Quebec on küll täiesti erinev kõigest sellest, mis me siiani Põhja-Ameerikas näinud oleme. Tunne on, justkui oleks sattunud Pariisi. Samasugused kitsad ja järsud tänavad, täis restorane, bistroosid, kohvikuid – kõigil aknad tänavale avatud ja akende all väikesed lauad, tihedalt toole ning väga palju inimesi, kes söögist, klaasist veinist või heast kohvist mõnu tunnevad ja kes muidugimõista kõik prantsuse keelt räägivad. Kuskil siin sellel mandril, isegi mitte New Yorgis, pole me kohanud restoraniuste taga vonklevaid järjekordi – inimesed ootavad, et oma lemmikkohas aeg maha võtta ja kiirustamata ning naudeldes korralikult õhtust süüa.
Vanad maja, aknaluugid, vitraažid… Väikesed pargid, purskkaevud, platsidel üles astuvad mustkunstnikud, tänavamuusikud, tantsijad… Tänavatel hobused kalesside ees, pukis istumas stiilselt riietatud kutsarid… See kõik meenutab nii hullupööra Pariisi, et on isegi pisut naljakas. Eriti just seda Pariisi ülemist osa, Montmartre’i. Õhtune Quebec on lummav - kaunilt illumineeritud lossid jätavad muinasjutulise mulje, kõige kohal suur täiskuu. Romantikat on siin palju ja vahepeal tahaks end tõesti näpistada, et kas pole ma unne jäänud ja juhuslikult, eneselegi märkamatult hoopis teise riiki ja hoopis teisele mandrile sattunud...
Peep
PS! Kui ma olin selle jupstüki valmis kirjutanud ja hakkasin seda siia üles riputama, siis otsustasid bensujaamapoisid, kelle wifit me Quebeci äärelinnas kasutasime, kraani kinni keerata ja nii ta siia mustanditesse jäigi. Vaba wifiga ei ole Quebecis üldsegi mitte lustlik - tegelikult peab ütlema, et see on kõige kehvem seninähtuist. Kõik need sajad söögikohad on netivabad ja kus mõne hotelli läheduses ka võrgu leiab, on see kinnine. Nii ongi meie kirjades pikem vahe sisse tulnud, sest peale Quebeci lahkusime tsivilisatsioonist, aga sellest kirjutab juba Riin järgmises postituses pikemalt.
Oma eelnevale, Quebeci jutule ainult niipalju, et teine päev selles linnas tõmbas emotsioone parasjagu maha: Pariis küll on, aga seda pole väga palju - vast nii meie Toompea suurune tükike, mis - tõsi küll - jaguneb üla- ja all-linn vahel ära. Kõik muu on ikka üsna tavaline karplik ja noor Põhja-Ameerika, mida kohtab igas selle kontinendi linnas. Nii ongi, et üle kahe päeva selle peale ei kulu, seda enam, et Pariisiga kannatab Quebec välja võrdluse veel ühes aspektis ja nimelt turistide rohkuses. Võib-olla oli häda ka selles, et meie teine Quebeci-päev oli pühapäev, aga see oli üsna kole ja kurnav. Igatahes otsustasime üsna kähku öelda au revoir, ja keerasime autonina Montreali suunas, ja siis veel poolel teel paremale, põhja suunas.
PPS! Ühes Quebeci restoranis saime menüüd uurides teada, et lobster on hoopis homaar! Muidugi! Me enne ju tükk aega nuputasime, et sellel elukal peab olema ka eestikeelne nimi. Ja nüüd prantsusekeelsest toidusedelist oli abi...
* Love and marriage, love and marriage... (Quebeci versioon)
* Linna kohal kõrguv Frontenac' loss, on vist Quebeci kõige tuntum sümbol
* Riinu palvel lisan siia pildi, kus ma kellelegi või millelegi keelt näitan. Kellele või millele, see jäägu igaühe enda arvata...
No comments:
Post a Comment