San Diego jättis suurepärase mulje kohe lennujaamast väljudes. Soe briis, õõtsuvad palmid, suurlinna tuled ning naerupahvakud. Ma seisin seal ja tundsin elevust ja uudishimu, nagu puberteertik enne õhtust pidu. Viimati tundsin sellist elevust vist esimest korda Berliini jõudes. Nende kahe linna – San Diego ja San Francisco – põhjal on mul kujunenud Kaliforniast ootamatult sümpaatne mulje. Ameerika seostub paljude jaoks peamiselt idarannikuga (linnadega nagu New York, Chicago ja Boston), mida peetakse Ameerika kõige “euroopalikumaks” osaks. Nüüd tundub mulle, et selline maine pole sugugi põhjendatud. Kalifornia tempo ja keskkond tunduvad hoopis “euroopalikumad” kui idaranniku suurlinnade rahutu sagimine ja närvilisus.
Mind üllatas San Diago... hm.. inimsõbralikkus. Ma kujutasin ette, et Kalifornias pole ilma autota võimalik suurt midagi ette võtta, aga San Diego oli üks jalakäijasõbralikumaid linnu, mida ma olen kohanud. Kogu linn oli erakordselt puhas ja hoolitsetud, iga nurga peal kasvasid hoolikalt kombineeritud lille- ja kaktusepuhmad. Ja kliima oli muidugi suurepärane – mitte liiga soe ega külm ega lämbe, vaid täpselt paras. Seda silmas pidades pole muidugi ime, et kalifornialased paistsid kõik olevat kuidagi rahulolevad ja rõõmsameelsed. Nende pilk oli pehme ja rahulolev ning nad ilmselgelt oskavad elust rõõmu tunda. Kesklinna kitsastel tänavatel asuvad tänavakohvikud olid puupüsti rahvast täis juba teisipäeval ning reedel oli seal juba üsna võimatu vaba kohta leida.
Konverents oli uhke. Seal oli kohal palju filosoofia superstaare (Burge, Chalmers, Tartut väisanud Boghossian, jne.) ning vanu tuttavaid (muulhugas ka tulevasi Vermonti kolleege). Iga õhtu lõppes konverentsi hotelli baaris margaritasid juues ning eile pidin ma tunnistama Julie’le, San Diegos elavale sõbrale UWOst, kelle juures me viimased paar päeva ööbisime, et ma olen kade. Edmonton on küll armas, aga San Diego vastu ta siiski ei saa. Igatahes, lisan mõned pildid. Loomaaia pilte saate vaadata homme.
Keslinna piirkond, mida tuntakse "Gaasilambi" (Gaslamp) nime all. Siin toimuvad linna uhkeimad peod ning kui baarid südaöö paiku täis saavad, siis hakatakse tantsima baariesisel kõnniteel.
Me ööbisime O'Nealiga selles kesklinna imeilusas hotellis, mis oli Hiltoni konverentsihotellist 10-minutlise jalutuskäigu kaugusel, aga vähemalt poole odavam.
Gaasilamp hommikul.
Hiltoni hotell, kus toimus selleaastane konverents. See hotell oli nii uhke, mugav ja suurepärase vaatega, et inimesed ei kippunud sealt esimesel võimalusel minema jooksma (nagu see tavaliselt juhtub), mis muutis tuttavate leidmise väga lihtsaks. Aplaus organiseerijatele.
Seesama hotell teise nurga alt.
Hiltoni hotellist avanev vaade.
Kuulus Coronado saar, kuhu mu sõbrad meid vastutulelikult sõidutasid. Selles hotellis valmis osa filmist Some Like It Hot.
Päikeseloojang Coronado saarel.
No comments:
Post a Comment