Eile jõudsin tagasi Londonisse. Kanadasse tulek tekitab alati kerge lühise. See on paljuski tingitud sellest, et kogu kontinentide vahetus ja ühest elust teise hüppamine toimub kuidagi järsku, niiöelda paugupealt. Kell 2 päeval olin ma veel Helsingis ja läksin lennuki peale ja kell 4 päeval kohaliku aja järgi olin ma juba Torontos. Ja sellal, kui sa veel ise täpselt aru ei saa, mis on juhtunud, pead sa uutes tingimustes juba askeldama hakkama. Ja nende uute tingimuste all ei pea ma silmas niivõrd keelt, inimesi, arhitektuuri, vaid hoopis järsem ja tüütum on pisiasjadest (nt. võtmed, panga- ja muud koodid, pistikud, jne.) koosneva paketi vahetus.
Londonisse jõudes läksin osakonna aasta alguse peole. Kui ma taksost maha astusin, said mulle ootuspärase südamliku tervituse asemel osaks hoopis üllatunud pilgud ja küsimused, et mis ma siin teen. Ilmnes, et paljud olid arvamusel, et ma olen Chicagos (kuhu ma ju ka lähen, aga alles talvel) või Eestis või kuskil Euroopas. Pole selge, kes on taolist segadust minu äramineku suhtes külvanud, aga ma kahtlustan Nici. Igatahes olid mõned mind nähes siiski päris rõõmsad, nt. Sean oli juba paaris loengus käinud ja murelikult avastanud, et minu äraolekul pole kedagi, kes talle vastu vaidleks. Ja peol oli ka hunnik uusi doktorante, kes olid alles Londonisse kolinud ja proovisid kerge paanilisusega võimalikult palju kontakte luua. Kõigi nendega vestlemise käigus sain ma selgelt aru, kui surmani tüdinud ma olen selle seletamisest, kuidas hääldada mu nime, kuidas ma Kanadasse sattusin, mis ja kus on Eesti, jne. Nii et õhtu lõpul sai järjekordne entusiastlik uus doktorant, kes palus mul midagi ütelda eesti keeles, vaid sarkastilise pilgu osaliseks.
Ja täna hommikul avastasin, et kodus pole loomulikult midagi süüa, nii et pakkisin end Eesti moodi paksemalt riidesse ja lonkisin ülikooli. Üsna pea avastasin, et väljas on 25 kraadi ja kohutavalt niiske, nagu oleks saunas. Ja ülikoolini jõudes meenus mulle, et seal pole sel kellaajal muud süüa kui hamburgereid. Nii et närisin higist nirisedes oma hamburgerit, jõin peale kergelt laagerdunud maitsega, pabertopsis ja plastikkaanega kohvi ning mõtlesin, et tõepoolest, tere tulemast Põhja-Ameerikasse.
Riin
12 comments:
Aga meil sajab ikka veel - ja kraade on umbes 13. nii et ilusat kanada sügist Sulle
pagan küll, kõige muu kõrvalt on september ja kool algus niimoodi ellu sisse sõitnud et olin jõudnud juba unustada, et lähed kanadasse tagasi. ei jõudnud ju aega võtta ühe lahkumise õlle jaoks. ka toomase lahkumine tuli üsna äkki. mul vaikselt tekkib tunne, et hakkan vanaks jääma või on tõesti iskliku pereelu elamisekõrval nii vähe mahti mujale vaadata. siiski kahtlustan oma vanust :) LT
no kuulge. sa oled ainult aasta vanem kui mina. nii et palun mitte süüdistada vanust. aga üldiselt tuli see äraminek ka mulle üllatusena. ja su plasku ja vist ka jope on randveres. võta empsiga ühendust. ps. peep sõidan reedel kuuks ajaks mägedesse. riin
Jah, Lemps, ei ole ilus kõiksuguseid banaalseid asju vanuse kraesse ajada. Mina olen sinust ka ju pisut vanem, aga mina küll näiteks Riinu ärasõitu ei unustanud... Aga Riinul on õigus - reedel kl 11.05 väjub mu lennuk ja kuni 14. oktoobrini jääb mu taskutelefon Toome pst. 55 lauasahtlisse. Ja kirjatuvid Himaalajas 6000 m peale ka ei lenda...
jope, plasku, kamps said juba randverest ära toodud; peep sinuga loodetavasti õnnestub muljeid vahetada oktoobris kui saabud. ma olen siis kenasti puhkamas ja täiesti vaba. riin sinuga ehk õnnestub kohtuda siis kui taas eestit väisamas oled. ilmselt on ealised iseärasused siiski mu personaalne probleem, ma püüan sellega harjuda ja sellest jagu saada. tervitustega LT
Riinule: sarnaselt Eestiga on meil siin keset Atlandi ookeani paduvihm ja 13 kraadi.
Lembale: sa vaata ette, et see pereelu kasutamine kõiksugu ettekääneteks reegliks ei muutu. 1 märk, et meie tutvuskonnas on toimunud massipaljunemine ilmnes aastapäeva peol, kus ma olin viimaste lahkuhate seas. See oli kohe kindasti esimene kord.
Mihkel. Seal osakonna peol, mis lõppes "Call the office's" retropeol, kus sinagi käinud oled, küsisid jälle 2 inimest, et millal Mihkel Kanadasse tuleb. Nii et kui sa kunagi väitsid, et sa armusid Kanadasse, siis on see tunne ilmselgelt mõlemapoolne. Ja mis puudutab aastapäevapidu, siis minu teada pole sa kunagi varem nii kauaks jäänud - mäss ealiste iseärsuste vastu?
Mina tunnen, et muutun iga päevaga nooremaks. Ma pole enam aastaid sotsiaalselt nii aktiivne olnud. Toimub midagi Peebu arenguga sarnast - kõhukast vanemast härrasmehest aktiivseks nooreks meheks.
lisaks sotsialiseerumisele tuleb lugu pidada ka napsust ja toidust (Riin oma linnuseedimisega ei lähe arvesse) muidu juhtub teiega nii nagu Peebuga, tekib kirg vähemalt 100 km joosta nädalas. milleks siis see nautlemine ja püüd ennast hävitada kui sport rikub kogu kauni tuleviku. :)
Tsau! Nii armas teist koigist siin lugeda. Minul on kurk kuradi haige, ja tegin just viinasokke. Esimene märk mägede sügisest, kus päike kütab endiselt lagipähe aga õhk on sala kaval ise. Minul on muideks pärast viimast suve Eestis tulnud kuskilt meeletu motivatsioon. Päris saja kilomeetrini nädalas ei aita, aga pean märkima, et kuu aega enne kolmekümmet tunnen ennast kui kaheksateist. Päris tsill.
Muideks, LT, Mannu kolis täna ära Austraaliasse...
mannu minekust olin teadlik ning me ka rääkisime meie viimasel kohtumisel põgusalt, tatundus väga rõõsa ja rõõmus olevat selle muutuse üle. ma alustan seda eestimaist sügist ühe SPA üritusega toilas.
PS!ka onu toomas on USA pinnal ennast sisse seadnud ma loodan. peaksingi uurima kuidas tal seal on. LT
Onu Toomas on päris rahul, tundub mulle. Linn pidi tore olema ja täna kolis lõpuks oma elamisse. Täitsa pull iseenesest, kuidas iga aastaga kolib Eesti elu veidi lähemale. Mihkel poolel teel, Tom 5 tunni kaugusel ja Chicagost sõidab poolt tutvuskonda läbi.
Post a Comment