Esimene etapp

See tööturule sisenemine on üsna pikaajaline protsess, mis algab hiljemalt septembris ning kestab erinevate etappide eduka läbimise korral märtsi või aprillini. Paljud muidugi ütleks, et see algab sel hetkel, kui sa astud doktoriõppesse. Isegi Nic, kes muidu on seesuguste asjade suhtes üsna ükskõikne ja üleolev, teatas mulle, kuidas ta võttis enda peale mingi administratiivse kohustuse, sest “selline kogemus peab CVs kirjas olema” ja tal seda veel polnud. Ja mu oma juhendaja kippus mu CVd lugedes hädaldama, et ma olen liiga “kitsas” – peaaegu kõik asjad, mis on toimunud, on toimunud kas siin või Tartus, ja paljusid asju pole üldse toimunud. No tõesti, kolm aastat tagasi Kanadasse tulles oli see, milline mu CV hakkab välja nägema, tõesti viimane mure minu peas. Ja noh, vähemalt saan ma öelda, et kõike, mida ma olen teinud, olen ma teinud seepärast, et ma olen tahtnud seda teha ja mitte seepärast, et see näeb mu CVs hea välja.

Praegu on mul käsil tööturule sisenemise esimene etapp, mis tähendab peaasjalikult erinevate paberite kokkukogumist ja valmiskirjutamist. Üldiselt on see võtnud oluliselt rohkem aega ja vaeva, kui ma arvasin ning mul pole aimugi, kuidas ma kõik asjad kahe nädala jooksul valmis jõuan. Ma olen enam-vähem valmis kirjutanud oma väitekirja abstrakti, mis on üks olulisemaid asju, kuna selle puhul on kindlalt teada, et kõik hakkavad seda tähelepanelikult lugema. Samas on see üks keerulisemaid asju, mida kirjutada. See ei tohi olla pikem kui pool lehekülge, peab olema piisavalt detailne, et olla tõsiseltvõetav, ja samas piisavalt üldine, et olla arusaadav ka neile, kes ei tea su uurimisteemast ööd ega mütsi. Ennekõike peab see neis, kes seda lugema hakkavad ja kes ei pruugi sinu teemast teada ööd ega mütsi, tekitama tunde, et “Ohoo, see on tõesti üks erakordselt põnev projekt – selle inimesega tahaks küll lähemalt vestelda”. Proovi siis sellist kirjutada. Praeguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et mu sõbrad ja professorid on sellega juba enam-vähem rahul. Välja arvatud Sean, kes on jätkuvalt kriitiline selle abstrakti esimese lõigu suhtes ning kes on proovinud seda oma sõnadega ümber kirjutanud. Kuigi ma pean tunnistama, et mõnes aspektis on Seani sõnastus olnud väga hea, ei ole ma saanud seda ju lihtsalt üle võtta, vaid olen proovinud selle jälle oma sõnadega ümber kirjutanud. Selle peale on Sean selle omakorda ümber kirjutanud. Mille peale mina olen tema sõnastuse ümber kirjutanud. Jumal teab, millal see lõpeb. Igatahes on selle esimese õnnetu lõigu ümberkirjutamine saanud mu igapäevaseks harjumuseks.

Aga hetkel – s.t. pool neli öösel – proovin ma kirjutada ülevaadet selle kohta, milline on minu lähenemine õpetamisele. Ja see on olnud hoopis keerulisem ja piinarikkam (ja samas ka koomilisem) ettevõtmine kui abstrakti kirjutamine. Aga sellest juba järgmine kord.

Riin