Thursday, September 30, 2010

Sügis

Üks asi, millest ma Edmontoni kolides hakkan kindlasti puudust tundma, on Londoni pikad ilusad sügised. Edmonton on nagu Eesti, ainult veidi külmem, aga Londonis saab kuni oktoobri lõpuni nautida keskmist eesti suve. Päike paistab ning väljas on 16-22 kraadi. Lisaks veel imeilusad värvid. Täna on kuidagi eriti ilus ilm. Korraga mahe ja karge, ning kõik lõhnab kuidagi väga hästi. Täpselt selline päev, kus tuleks maja kõrvale parki jalutama minna.

Aga selle asemel pean ma (1) kolme järgneva tunni jooksul kirjutama vähemalt 3 lehekülge väitekirja, siis (2) minema mingile koosolekule, kus ma pean selle aasta tööotsijatele rääkima oma eelmise aasta kogemustest, siis (3) tulema tagasi koju ning kirjutama veel 3 lehekülge, ja siis veel vähemalt 3 ja siis veidi magama, kui aega jääb. Oeh. Aga ma lisan mõned pildid oma üleeilsest 10-minutilisest jalutuskäigust osakonda.

Riin







Thursday, September 23, 2010

Avaldamise köögipool

Ma sain hiljuti meili, et minu artikkel (minu elu esimene publikatsioon niisiis) ilmub juulis 2011. Nii et see ilmub peaaegu 3 (!) aastat peale seda, kui ma sain valmis artikli esimese viimistletud versiooni, ning peaaegu 2 (!) aastat peale seda, kui ma selle ajakirjale ära saatsin. Ma pean ütlema, et selle tulemusel on minu suhtumine avaldamisse mõnevõrra muutunud. Ma praegu arvan, et kui sul on 40ndaks eluaastaks paar-kolm artiklit, mis on ilmunud heades ajakirjades, siis on see väga hea saavutus. (Ajakirja “headuse” määrab ära tung selles ajakirjas avaldada. Head ajakirjade alla liigitatakse tavaliselt need, mis lükkavad tagasi üle 90% neile saadetud artiklitest, näiteks minu ajakiri võttis eelmisel aastal vastu ainult 4 % artiklitest.)

Kõrvalseisjana on võimatu aru saada, mis aeg ja töö ühe avaldatud artikli taga tegelikult on. Sest paraku ei kipu see nii olema, et sa istud ühel õhtul arvuti taha ja hakkad kirjutama Publikatsiooni. See käib pigem ikkagi nii, et see teed oma tööd, loed ja kirjutad ning mingi hetk avastad, et mõni mõte kõlbab avaldada. Selline “avastus” ei teki ka reeglina tugitoolis istudes, vaid pigem siis, kui sa hakkad oma mõttest rääkima, kannad selle mõnel konverentsil ette, saadad teistele oma teksti lugeda – ja saad aru, et su tekst töötab. Ma olen muidugi algaja (ja mul pole erilist avaldamissurvet), aga mina poleks ilma Henriku ja Devini pideva õiendamise ja kannustuseta kindlasti avaldamiseni jõudnud. Henrik hakkas lõpuks juba ähvardama, et kui ma oma teksti kohe ära ei saada, siis ta lõpetab mu juhendamise sootuks ära. Igatahes, sellise “avastuse” ning viimistletud teksti ärasaatmise vahele jääb ka reeglina jupp aega. Mu artiklit luges ja kommenteeris, enne selle ajakirjale saatmist, ikka oma 10 inimest. Sealhulhas paar oma vallas tuntud tegijat (kes saatsid mulle lehekülgede kaupa kommentaare, aga leidsid, et mu tekst on siiski avadamisväärt), aga ka mitu sõpra. Eik istus mu meelest selle teksti kallal mitu nädalat, seda mulle jupi kaupa koos kommentaaridega tagasi saates. Nojah, lõpuks saadad sa oma teksti siis ära ning jääd ajakirja vastust ootama. Paraku ei saa sa oma artiklit saata mitmesse ajakirja korraga, vaid pead ühe ajakirja vastuse kõigepealt ära ootama, enne kui sa selle järgmisesse saad saadad (see võib kogu protsessi veel aasta-paari võrra pikemaks venitada). Mul läks hästi. Minu nimekirjas esimene ajakiri võttis selle kohe “tingimisi” vastu. Väga harva juhtub seda, et artikkel võetakse vastu sellisel kujul, nagu sa selle ära saadad. Kui läheb väga hästi, siis võetaks see “tingimisi” vastu, mis tähendab, et “lõplik” vastuvõtmine sõltub sellest, kui hästi või halvasti sa võtad arvesse oma anonüümsete retsensentide soovitusi ja kriitikat. Mina saatsin ajakirjale oma 10-leheküljelise seletuskirja, miks ma mingeid soovitusi arvesse võtsin ning mingeid ei võtnud. Kui kõik läheb plaanipäraselt (mõnikord, kuigi seda juhtub harva, võivad nad ka “tingimisi” vastuvõetud artikli tagasi lükata), siis võtavad nad su artikli lõplikult vastu ning saadavad sulle detailse (ikka paarkümmend lehekülge) juhendi, kuidas artikkel peab olema vormistatud. Ja kui nad on jäänud rahule su vormistusega, siis saadavad nad sulle meili, et artikkel ilmub aasta pärast. Nojah. Selle loo moraal võiks olla see, et kui te kuulete, et keegi on midagi avaldanud, suruge tal kätt. Või veelgi parem, ostke üks õlu.

Riin

Thursday, September 16, 2010

Fantoomvalu

Blond kirjutas, et Šveitsi jõudes tabas teda arusaamatu ängilaadne tunne, millele ta ei osanud nime anda. Kuni ta luges lugu sellest, kuidas arenguriigid koolitavad hoolega oma helgemaid päid ning kuidas need siis arenenud riikidesse õppima või töötama lähevad, teenides oma uuele kodumaale hulga raha ja au. Ta pani sellele tundele nimeks süümepiin. Kuigi ma saan hästi aru, millisest tundest on jutt, ei ole see tunne mind viimasel ajal väga ahistanud. Esiteks, ma ikkagi arvan, et mõne aja pärast (ütleme, peale veel paari üks-ühe, ehk eesti teadusinfosüsteemis kõige kõrgemini hinnatud publikatsiooni, üllitamist) võiksin ma Eestis enamvähem stabiilse erialase töö ju ikkagi leida. Ja teiseks ma arvan, et eemal olles on eesti asja ajamine (ütleme, mõnede tõlgete jms. tegemine) isegi lihtsam ja rahulikum.

Aga mul domineerib mingi muu tunne, millele on raske näppu peale panna. Kanadasse jõudes on mitmed inimesed viisakalt uurinud, et kuidas siis Eestis oli. Mille peale ma olen, ilmselt liigagi entusiastlikult, seletama kukkunud. Seepeale teatas keegi, et ta on ilmselt millesti valesti aru saanud, aga talle jäi mulje, et ma tulin Eestist ära ainult 4 päeva eest. Mu seletamiste põhjal jäi ilmselt mulje, et see kõik juhtus minuga sel ajal, kui "ma veel noor ja ilus olin". Ma ei oskagi öelda, mis tunne see on. See pole roosa ja idealiseeriv koduigatuses. Ma olen täiesti teadlik sellest, et vähemalt erialases plaanis olen ma siin kontinendil rohkem omas elemendis kui Eestis. Samuti pole see rinnus pakatav patriotism. See tunne on pigem võrreldav, vähemalt mingil määral, fantoomvaluga, aga ilma terava valutundeta. See on selline tunne, et tahaks mõnuga varbaid liigutada, aga siis selgub, et varbaid polegi. Mis mõttes pole? Kuhu varbad kadusid? Segadusttekitav, eks ole. Ja mõneti ebameeldiv ka.

Riin

P.S. Pildil on muide tänaõhtune päikeseloojang.

Monday, September 13, 2010

Suvi

Täna avastasin oma teatavaks üllatuseks, et viimasest postitusest on möödas üle kuu. See ei saa tähendada muud, kui et mul oli tore suvi. Sama lugu juhtub mul pildistamisega. Kui tegemist on tõesti toreda üritusega, siis läheb pildistamine meelest ära. Ma ei oskagi seda suve kuidagi kahe sõnaga kokku võtta. Mõnikord on need suved Eestis olnud kergelt paanilised. Tundub, et sisse tuleb ahmida võimalikult palju võimalikult lühikese aja jooksul. Aga see suvi oli selline ilus - ilus ja rahulik. Käisin paaris pulmas, millest üks läks eriti sügavale hinge. Osalt ka tänu sellele pulmale nägin ära kõik sõbrad ning sain soojuse annuse, millest võiks mõneks ajaks piisata. Tundsin suurt jällenäegmiserõõmu Tartus, see linn on mulle endiselt kuidagi eriti armas. Ja lõpuks tegin ju ka veidi tööd. Ja ennekõike, tundub mulle, olen välja tulnud ja puhanud eelmise aasta paanilisusest.

Muidugi oli mul kahju ära minna. Seda hoolimata sellest, et ma jäin plaanitust kauemaks ning mulle tundus, et ma olen valmis tagasi minema ning asjalikuks hakkama. Istusin oma Helsingi lennuki peal, vaatasin kuidas Eesti järjest väiksemaks jääb ning hakkas endast päris hale. Aga peale Soomet ja Ameerikat oli Kanada kuidagi väga kodune, kogu oma aegluses ja lageduses. New Yorgis uuris vähemalt viis ametnikku mu dokumente, tundes muret selle pärast, et kas mul Kanadasse üldse asja on (mu vana õppeluba oli aegunud ning uut polnud veel passi pandud), aga Kanadas olid kõik väga roosad ja rõõmsad, keegi ei uurinud, et mis ma siin nüüd teen või mis ma Eestis tegin - viskasid piiri peal paar nalja ning soovisid mulle hea uut õppeaastat. Aga olgu, riputan siia parem nüüd paar pilti ning jutustan ülehomme edasi.

Riin