Tuesday, September 4, 2007

Levist väljas...


Oleme Quebeci ja Montreali vahel rahvuspargis nimega La Mauricie. Peale seda parki tuleb veel üks park ja siis lõppevad teed otsa. Nii et oleme sõna otseses mõttes levist väljas, ainult hundid ja karud. Täna (3. septembril) oli meil üks hiiglamõnus päev. Üürisime kanuu, sõitsime läbi kahe järve, vingerdasime kopratammi vahelt läbi ning tegime päris pika jalgsimatka, peale mida võtsime uuesti kanuu ja sõitsime sama teed mööda tagasi. Kogu keha suriseb mõnusasti ja ka pea suriseb veidi, sest meie õhtusöök koosnes saiast, juustust, meest, amishite hapukurkidest, mis meiega Ameerikast Kanadasse on jõudnud, ja peaasjalikult veinist. See on imeilus park, hästi sulnis ja rahulik ja kuidagi... hm, kanadalik (ma kasutan sellist omadussõna nüüd esimest korda). Peale Provincetowni on see teine koht, kuhu kindlasti tuleb tagasi tulla. Tänane matkamispäev oli hädavajalik juba seetõttu, et ma sain tagasi oma kaotsiläinud tasakaalupunkti. Vahepealsed päevad möödusid meil peamiselt sõites, nii et isegi minul, kes ma olen terve elu ilma vaevata autos lugenud ja töötanud, võttis seest kergelt õõnsaks.

Peale Cape Codi sõitsime me läbi Bostoni rannikut mööda muudkui edasi kuni Bar Harborini. Seal asub Acadia rahvuspark, mis on ära märgitud igal kaardil. Pole päris kindel, kas see pea 200 kilomeetrine ring end ära tasus, sest see mis kohalikele võis mõjuda eksootikana, meenutas meile liigagi Soomet ja Rootsit. See tasus ära küll selle ilmestamiseks, et siin tõepoolest muutub kõik iga saja kilomeetri tagant, sest nii skandinaavialikku loodust pole me ei enne ega pärast toda parki kohanud. Ja ennekõike tasus see ära seetõttu, et Maine’i osariik, nagu välja tuleb, on ajalooliselt üks raamatulembene koht, nii et iga paarikümne kilomeetri järel oli üks used book store, mis on kõige kindlamaid viise mind ärevusse ajada. Kõige meeldejäävam oli puupüsti raamatuid täis suur ait, kus keset tuhatoose, raamatu- ja käsikirjavirnu elas ülomatjuslikku elu halli habemega vanamees, kes meile muuhulgas näitas Wittgensteini originaalallkirjaga käsikirja. Igatahes, kui me lõpuks Quebeci jõudsime, oli meil tugevad kahtlused, kas too põige siia Mauriciuse rahvusparki tasub end ikka ära. Ja läks ikka väga hästi, et me tolle põike ette võtsime. See on iseenesest pull, et sa teed umbes 40 kilomeetrise kõrvalpõike kiirteelt kõrvale ja leiad end keset puutumata loodust. Kui me eile õhtul pärale jõudsime ja külalistemaja ees omanikule helistasime, siis oli ta sunnitud Peebuga kõne lõpetama seetõttu, et vaatas parasjagu tõtt suure musta karuga. Ja kui Peep temalt hiljem interneti kohta päris, siis ajas ta prantsuspäraselt kulmu rulli, ja teatas, et meil siin internetti ei ole, meil on siin peamiselt karud ja hundid, aga võibolla järgmine aasta…

Riin

* Siin pargis on kümneid järvi ja järvesilmakesi, siin pildil on too järv, mida mööda me kanuutasime ja mis väidetavalt on üks ilusamaid.

* Mees kanuuga

* Naine matkarajal kose ääres mõtisklemas, muidugimõista, mitte niisama istumas.

1 comment:

Anonymous said...

vapustavad vaated,tundub et teil karude-huntidega vastakuti seista ei tulnud. Loodan et nende kohalolekut vähemalt tunnetasite ja ööseks toiduaineid autosse ei jätnud ja need amishite hapukurgid (olid vist hapukurgid) jõudsite kenasti ära süüa.kade vari teie kannul