Tööturg

Alaska seiklused on nüüd ühel pool, aga järgnevate kuude jooksul on teil võimalik elada kaasa minu seiklustele Põhja-Ameerika akadeemilisel tööturul. Selle tööturu kohta liigub nii palju müüte ja lugusid, et on päris põnev järele vaadata, paljud neist tõele vastavad. Üldine seisukoht on, et ükskõik kui edukalt tööturule sisenemine ka ei lähe (näiteks seda, kui sa saad paar intervjuud, isegi kui sa tööd ei saa, loetakse juba heaks saavutuseks), on see igal juhul armistav ja enesekindlust õõnestav kogemus. Samas tundub mulle, et minu valulävi on veidi kõrgemal kui keskmise õrna ja rõõmsameelse põhja-ameeriklase oma. Pealegi, kui paljude jaoks on see elu ja surma küsimus, siis mul on see oluline eelis, et ma saan tulla Eestisse või pikendada oma õpinguid poole aasta võrra (tavaliselt toimub väitekirja kaitsmine ja tööturule sisenemine umbes kuuendal aastal, mina aga olen alles neljandal aastal).

Üldiselt olen ma seisukohal, et isegi praeguses muutunud maailmas, kus kraadiga inimeste hulk muudkui tõuseb ja seega peaks proportsionaalselt tõusma ka doktorikraadiga inimeste hulk, toodetakse doktorante liiga palju - filosoofias (ja siin pole lugu sugugi kõige hullem) on keskmine konkurents töökohale keksmiselt korralikus ülikoolis umbes 1 300le. Ma olen selle üle palju vaielnud. Üks lähenemine on öelda, et ülikool peaks pakkuma võimaluse end doktoritasemel harida võimalikult paljudele inimestele ja seega võtma vastu võimalikult palju tudengeid - see, kas need tudengid kõik lõpuks ka töö leiavad, on nende endi ja mitte ülikooli asi. Ükskõik kui kenasti see ka ei kõla (on ju ilus öelda, et inimestele tuleb soovi korral anda võimalus end harida), on selle lähenemise häda see, et tudengid on doktorikraadi omandades umbes 30 tuuris ja perspektiiv hakata erialase töö mitteleidmise puhul uut ja teist kraadi omandama ja/või ümberõppima pole nii lihtne ja lilleline kui 20 tuuris olles. Teiseks on doktorikraadi omandamine väga suur töö. Kui see suur töö ei leia väljendust erialase töökoha leidmises, siis on see paljuski doktorikraadi investeeritud aja ja energia mahaviskamine, mis võib mõjuda üsna muserdavalt. Kolmandaks tuleks sellise lähenemise puhul tudengitele kohe alguses puust ja punaseks teha, et nad peavad statistika põhjal arvestama sellega, et pooled neist kas tööd ei leia või see võtab aega mitmeid aastaid. Seda aga ülikoolid reeglina ei tee. Mingi netikommentaator ütles selle peale, et tänapäeval saavad doktoriõpet täiel rinnal nautida vaid need, kel on suur pärandus või rikas kaaslane. Teine võimalik lähenemine, mida mina pooldan, on see, et ülikoolid võtavad endale suurema vastutuse. Peamine viis seda teha on võtta vastu vähem doktorante ja viia konkurents tööturul 1 300lt 1 30ne peale. See muidugi eeldaks kogu süsteemi muutust ja oleks ilmselt teostamatu. Nii et nii palju siis sellest.

Riin