Kreeka kamp ja veini maitsmise klubi

Londoni akadeemiline ja seltskondlik elu on hakanud tasapisi tuure koguma, nii et oktoobris ajab üks tähtaeg teist taga. Paari nädala pärast tuleb Mihkel ja samal ajal toimub siin esimene suur filosoofia ajaloo konverents, kus on kohal kõik tähtsad ninad. Mulle langes samuti osaks ühtpidi meelitav aga teisalt siiski tüütu au olla nende paari doktorantide seas, kes tol konverentsil ettekannet peavad ja mul pole mitte kõige pisematki aimu, mis ma seal rääkima peaks.

Ja niinimetatud kreeka kamp on jälle tegevusse asunud. Too “Greek gang” koondab antiikfilosoofiaga tegelevaid professoreid ja doktorante, kes koonduvad Prof. John Thorpi ümber, kes on selle kamba hing ja väga karismaatiline tüüp, võrreldav vast Tõnu Luigega. Kamp koguneb umbes kord nädalas Johni majas, kus veini joomise kõrval peetakse ettekandeid ja arutatakse nende üle. Teised tudengid natuke itsitavad selle väidetavalt elitaarse ja enesessesulgunud kamba üle, nii et Nic seda vist muul moel ei kutsugi kui minu “cult”. Ent sel itsitusel on veidi kadeduse maik juures, sest see kamp võtab üsna palju üheskoos ette, käib matkamas jne. Nad ise on selle rühmituse üle üsna uhked, väidetavalt mujal kuskil miskit sellist ei ole, nii et ma ei ole neile hakanud ütlema, et meil Tartus on taoline rühmitus juba viimased kümme aastat olemas ning sisuliselt on meie “Frontisterior” nende kambast ülegi.

Homme toimub esimene niinimetatud veini maitsimise klubi kogenemine, mis koosneb peamiselt doktorantidest ja kuhu mind ka kutsuti. Eesmärk on, muidugi, tõsine – õppida tundma erinevaid veine. Natuke ajab see mind muidugi muigama, aga eeskujuks on analoogne rühmitus, kus oma Oxfordis õppimise aegadel osales John Thorp, kes sündinud jutuvestjana on sellest rääkinud väga mahlakaid lugusid. Johni sõnul püüdsid nad veini klubi edust tiivustatuna luua ka viski klubi, ent sellest ei tulnud miskit välja, kuna õhtu lõpuks olid kõik juba liiga purjus, et üldse maitsetel vahet teha. Nii et eks ma räägin teile, kuidas meil läks. Igatahes Peep, kes on kord oma elus sellist asja juba proovinud, juba ilgub mu kallal, et nii see väikekodanlus sulle sisse hiilib. Nojah.

Riin

*Esiplaanil John Thorp ja taamal, mustas kampsunis, Henrik Lagerlund, kes oli Uppsalas minu magistritöö juhendaja ja kelle süül ma siin Kanadas olen, sest tema veenmisel ma lõppeks siia doktorantuuri astusin


* Kreeka kamp, esiplaanil rohelise pinsakuga Sean, üks andekamaid tüüpe seal kambas ja minu päris hea sõber