Denali rahvuspark

Niisiis, Alaska. Devini sõnul on see peamine põhjus, miks tasub hakata akadeemikuks ning käia akadeemilistel konverentsidel. Ma olen temaga täiesti nõus. On väga ebatõenäoline, et ma muidu oleks Alaskale sattunud. Ja sellest oleks ikka väga kahju olnud.

Me oleme neljakesi (kolm professorit ja mina niisiis) teist päeva Denali rahvuspargis, mis kohalike endi sõnul olime suurim puutumata loodusega ala Põhja-Ameerikas. Esmaspilgul meenutas see Sveitsi, aga vaade oli oluliselt mastaapsem ning silmapiir oli kaugemal, rääkimata sügisvärvides tundratest. Ma lõpuks ometi ronisin oma esimeste mägede otsa – eile ronisime mööda matkarada 1-kilomeetrise müraka otsa ning täna ilma matkarajata 2-kilomeetrise Mount Margareti otsa, mis tõusis üles enamvähem püstloodis. Vahepeal, kui selja taga oli kuristik ning otse ees lahtine kiviklibu, võttis veidi kõhedaks küll, aga üldiselt hakkan ma aru saama, miks Peebule see ronimise asi meeldib. Iga tipu taga avanes suurejooneline, et mitte öelda hingemattev vaade, ning muidugi ka järgmine tipp. Ja mida kõrgemale sa jõudsid, seda suurema adrenaliini laksu sa said, nii et tippu jõudes oli meeleolu üsna ekstaatiline. Aga ma ei kujuta ette, kui kaua ma seda jaksaks teha, sest juba peale 2 päeva ronimist ja laskumist on mu põlved omadega suht läbi. Võib-olla on see harjutamise asi.

Kui me täna teisel pool mäge laskuma hakkasime, sattusime me tiheda põõsastikuga tundra sisse. Ainus võimalus sellest läbi murda oli käia mööda põtrade tallutud rada, mida tähistasid suured hunnikud. Ja tuleb välja, et jahimeestel on oma iva, kui nad käivad mööda loomade radu. Sest mingi hetk jäi Devin seisma ja kiljatas “põder!”. Seepeale tuli neljast suust entusiastlik hüüe “kus?” ja peale seda, kui me vahtisime tõtt umbes 5-meetri kaugusel seisva hiigelsuure põdrapulliga (tõepoolest, ma ei teadnud, et põdrad võivad üldse nii suureks kasvada), siis tuli neljast suust hüüe “oh f*uck”. Peale seda hakkasime me taganema ja põdrapull lähenema, kuni meist kappas mööda pulli naine. Peale seda hakkasime me veel kiiremalt taganema ja pull jäi õnneks seisma. Aga kui me olime ohutusse kaugusesse jõudnud ning saime mahti ringi vaadata, siis nägime selja taga ka põdra titte. Nii et tuli välja, et me hakkasime taganema väga õiges suunas. Kui me oleks teises suunas läinud ning põdra-vanemad titest ära lõiganud, siis oleks see võinud halvasti lõppeda. Metsik loodus par excellence.

Aga nüüd me oleme juba tagasi oma onnis, kugistanud alla hunniku omatehtuid hamburgereid ning homme hakkame sõitma tagasi Anchorage’i poole. Sellest on veidi kahju, sest siin pargis võiks päevade kaupa matkata ja ma sain just hoo sisse. Õnneks näeb see konverents ette veel paari matka. Nii et püsige lainel.

Riin