – siin on küll ka muusika ja kunstide osakonnad, aga tundub, et nende osakondade tegevus jääb peamiselt akadeemiliste klassiruumide raamesse, või vähemalt pole nende tegevusest midagi kuulda.

Seega on London ideaalne töötegemise koht. Siin lihtsalt pole midagi muud teha. Ja samuti toob see kaasa tihdelt kokkuhoidva tudengkonna. See on ju kõik kena. Sean, kes kolis sel aastal Montreali, just kirjutas, kuidas ta tunneb puudust Londonist, või õigupoolest osakonnast ja inimestest. Ma tean seda tunnet küll, isegi tundsin seda Chicagos olles. Aga teisalt – kui toimub mõni üritus, siis ma oskan praeguseks ilma pikemalt mõtlemata öelda, kes seal täpselt kohal on ja mida nad räägivad. Vahepeal nii tahaks teisi nägusid ja tegusid. Seda silmas pidades on mul kohe väga hea meel järgmine nädal Eestisse tulla. Ooommmmmm.

Riin

Intervjuud jms.

Mulle tundub, et kõigil on mu tööturu juttudest saanud villand, sest kommenteerimine, mis pole kunagi eriliselt vohanud, on täiesti soiku jäänud. Mul on ka villand, aga mis parata. Just täna tuletati mulle meelde, et ma peaksin hakkama valmistuma tööintervjuudeks. Ma üldiselt kardan, et selleks mul eriti aega ei jää nende kahe nädala jooksul, mis mul Eestisse tulekuni on jäänud. Sest ma peaksin muuhulgas valmis kirjutama ka vähemalt mingi osa oma väitekirjast ja lugema end sisse nendesse valdkondadesse, mida ma olen optimistlikult nimetanud oma kompetensusvaldkondadeks, kuigi kompetensusest on asi kaugel.

Tööintervjuud toimuvad Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni (APA) idaosa iga-aastasel konverentsil, mis toimub tobedal kombel alati jõulude ja uue aasta vahepeal (27.-30.12). Seejuures selgub see, kas sa mõne intervjuu saad, alles detsembri esimeses pooles. Väidetavalt võivad nad ka jõululaupäeval helistada ja öelda, et tule ülehomme intervjuule. Nii et sa pead tegema ettevalmistused ja kulutama hunniku raha teadmata, kas sel on üldse mõtet. Sel aastal toimub konverents õnneks New Yorgis, mis pole kõige halvem koht niisama tölleradmiseks, juhul kui peaks juhtuma see, et ma ei saa ühtki intervjuud (üldiselt, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks ma selle koha pealt muutun). See konverents toimub tavaliselt suures lukshotellis, kus rikkamad ülikoolid on üürinud intervjuudeks sviidid. Kunagi üüriti välja ka tavalisi numbritubasid, aga nüüd on see ära keelatud (ilmselt pole poliitiliselt korrektne panna naiskandidaat voodile istuma ja hakata teda intensiivselt küsitlema). Aga enamus ülikoole intervjuurib kandidaate suures ballisaalis, kus on kõrvuti paarsada lauda, kus toimub paralleelselt mitusada intervjuud. Väidetavalt pidi ärevuse ja närvilisuse tase seal saalis olema nii kõrge, et isegi tugeva närvikavaga inimene võib oma nime ära unustada. Seetõttu soovitatakse nendeks intervjuudeks põhjalikult ette valmistada - mõned vastused (nt. väitekirja teema kohta) sõna-sõnalt pähe õppida. Devin saatis mulle just oma tööturule sisenemise aegadest säilinud faili, kus ta on kirja pannud peamised võimalikud küsimused ja vastused - see fail on 50 (!!!) lehekülge. No ma ei tea. Hulluks ei tasu ka minna, ma ütleks.

Riin

Gripp, päike ja tööturg

Viimased poolteist nädalat on Londonis olnud ebanormaalselt soojad ja ilusad ilmad. Minust läks kogu see ilu mööda, kuna ma jäin päris põhjalikult haigeks. Mul olid oma meelest kõik seagripi sümptomid, aga ega see seagripp (peale kõlava nime) muud ju pole kui üks gripiviirus. Igatahes võtsin ma eile lõpuks jalad alla, saatsin osakonnas ära viimase tööavalduse ning sain kokku oma juhendajaga, kes leidis, et väga hea on vahepeal jälle filosoofiast rääkida. Tõepoolest, meie iganädalased kohtumised on viimase kahe kuu vältel keerelnud peamiselt tööturu asjade ümber.

Mis puudutab tööturgu, siis ma arvan, et ma olen antud tingimustes teinud oma parima. “Antud tingimuste" all pean ma silmas seda, et ma hüppasin kogu sellesse protsessi väga varakult, et mitte öelda enneaegselt. Tavaliselt teevad inimesed seda siis, kui nende väitekiri on kaitsmise ääre peal, mis juhtub reeglina 5. või 6. aastal. Ma olen 4. aasta alguses ning mu väitekirjast on valmis vaevalt kolmandik. Kogu tööturule sisenemise tegi võimalikuks see, et ma suutsin valmis kirjutada (ja ära kaitsta) üle keskmise selge väitekirja plaani, mis lasi mul väitekirjast rääkida nii, nagu see oleks mul juba valmis. Teiseks pean ma “antud tingimuste” all silmas seda, et ma valmistasin kõik oma dokustaadid ette väga lühikese ajaga, nii 3 nädalaga. Tavaliselt hakkavad inimesed neid ette valmistama hiljemalt suve hakul, ehk 5 kuud varem. Mind paluti isegi kõneleda uutele tudengitele mõeldud workshopil, kuidas tööturule on võimalik siseneda juba 4. aastal ilma peast segi minemata. Samas, kuigi see võibolla väljaspoolt vaadatuna silma ei paista, on need nädalad olnud üle keskmise pingelised, vahepeal hakkas juhe ikka kergelt lühisesse minema. Seejuures ma arvan, et suur osa pingest tuli sellest, et ma pidin kõigipealt tööturule sisenemise mõtte kui niisugusega ära harjuma. Ma ei tulnud ju sügisel Kanadasse kindla plaaniga hakata Põhja-Ameerikas tööd otsima. See otsus sündis mingite asjaolude kokkulangemisel. Olulist rolli mängis nii see, et mu artikkel võeti vastu avaldamiseks, kui ka see, et too professor, kellega ma suvel Oxfordis asju ajasin, oli valmis mulle soovituskirja kirjutama (tuleb välja, et ta ei kirjuta seda sugugi igaühele). Ilma nende kahe asjata ei oleks ilmselt olnud suurt mõtet seda protsessi ette võtta.

Nic just täna rääkis, kuidas kõik huviga ootavad, kuidas mul läheb. Kui mul õnnestub sel aastal läbi lüüa, siis annab see lootust kõigile teistele. Või nii ta väitis. Üldiselt on väga raske ennustada, kuidas mul võiks minna – eriti sel aastal, mis pidavat olema viimase kümnendi kõige hullem aasta. Ma arvan, et tõenäosus sellest protsessist kindal töökohaga välja tulla on suht väike, nii 20 protsenti. Põnev küsimus on see, et mitu intervjuud ma saan, arvestades, et ma kandideerisin ainult 20 ülikooli ja umbes 8 nendest on staarülikoolid, mis on minu liigast üsna väljas. Ma pakuks välja, et 2 intervjuud – üks korralikus ülikoolis ja üks väikses kolledžis. Aga eks näis, see selgub kuskil detsembri esimeses pooles. Üldiselt on see kõik olnud siiski hea kogemus. Isegi vabastav kogemus. Nüüd ma tean, kuidas see toimub, suudan seda protsessi vajadusel korrata. Ja selles pole midagi nii keerulist ja hirmuäratavat, nagu külanaised räägivad.

Riin